Videopostitus: lõpuks võttis Lenna kossi alla ja hakkas suure lapse moodi roomama!

Alustan sellest, et neljapäeva õhtul pidi Erik pärast tööd ööseks tööle minema ja reede hommikul omakorda töölt otse tööle (pole vaja küsida, kuidas ta jaksab, ma ise ka imestan). Mõtlesin, et mis seal siis ikka, teeme Leenuga tüdrukuteõhtu ja kuna neljapäeval oli ta nii hea laps, siis eeldasin, et öösel on ka. Aga ei tasu siin midagi nii väga eeldada. Öösel läksime me totaalselt tülli. Esimest korda pärast nö vastsündinuiga, otsustas ta öösel kell kaks ärgata ja poolteist tundi üleval olla (naeris ja jutustas). Nii me tiksusime tema voodis ja voodi ümber terve selle aja, justkui paremat polekski teha. Hommikul mõtles ta, et kuna öösel saigi palju magatud, ärkaks täna 6.50! Ma olin ausalt öeldes jumala vihane ja ei rääkinud temaga terve hommiku ühtegi sõna. Ja ega ta mulle võlgu ei jäänud, ärkas samuti tigedana ja ainult vingus ja vingus. Eks neil, kellel lapsed on, saavad aru, kui ajudele see paaritunnine vingumine ja seelikusabas rippumine on. Mõtlesin siis, et ilmselt ikka asi hammaste tulekus on, midagi tema alumises igemes igatahes toimub. Ega hästi vaadata ka ei saa, sest ta ei lase. Kannatasin selle vinguse hommiku välja ja lootsin, et sellele järgneb üks pikk mõnus 2-tunnine uni (nagu viimasel ajal kombeks), mil saan ise ka puhata. Sain hoopis paarkümmend minutit ja joriseva ärkava lapse. Selleks ajaks olin ma nii väsinud, et võtsin ta enda kõrvale suurde voodisse, kus ta hüppas mu otsas kolmveerand tundi ja oli nõus edasi magama. Sain natukene veel puhatud, kui laps ärkas RÕÕMSANA. Mõtlesin, et jess, nüüd on see jura möödas. Aga ei. Küll ei sobinud põrandal üksi olla ja suur kisa saabus, kui ma teda mängumatile püüdsin meelitada. Röökis, kui teda mähkida tahtsin ja ainult süüa oskas normaalselt. Selle aja jooksul väsisin ma jälle ära. Õhtul oli veel sünnipäevale minek ning õnneks Erik pidi töölt kell 16.00 sõitma hakkama. Helistasin talle juba 16.02, et kaugel ta juba küll on. Tõsiselt, see ööpäev oli K-O-H-U-T-A-V!! Kui Erik koju jõudis, sai ta aru, et lapsel on tõesti midagi viga. Mõtlesime veel, kas üldse lähme sünnipäevale. Võtsime riski, läksime ja see oli hea otsus! Lenna jõudis oma punaste nutuste silmadega mängutuppa, aga nagu ikka, külas on ta viieline ja tähelepanu läks mujale. Sai jälle kuulda "oi kui rahulik ja armas beebi teil on". JAJAH! Tegelt ma ei teagi, mis tal eile viga oli. Kas asi oli hammastes või selles, et tal on minust või oma kodust kopp ees. Sest tõesti kui kuhugile külla lähme, on tal nii palju uut uudistada, et ta on nõus kasvõi tund aega omaette mängima, ega roni meeleheitlikult mööda inimesi üles. Mängutoas üritas ta küll mööda ühe mehe jalga üles ronida, aga kui ta aru sai, et see on liiga karvane, siis ta loobus oma üritusest. ÕNNEKS sain ma sel päeval oma mured kõik teisele detsembribeebi emale ära kurta (ps, meie lapsed sündisid samas haiglas, mõnetunnise vahega ja olime praktiliselt kõrvuti palatites) ja oh seda rõõmu, ka tema beebi pole just päris viieline! 

Minu imeilus südamesõbrants sünnipäevalapsega!

Mõtlesime juba õudusega, et kas nädalavahetus tulebki selline "tore". Aga nagu Erik koju sai, oli laps öösel rahulik, hommikul saime lausa 9.30'ni magada ja terve tänase päeva on ta rõõmus ja naeratav. Mängib mõnusalt omaette ja laseb kõik muud toimetused segamata ära teha. Ja noo ilmselt ta sai ise ka aru, et eilne polnud temast just väga ilus. Nii otsustaski ta meile täna topeltrõõmu valmistada ja käpuli roomama hakata! Ma olen nii õnnelik. Lenna on ametlikult suur laps ja oskab suurte laste asju teha! :)