Edukad mehed

Pole juba ammu saladus, et edukate meeste saladus on suurepärased naised! Kindlasti on siin ka muid näitajaid, aga usun, et see on üks suurima tähtsusega. Muidugi on ka oluline meeste enda ambitsioonikus, mis paljudel puudub. Samas on arusaadav, et kõik ei saagi elada ega olla ühtemoodi.  

Edukate meeste alla kvalifitseeruvad majanduslikult heal järjel, õnnelikes peresuhetes ning eluga rahulolevad inimesed.  Kuidas kõike seda saavutada, kui poleks kõrval tugevat ning sihikindlat naist. Naiste tähtsus on nii oluline, sest mingil eluperioodil, kui mees püüdleb parima poole, on vaja tohutult suurt tuge. Ei kujuta ette küll neid ettevõtjaid või avalikus sektoris kõrgel kohal töötavaid mehi, kes tuleks pärast 12 H tööpäeva koju endale süüa tegema, kodu koristama, lastega mängima jpm. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa ükski inimene kõike korraga teha. Siin tulevadki mängu naised, kes küll ei pruugi samaväärselt meestega teenida, kuid kes on 100% toeks kõiges muus. Kui ambitsioonikas mees leiab enda kõrvale õige inimese, siis võib see liit olla kõigest tugevam. Tihti tuleb ette, et eneses kaheldakse, kuid kui on olemas teine pool, kes suudab arukalt analüüsida ning kõrvalt näha olukordi teistmoodi, toetades oma targa nõuga, siis annab see igatepidi indu juurde ainult edasi minemiseks. Ma arvan naiste silmis ei ole edukas mees vaid rahaliselt mõõdetav, vaid oluline on ka, kuidas suudetakse olla püsiv ning perekeskne.

Nii palju saab näiteid tuua edukatest ärimeestest, kellel on aastaid kõrval olnud samad naised. Näiteks kasvõi kõigile tuntud Armin Karu. Ise ei pea ka kaugelt otsima, sest minu pere mehed on samuti edukad ning pool sellest kiitusest kulub kindlasti nende naistele!

Kasvatamatus

Üha enam panen enda ümber tähele lapsi ning nende vanemaid, sest hoian isegi viimased 5 kuud juba ühte väikest poissi.  Ma arvan, et nii minu kui ka lapse jaoks on palju lihtsam, kui on kindel rutiin, nii on ka parem oma aega planeerida.  See võib küll tunduda nüri, kuid lõppkokkuvõttes on kõigil nii palju lihtsam. 

Huvitav on vaadata, kuidas lapsevanemad oma lapsi kasvatavad. Käime pidevalt väikse jõmmiga Kadrioru pargis jalutamas. Näen nii palju vanemaid, kes tunnevad piinlikkust või ei julge oma lapsi keelata teiste ees. See tundub nii veider. Võibolla osadel see lihtsalt tekib, kui on oma enda lapsega tegu.  Mul pole kunagi probleemi sellest, kui laps peaks jonnima, nutma hakkama või kurjaks saama kui ei taheta pargist lahkuda. Minu jaoks on nii ilmselge, et enne väljaminekut lepitakse reeglid kokku ning kui laps oma emotsioone hakkab teiste ees välja näitama, siis tuleb lihtsalt meelde tuletada konkreetse hääletooniga, millest sai enne väljaminekut räägitud. Siiani on toiminud see alati. Ei tea, kas asi on minus, aga ma ei tunne end absoluutselt halvasti, kui pean keelama last kellegi teise ees. Siiski on selliseid vanemaid küllaltki palju. Kahju on vaadata, kuidas ei saada hakkama, kui vanem on juba 10’dat korda öelnud, et hakkaks nüüd minema ning laps ei tee väljagi. Sellised väiksed diktaatorid, et ei saagi aru, kas vanematele meeldib kui nende väikesed pätid neile päha istuvad. 

Tohutult oluline on, et vanemad viiksid oma karistused ka lõpuni, kui tõesti muudmoodi ei saa. Ega laps ei aktsepteerigi sinu sõna, kui koguaeg lendavad tühjad sõnad. Minu jaoks on nii tähtis, et oleksid kindlad reeglid. Endal kui ka lapsel on lihtne ning mõlemad teavad, mida vastasel juhul oodata või teha.  Väga nõme on ka pidev keelamine, kui ei seletata, miks ei tohi nii teha. Mis mõttega siis üldse keelata, kui ei räägita väikese inimesega. Ilmselgelt ta varsti kordab oma tegu.  Samuti pole ükski laps „paha” laps, seda on tegelikult väga julm üldse öeldagi, sest ükski väike põngerjas ei taha olla paha. Tuleks pigem vaadata lapsevanemana enda käitumine üle, kas mitte ise ei olda kuskil kasvatuses valesti tehtud. 

Igatahes sel teemal võib lõpmatuseni jääda kirjutama, aga eks kasvatamatud lapsed saavadki indu juurde kartlikest vanematest. 

Doonorlus

Käisin täna hommikul verd annetamas! Oli juba  jõulude ajal plaan, aga koguaeg lükkus edasi. Mõtlesin, et nüüd on rohkem põhjust ka minna. Võtsin julguse kokku ja olin juba esimesena ukse taga. Andsin verd siis Foorumis, kus ka varem käinud. Seal kõik nii puhas, korralik ja hea teenindus. Eelmisel korral sain täpselt sama hea kogemuse. Neile, kes kardavad, kindlasti minge! Endalgi tekkis väike närv sisse, aga mind pandi kohe mahla jooma ja küpsist sööma. Vereandmine läks ka väga kiirelt, ca 5 minutit. Põhimõtteliselt istud rahulikult toolis ja vaatad TV’d. Hiljem kostitati hulga kingitustega. Saad seal valida vitriini tagant mingisuguse üllatuse. Lisaks sellele sain veel kaks teatripiletit Vene teatrisse. Väga meeldiv.  Autoga minnes on ka väga mugav, sest parkida saab Viru keskuse parklas 2H tasuta. On ka arusaadav, et doonorlus võimalikult mugavaks muudetakse, et ikka rohkem inimesi sinna meelitada. Uskumatu oli see, et hommikul kell 11, kui koht avati, tahtis juba verd annetama tulla 6 inimest. Üsna palju on ilmselt püsiannetajaid – väga tublid inimesed!
 

PS! Enne kõike tuleb see ka endale kasuks, sest vana veri asendub uue ja tugevamaga!

Oma järjekorda rõõmsalt ootamas!

Head Vabariigi aastapäeva!

                                                                     Paraadil käidud!

Ülikoolielu

Ülikoolis käies olen täheldanud ühte häirivat tõsiasja ja ma ei suuda sellest eriti aru saada. Loenguid kuulates jääb mulle esiteks silma, kui vähe inimesi tegelikult kohal käib. Huvitav on see, et minu kursusel õpib saja ligi tudengeid, kuid väga vähesed käivad neist kohal. Saan aru, et osad käivad tööl ja mõnel muul põhjusel ajad ei sobi. Õnneks, vähemalt Tallinna Ülikoolis on küllaltki palju infot moodle keskkonnas üleval ja mõnes aines on võimalik isegi videoloenguid järele vaadata, lisaks siis erinevad powerpoint’id ja muud materjali.  Ise samuti esimesel aastal puudusin osadest kohustuslikest ainetest. Teisel aastal on minuni lõpuks jõudnud, et õpin enese jaoks ning tore oleks kasulikult oma tasulist õppekohta vastavalt ka kasutada. Saan aru, et iga ühe enese valik, kui palju ta kohal käib ja kuidas ained läbi saab. Ega ka omast kogemusest võin öelda, et mõne aine saab tehtud ka kordagi kohal käimata. 

Tegelikult veidram sellest on see, kui üliõpilased tulevad loengusse,  mis kestab ca 3 h ning mitte ühtegi märget ei tee. Muidugi on neid kuldseid päid, kes lihtsalt ammutavad informatsiooni ja polegi tarvis paberit või arvutit kurnata. Kuid eriti imelikud on need tudengid, kes tulevad loengusse ja kõik need kolm tundi lihtsalt istuvad seal ja mängivad kas arvutimänge või teevad aega parajaks Facebookis.  Tohutult veider lihtsalt, sest viimased paar loengut on mu ees istunud kutt, kes mängib mingit mängu (SIMS äkki?), nii et terve arvuti kumab tema meelelahutusest.  On ilmselge, et kõik need kolm tundi ei suudagi normaalne inimene keskendunult kuulata, mida õppejõud räägib ja vahepeal viskad pilgu ka mujale. Siiski, puhtalt loengusse tulla arvutimängu mängima, on suur ajaraiskamine. Kas tõesti midagi muud pole teha ? Trenni või tööle minna, kasvõi seda sama mängu kodus mängida. Milleks vedada oma arvutit selleks loengusse? Huvitav. Olen mõelnud, et võibolla see vähendab süümepiinu, kui tuled vähemalt tundi kohale. Siis ei tundu vähemalt teistele, et seda inimest koolis kord kuus näeb.

Ei tea, aga igatahes inimesed võiksid oma aega ratsionaalsemalt kasutada. 

Eesti Laul

Sellest olen ma ammu aru saanud, et Eurovisoon pole enam päris see, mis ta kunagi oli. Mitmed aastad tagasi oli see veel küllaltki pop. Koguneti kokku, elati hea söögi kõrval televiisori vahendusel kaasa. Sellegi poolest vaatan igal aastal põgusalt Eesti laulud üle ning  saab ka suurvõistlust jälgitud. Igatahes, mis puudutab nüüd „ Eesti Laulu”, siis on see tegelikult küllaltki värske formaat, sest seda nime hakati alles 2008. aastast kasutama.

 

Nimelt vaatasin täna Eesti Laulu esimest poolfinaali ja olin vägagi üllatunud, mis laulud sinna üleüldse valitud on. Varem otsiti Eurolugu, mida saata riiki esindama, nüüd aga otsitakse Eesti Laulu, mis peaks sobima Eurovisiooni formaadiga. Need kaks asja absoluutselt ei sobi kokku. Otsides Eesti laulu, peaks võistlusel olema kindlasti rohkem kui üks eestikeelne lugu. Samas nö. „Eesti Laul” ei pruugi absoluutselt sobida Eurolooks, kus on oluline väline image, suur show ja kaasahaaravus.  See selleks.

Nüüd vaadates nende lugude valikut, siis mind totaalselt üllatab, kas tõesti pole paremaid artiste ja loomingut, millega välja astuda? Esimesest poolfinaalist, julgen ausalt öelda, vähemalt pooled lood olid alla igasugust arvestust. Lihtsalt uskumatu! Saan aru, et asi on ka maitses ning selle üle ei vaielda. Kuid siiski, Young Girl – Armastus, Marilyn Jurman- Moving to Mmm, Winny Puhh, Sarah – Taevas valgeks läeb, Kõrsikud – Suuda öelda ei ???  Osad neist pole mitte mingisugusel määral esinduslikudki. Kõrsikud ja hipid said veel oma osa punktidest züriilt. Kuidagi nii mõistusevastane. Kõige üllatavam oli see, et Rosanna, kellel oli ehk kõige eurolikum lugu, vähegi kandev hääl ja välimus, ei saanud mingeid punkte züriilt. Selle eest sai vähemalt Kõrsikud ja Winny Puhh finaali edasi. 

See kõik on puhtalt minu arvamus ja ei taha kellegi maitset solvata, nii et ei tasu isiklikult võtta. Lõppkokkuvõttes on see lihtsalt üks lauluvõistlus. 

Perekonnanimi pärast abielu vormistamist

Kirjutan sellest, sest endalgi see kõik veel ees. Pean abielu just sellepärast oluliseks, et nii moodustatakse üks perekond, kus kõigil on ka sama perekonnanimi. Minu jaoks on naljakas, kui pärast abielu registreerimist jäävad samad nimed, mis ennegi.

Paljud naised tahavad oma lapsepõlvenime alles jätta. Ma isegi saan sellisel juhul aru, et nime ei taheta vahetada kui mehe perekonnanimi su enda nimega ei sobi või mille tähendus on äärmiselt tobe. Muul juhul tundub see küll arusaamatu. Võimalus on veel jätta mõlemad perekonnanimed, mida ma ka väga eriliseks ei pea, sest milleks peab nimi olema pikk ja konarlik. Ei kujuta veel ette, kui eesnimesid on ka veel kaks, kas siis igale poole kuhu vaja, kirjutad neli nime kokku ? Minu arvates küllaltki tobe.

Nime mittevahetamisega seoses mõtlen ma alati, et miks siis üldse abielluda? Sellisel juhul ongi konkreetselt paber see, mis ütleb, et oled abielus. Mõttekas oleks siis juba lastele ka erinevad perekonnanimed panna ja asi eriti keeruliseks ajada. Teiseks arvan, et naised, kes mehe nime võtta ei taha, pole ilmselt niivõrd hingega asja juures, kui ei suudeta loobuda lapsepõlvenimest inimese pärast, kellega plaanid oma elu veeta. Võibolla polegi sellisel juhul hea mõte abielluda.

Ma pole pidanud selle üle absoluutselt mõtlema. Juba siis, kui tekkisid esimesed mõtted abiellumisest, oli mu peas juba selge, et tahan oma tulevase mehe perekonnanime.  Usun, et see on ka kena žest ja tunnustus mehele, kui naine on otsustanud tulevase abikaasa nime kasuks. Nii nagu olen ise kasvanud oma peres, kus kõigil on sama perekonnanimi, soovin ma, et mul ka nii oleks.

Nime muutmisega kaaseneb igasugune paberimajandus, vaja muuta kõik isikut tõendavad dokumendid, autodokumendid, pangainfo jms., kuid see pole küll mingisuguseks põhjuseks, miks mitte nime muuta.