Toitumine

Sellest on nii palju räägitud ning ilmselt polegi ühtset kuldset keskteed, sest inimeste organismid on nii erinevad. Kuskil poolteist aastat tagasi oli mul veel üsna ükskõik, mida või kuidas ma söön ja ei mõelnud väga sellele, kuidas see võib mu tervist mõjutada. Kui 2011. aasta suve lõpul Erikuga kokku kolisime, siis olin nii vaimustuses erinevate söökide tegemisest, sest muidu oli ikkagist ema kodus köögis askeldamas. Tegin ja katsetasin igasuguseid erinevaid kodutoite ja mõtlesin, et issand kui tore, et mu tehtud toidud ka Erikule maitsevad, polegi köögis naisena läbi kukkunud. Tean, et päris paljud absoluutselt kodus süüa ei tee, ilmselt ei oskagi ja söövad enamus ajast väljas. Meiegi enne kokku kolimist käisime peaaegu, et üle päeva väljas söömas. Mis tagant järele tundub selline ressursi raiskamine,  lihtsalt raha maha süües. Igatahes vanematest eraldi kolimine muutis igasugused prioriteedid ning raha tuli paremini kasutama hakata. 

Nüüd siis tagasi toitumise juurde. Igatahes selle aasta alguses käis mingi klõks peast läbi. Ei teagi, mis see oli. Ilmselt ka mõjutatud teistest, nähes, kuidas oma tervise ja keha eest hoolt kantakse. Minu jaoks on kõige olulisem hea füüsiline vastupidavus ja võhm. Terves kehas terve vaim.   Nii mõtlesin minagi, et peaksin oma toitumist muutma ja kodused toiduained välja vahetama. Kui varasemalt sõime peamiselt toite, mis koosnesid kas kartulitest, makaroni-või jahutoodetest, siis sel aastal me neid kodus enam ei tarbi. Õnneks Erikul pole ka meie uue menüü vastu midagi ning ma olen ta isegi uskuma pannud, et talle tõepoolest maitsevad igasugused erinevad juurikad. 

Meie tavaline nädalasöök/poekott/külmkapp sisaldab alati porgandit, lillkapsast, brokkulit, tomatit, kurki, puuvilja, kala, kana, tatart, kodujuustu, leiba, müslit, muna, jogurtit, piima jms. Nädalas korra, kui mitte kaks teen ma alati erinevaid suppe ning kartul ja makaron on asendatud kodujuustu, juurviljade ja vahel riisiga.  Koju me praktiliselt magusat ei osta, kuigi praegu on  jõuluaeg ja mõni päev võib silma kinni pigistada. Lisaks kartulile ja makaronidele oleme ka menüüst välja visanud kõik mahlad, karastusjoogid, saia, koogid, sealiha ning kindlasti miskit veel, mis hetkel ei meenu.  Lõppkokkuvõttes oleme mõlemad sellise toitumisega ära harjunud, nii et see on rohkem kui nauditav ning polegi tekkinud vajadust vana raske toidu juurde tagasi pöörduda. 

Erandid on meie jaoks nädalavahetused, kui käime vanematel, vanavanematel või sõpradel külas. Ilmselge, et ükski inimene ei saa end metsikult piirata ning maitsemeeled peavad olema avatud. Siis väljaspool kodu sööme, mida pakutakse ja mida tahame. Sellepärast Eriku vanemate juures tihedad külalised olemegi, et kommikauss on seal alati täis.

Igaljuhul tunne on super ning leian, et vastu tahtmist pole mõtet midagi teha. Ise tuleks oma kehas tunnetada, mis on sinu jaoks hea ja mis mitte, sest enesetunne on number 1, millele tuleks tähelepanu pöörata.

Blogist

Nädal tagasi, teisipäeva õhtul, hakkasin blogi kirjutama. Mõtlesin, et proovin ja vaatan, mis sellest saab. Enne kõike alustasin, et natukene oma mõtteid kirja panna, ehk siis mõistavad inimesed mind paremini. Oh üllatust, põhimõtteliselt kuue päevaga täitus juba 1000 vaatamist, mis on igati meeldiv. Teiseks, väga tore on tagasiside saada ning teiste arvamusi kuulda. Olen Facebooki sõnumitesse saanud mitmetelt inimestelt positiivset vastukaja ja erinevaid mõtteid, mis on ainult tore. Samuti kui tekib mõni põnev teema, millest oleks tore lugeda, siis võite mulle vihjeid sinna saata.Igatahes saab postitusi ka komenteerida, nii et võite julgelt oma arvamuse sinna kirjutada. Vastan edaspidi neile, kes oma nime alt kirjutavad :) 

Kõike paremat! 

Töötamine kooli kõrvalt

Töötegemise võimalikkus  kooli kõrvalt sõltub kindlasti sellest, mis õpingud parasjagu käsil on. Ma arvan, et kui vähegi võimalik, siis keskkoolis õppimise kõrvalt tööl käimist võiks vältida. Eriti, kui soovitakse käia poole kohaga – 80 H kuus vms. Ma arvan nii, sest ei kujutaks ette, et oleksin suutnud ise töölkäimise kõrvalt sama hästi õppida. Keskkoolis olid koolipäevad enamjaolt 08.00- 15.00/16.00ni. Pärast kooli oli vaja veel koduseid asju teha ning normaalne on kui jääks aega ka puhkamiseks. Ma ei pooldaks iialgi seda, et õpingud kannataks madala palgaga töö tegemise kõrvalt. Leian ka, et võrdlemisi noorel, 16-18 aastasel, võiks jääda ka aega nooruse ja lolluste jaoks. Ma arvan, et nii noorelt ei peaks muremõtteid mõtlema tööasjade pärast. Samas suveti, kui aega on piisavalt, oleks hea tutvust teha tööeluga ja teenida omale isiklikku raha. See on kui harjumisaeg ja üleminek õpingutelt tööle. Nii õpitakse ka paremini oma raha planeerima ning saadakse uusi tutvusi ja kogemusi.  Ise läksin esimest korda tööle 2008. aasta suvel, kui olin veel 14. Oma raha olen ma alati hoolikalt planeerinud ja kogunud ning sama aasta sügisel sai ka Erikuga oma esimese palga eest Egiptusesse reisitud. Keskkoolist tänaseni olen käinud kõik suved tööl, mõnel juhul ka suveperioodi pikendanud.

Nüüd mis puutub ülikooli ajal töötamisse, siis siinkohal on palju erinevaid võimalusi. Ülikoolid võimaldavad käia nii kaug-, tsükli – kui ka õhtuõppes, kui on suurem vajadus kooli kõrvalt raha teenida. Enamjaolt kolitakse pärast keskkooli ka vanemate kodudest välja. Minnakse kas teise linna ülikooli või tuntakse, et on aeg täielikuks iseseisvumiseks. Paratamatult tekib kõigil vajadus oma enda isikliku raha suhtes. Ise käies päevaõppes, tunnen ja näen, et isegi mitte nii tihedat õppekava järgides, on siiski suhteliselt keeruline käia tööl.  Sellisel juhul peaks ka olema ääretult paindlik töögraafik, mis võimaldaks iga kell vajadusel aegu ümber tõsta. Tihti pole loengud küll kohustuslikud ning enamus töölkäijaid puudub neist nii või teisiti. Siiski on seminarid küllaltki rangelt üles seatud ja tihti muutub vägagi ebamugavaks töö-ja kooliaja klapitamine. Veel vähem meeldib see kindlasti su tööandjale.  Kurnav on ka öötöö, kui pead kella 8ks hommikul juba koolis olema. Pigem näeb see välja, et kooli ei jõutagi. 

Iseenesest on see ju iga õpilase enda asi, kuidas ta oma koolitee läbida plaanib, kuid ise arvan, et kui juba ülikooli sisse astuda, siis võiks sealt midagi kaasa saada. Üsnagi tobe on maksta oma õpingute eest, kuid kooliskäimise asemel käia tööl. Sest isegi kui ülikoolitee peaks poolikuks jääma, siis teadmised sul ikkagist puuduksid. Ilmselgelt on vajalik omale mingisugunegi sissetulek tagada, kuid alati tasuks mõelda, kas parasjagu tehtav töö on niivõrd palju väärt, et kooliga kokkupuude oleks ainult 1-2 korda kuus. Ise rakendan rohkem seda süsteemi, et kevade lõpp- suvi – sügise alguse perioodil käin tööl, kogun raha vaikselt oma fondi ja kooliaeg püüan üht teist väikest kõrvalt teha, mis kataks jooksvad kulud. Tegelikult leian, et kõik baseerub lihtsalt mõistlikul rahakasutamisel ning heal planeerimisel, nii saaks omale üht-teist rohkemgi lubada! :)

Jõulud

Jõulud on juba nädala pärast. Esimesed jõulupeod on juba rahulikult peetud ning perega koosveetmise aeg on veel ees. Miskipärast ootan ma igal aastal jõule. Pühade ajal pole  muid kohustusi kui lihtsalt seda aega nautida. Enamjaolt on saadud töölt ja koolist vabaks. Õnneks ei pea meie peres jõuludele vastu minema stressiga, et oh issand, millised kingitused peab sel aastal teistele soetama. Meie paneme rõhku muudele asjadele. Tavaliselt enne jõule saab mõnusalt piparkooke väiksematega vorpida, kuuske ehtida, kodu kaunistada. Jõululaupäeva teeb mõnusaks just see, kui saad kõndida mööda lumist teed vanemate koju, kus pühid riietelt lume ja astud sooja tuppa sisse. Ees on sind ootamas jõululõhnad ja perekond. Juuakse koos mõnusalt glögi, istutakse maha. Räägitakse juttu, nauditakse mõnusat toitu. Väiksematele on päkapikud toonud ka nipet-näpet kingitusi. Kõik lihtsalt tunnevad end hästi. 

 

Mis puudutab jõulukinke. Minu meelest on see kõik nii suureks puhutud. Paljud ootavadki jõule ainult kinkide pärast, mis on nii tobedalt materiaalseks muutunud. Suurtes peredes on see veel eriti keeruline. Kahju on lugeda artikleid, kus inimesed kirjutavad, et nad ei oota absoluutselt pühi, vaid loodavad, et see aeg kiirelt mööduks. Miks ? Nii laste kui ka täiskasvanute ootused on nii suureks keritud kingituste saamisega, et tihti unustatakse ära, miks jõule üldse peetakse. Ma arvan, kui inimesed tunnevad end surve all olevat, siis tehke oma suu enne jõule lahti. Sellest on juba ammu räägitud, et pole vaja teineteisele kinkimise pärast ebavajalike asju kinkida. See peaks ikka tulema südamest ja isiklikust tahtest teist inimest kuidagi üllatada. Tihti teevad väikesed asjad inimestele palju rohkem rõõmu, kui kinkides pannakse tähele, mida inimesel tõesti tarvis läheb. 

Samuti arvan ma, et lastelt ei tohiks võtta seda rõõmu päkapikkudesse ja jõuluvanasse uskuda. See on nii tore ja jääb igale lapsele eluks ajaks meelde, kuidas juba detsembri alguses hakkasid päkapikud sussi sisse headele lastele maiustusi tooma. Kindlasti ei tohiks lastele seostada jõule ainult materiaalse poolega, vaid koos teha traditsioonilisi asju.  Ma olen veendunud, et kui mul kunagi väiksed põngerjad kodus ringi jooksevad, siis kavatsen ma muuta jõulud nende jaoks ääretult põnevaks. Nii oluline on, et väikestele lastele traditsioonidest räägitaks, sest muidu need lihtsalt ei kandugi põlvest põlve edasi.

Ilusaid pühi ja nautige seda aega!

Käitumismaneerid

Inimesed on ikka nii erinevad. Käitumismaneerid tulevad igal ühel lapsepõlvest. Mul on pigem hea meel, et olen küllaltki pedantsest ja korda armastavast perest. Täiesti kohutav on vahel jälgida inimesi ja mõelda, miks nad küll aru ei saa, et nende käitumine teisi võiks häirida. Lapsepõlves võiksid vanemad ikka lastele põhitõed selgeks õpetada. 

Astudes/lahkudes seltskonnast oleks viisakas alati öelda tere ja nägemist. Tänades aitäh. Mitte vaikselt nohisedes tulla ja minna. Süües ei matsutata, luristata ja ei lakuta oma taldrikut üle. Mind paneb tõsiselt imestama, sest vahel täiskasvanud inimesed matsutavad nii aplalt nagu väiksed põrsad ümber laua. Kust see tuleb ? Meie õpetame oma peres juba kolme aastastele, et see pole ilus. Ka närimiskummi kõvahäälne nätsutamine, see pole absoluutselt „in”.  Samuti igasugune pidev röhitsemine ja häälitsemine, veel enam kuskil söögilaua taga või avalikus kohas. Ma ei mõista, kas on raske siis eemale minna? Mõnel inimesel läheb söögiisu lihtsalt ära. Väga häiriv on ka jalgade lohistamine. Jääb mulje kui väga lodevast inimesest. Ei tohiks ju väga raske olla kõndides jalgu tõsta. Ebaviisakas on muidugi ka teistele vahele segada, mis ilmselt põnevatel teemadel võib vahel juhtuda. Samuti ääretult tobe on, kui inimesed pressivad end teistele peale. Kui väga soovid miskit, siis saab ka suunavalt läheneda. Meeletult häiriv on ka pidev virisemine ebaoluliste asjade pärast. Lõpuks, mis on tippude tipp, kui inimesed ropendavad või lõugavad kõva häälega.  Kohutav. Kindlasti on see loetelu veel pikem, mida võiks mitte teha, kuid need olid esimesed mis pähe tulid. 

Mis on veel  küllaltki õõvastav- mustus ja räpasus. Oled sa heal või halval järjel olev inimene, ei tohiks olla eriti raske hoida puhtust enda ümber. Ma ei kujutaks ette, kui astuksin esmaspäeval pärast kooli koduuksest sisse ja mind ootaks ees täiesti segamini olev elamine. Tolmurullid taldade all, kraanikausis hunnik pesemata nõusid, voodi sellisena nagu hommikul väljudes jäi, riided mööda tuba erinevatesse kohtadesse kuhjatud. Samuti täielik müstika on minu jaoks, kui inimesed teevad süüa ning ei suuda puhtust hoida. Kui sul ikka pliit pärast söögitegemist must on või midagi kleepuvat maha kukub, siis ei tohiks raske olla enda järelt korda teha.  Lihtsalt kui kümme korda veel nii juhtub, siis lõpuks eladki mustuses. 

Vahel tuleb ka liigne pedantsus kahjuks, seda omast kogemusest. Teiste jaoks võib see lõpuks häirivaks muutuda, kui iga asi peab sätitud olema, et silma ei riivaks.  Kuid siiski usun, et pigem kõik korras kui korratu.  Õnneks oleme meie oma kodus leidnud kuldse kesktee, nii et mõlemal oleks mõnus. 

Eks terve elu õpitaksegi!