Nii uskumatu kui see ka poleks, harjutab Lenna usinalt istumist. Eelmise nädala neljapäeval oli ta pikemalt esikusse jäänud. Oli kahtlaselt vaikne ja mõtlesin, et raudselt närib seal plätusid, mida Erik alati restile unustab panna. Läksin siis vaatama ja oh üllatust:
Leenu oli ise istuma end lükanud ja nii üllatunud, et sellepärast vist oligi vait. Ei osanud maa peale ise tagasi tulla. Neljapäevast saati lükkab ta end toe najal istuma. Lisaks õppis ta nädalavahetusel ämma juures põlvili olemise ära ja see on top1 lemmik tegevus. Nüüd lükkab end igas võimalikus kohas põlvili. Kui enne ei jõudnud ma istumist ja põlvitamist ära oodata, siis nüüd olen ma kergelt šokis. Lenna taob igale poole oma pea ära, sest tasakaal pole veel väga hea ning vahel kuskilt kinni hoides unustab ta end ära ja laseb lahti. Nii kukkus ta näiteks laupäeval ja pühapäeval 4-5 korda peaga vastu maad, ühe korra peaga vastu kivipõrandat ja ühel korral õnnestus pea vastu seinanurka ära lüüa. Koju tulles saaga jätkus ja valusad kukkumised õnnestuvad isegi tema pehmendatud voodis. (Kujutage nüüd ette, et laps kukub istuli olles peaga vastu maad) Nüüd ma saan aru, miks osad vanemad oma lastele beebikiivri ostavad. Ma isegi jõudsin selle peale mõelda, aga Erik arvas, et ei ole vaja ja lööb seni kaua pead ära kuni lõpuks enam ei löö. Tuleb vaid loota, et mõistus selle kukkumisega ei kao.
Üks stiilinäide kukkumisest ka videos. Lenna teeb meil mingisugust uut häält ja tahtsin selle üles filmida, aga sain hoopis kukkumise peale..
Lisaks siis oma uutele oskustele mõtles ta eile meid veel üllatada. Erik oli temaga mängumatil, kui järsku võttis Lenna tal kratist kinni ja ajas end püsti. Vaatasin Erikule otsa ja mõtlesin, et "see nüüd küll puudus veel". Õnneks jaksu on vähe, nii et ta päris iseseisvalt turnida ei jaksa, aga tundub et ega ka see aeg kaugel pole. Peaks vist kodu ära polsterdama :)
No comments:
Post a Comment