Mesinädalad Korful 10.09-17.09.13 (1. osa)

Teisipäev – Lennuk väljus Tallinnast 15.00. Olime juba ilusti 12.30 kohal ning tegime aega parajaks. Sõime, ostsime mõned asjad reisile kaasa ning soetasime kaardipaki. Aeg läks küllaltki ruttu. Korfule sõitsime täpselt kolm tundi ning lend läks väga kiirelt. 18.00 ajal astusime lennukist maha, mõnus soe 30- kraadine õhk tervitas meid ja isegi päike veel paistis. Super mõnus! Saime oma pakid kätte ning suundusime bussidesse, mis viisid meid 2km kaugusel olevasse armsasse 3* hotelli Arion.  Hotellist on ca 200 m randa kõndida ning ca 2 km pealinna Kerkyrasse minna. Kõik on mõnusalt käe-jala lähedal. Korful rannaosa ujumiseks väga palju polegi, kui võrrelda seda Eesti, Türgi või Egiptusega. Siiski parajalt. Hotellis pakkisime asjad lahti ning suundusimegi kohe ujuma.  Päike oli juba loojunud,  kuid vesi oli endiselt mõnusalt soe. Õhtust läksime sööma lähedal olevasse restorani. Nimelt puhkajad siin hotellis väga ei söögi, võetakse ainult hommikusöögid. Lõunati süüakse kohaliku puuvilja ja õhtust süüakse alles pärast kaheksat väljas. Nii siis meiegi. Mõtlesime, et võtame esimesel õhtul siis seda mida tahame. Menüüd muidugi inglise keeles ning kõikidest mereandidest ei saanudki aimu. Erik sõi täidetud kalmaari, mis oli tohutult vastik- vähemalt mulle ei maitsenud. Sööks nagu kummikala. Mina võtsin endale mereannid riisiga. Sain midagi risoto taolist. Täitsa okei oli, aga mitte nüüd midagi VÄGA erilist. Esimese õhtu arve tuli 38 euri + väike tipp. Kuid jälgisime teisi ning kohalikud võtsid praktiliselt kõik ühe salati kahe peale, mida serveeritakse üsna suurelt ning sinna juurde midagi väiksemat – appetizeri või liha vms. Ja alati on kreeklastel mingi saiataoline asi laual.

Kolmapäev- Ärkasime hommikul üsna varakult, sest kell 10 oli juba infotund.  Hommikust saab hotellis süüa 7.30 – 10.30. Olime juba kaheksast üleval, käisime söömas ning tutvusime ümbruskonnaga. Poed ja restoranid on meie hotellile kõik väga lähedal. Ostsime omale kohe ära Korfu kaardi ja kohalike viinamarju lõunaks – lihtsalt imeline. Infotunnis räägiti meile ekskursioonidest ja kohalikust elust.  Meie võtame osa siis kahest ekskursioonist- väljasõit Paleokastritsasse (jääb Korful lääne poole) ja päev Albaanias.  Pärast infotundi läksime ujuma. Mõtlesime, et õigete eestlastena paneme oma rätikud ilusti liiva-kiviklibule ja kooberdame sealt ilusti vette. Jalutades on põhi ebameeldiv, libe ja palju taimi kasvab vees. Kuna mina kardan tohutult vetikaid, sest nende sees elab igasugu elukaid, siis alustasin praktiliselt põlvekõrguses vees juba ujumist. Jõudsin siis lõpuks Erikuni ujuda, kes oli kõvasti kaugemal ning klammerdusin ta külge nagu vähkidele kohane. Vesi oli vahepeal madalamaks läinud ning seal oli tohutult taimi. Ma vist praktiliselt karjusin Eriku otsas nii et terve rand kuulis mind,  sest tasakaal kadus ja Erik kukkus. Ja oh imet- ta mitte ei kukkunud niisama, vaid kukkus merisiiliku otsa. Mina muidugi alguses tähele ei pannud, sest olin niivõrd ametis vetikatest pääsemisega. Rõõmsalt rannaliivale jõudes nägin, et Erikul enam nii lõbus pole. Õnneks polnud asi nii hull , sest ta ei astunud siilikut endale täiesti jalga, vaid tõmbas selle kohe ära. Sest tavaliselt kui siiliku endale korralikult jalga astud, siis võid end avastada vere seest ja praktiliselt võimatu on astuda. Siis mõistsime, et pole mõtet nii jätkata ja seadsime end sisse platvormi peale, kus oli palju parem päikest võtta ja vette hüpata, kuna jalad põhjani enam ei ulatunud.  Nelja ajal pärastlõunal otsustasime ette võtta väikse retke linna. Päikese käes oli metsikult palav, nii et kui olime kõndinud viis minutit, siis olime juba valmis ükskõik kus vette hüppama. Olime vaprad ja jõudsime ilusti linna. Korful on Kerkyra linnas kaks kindlust- uus ja vana. Mõtlesime, et teeme endale ise ühe vägeva ekskursiooni ja ostsime piletid vanasse kindlusesse (nägu kõigest 2 eurot). See oli üks suurepärane valik.  Kindlus sisaldas igasugu käike, suurt kirikut ja imelisi vaateid. Kõndisime kindluse tippu – tohutult võimas! Vaadet pole võimalik sõnades kirjeldada.  Jäime 110% rahule. Hiljem käisime veel linnas ringi ning suundusime tagasi. Käisime ujumas ning läksime õhtust sööma. Kõndisime oma pisikesel matkal maha ca 7 km. Mainiks veel ära, et merevesi kus ujume on kristallselge ja tohutult puhas, nii et kõik veetaimed on ilusti näha! Seekord läksime õhtustamas teise restorani,  mis jäi meile juba eelmisel õhtul silma. Romantiline õhkkond – armsad küünlakesed väljas, hea muusika. Seekord olime targemad – tellisime endale Kreeka salatit, kana & magustoiduks vahvlit muu hea kraamiga. Kohe toodi meile ilma rahata laule vesi , mis jättis väga hea mulje. Toit oli väga maitsev, maksma läks 26€ - elamus missugune! Teenindus oli samuti suurepärane. 

Neljapäev – Täna oli ekskursioonipäev. Läksime avastama Paleokastritsat. Väljasõit oli kell 9, seega sai jälle varakult ärgatud. Hommik oli kuidagi vaevaline, sest eelmisel õhtul sai hilja magama mindud. Uni on muidu hea, sest vaatamata metsikule soojusele on igas toas korralik konditsioneer. See selleks. Grupis on meil üllatavalt palju pensionäre, nii üksikuid kui paare. Asusime siis teele. Esimesed peatuspaigad viisid meid läbi väikeste külakeste. Kuna hommik oli uimane, siis ei tekitanud esimene peatuspaik erilisi emotsioone. Järgmisena suundusime Vassilakisi perekonna veiniistandusse & poodi. Sealt ostsime kaasa head paremat – roosat veini, päikesekuivatatud tomateid jms.  Edasi suundusime esimestele vaatamisväärsustele, panoraamplatvormidele. Käisime läbi pisikesest kloostrist, mis osutus tohutuks turismimagnetiks, kuid koht iseenesest oli imekaunis – ilusa lilleaia ja vaatega. Ilm oli juba temperatuure kogunud ning otsustasime, et uimasele hommikule teeme lõpu kohaliku joogi frapega (teisisõnu jääkohv). Mulle väga maitses, hinnaks sellel 2-3,50€. Igas peatuspunktis oli meil paarkümmend minutit aega, et käia ja vaadata just seda, mida ise soovime. Kõige pikem pausi (ca 3h) tegime me Paleokastritsa südames. Lihtsalt imeline koht, kus oli rannaäär koos jahisadamaga, mis asus kaljude vahel.  Olime lihtsalt tunnike vees – koht oli uskumatult ilus. Tegime väikse lõuna, süües  tuunikalasalatit. Aega jäi ülegi, ostsime jälle külaelanikelt mõned ilusad meened ning istusime vee kohale kõrgele müürile kus nautisime lihtsalt aega.  Järgmisena sõitsime läbi Lakonese mäe tippu. Teed läksid kõrgemale jõudes niivõrd kitsaks, et bussist mõlemale poole majadeni oli ca 5 cm. Lõpuks jõudsime mäe tippu Makradese külasse. Koht jättis kustumatu mulje. See oli lihtsalt imearmas. Turistele on kohalikud meisterdanud ja valmistanud igasuguseid ilusaid asju. Näiteks oliivipuudest oli tehtud erinevaid tarbeesemeid, oliiviõlist tohutult palju kehale kasulike seepe  ja  erinevat käsitööd. Oli näha, et kõvasti on vaeva nähtud. Eks turistid on suureks sissetulekuallikaks kohalikele. Viimane sihtpunkt oligi hotell. Reis kestis kokku täpselt 9 tundi ning kogu teekond jättis südamesse suure jälje. Lihtsalt imeline. Õhtuks lubas vihma ja äikest, kuid endiselt 30 kraadi. Läksime siis kiiret õhtust suplust veel tegema. Hotelli tagasi jõudes hakkas sadama. See meid ei seganud ja läksime õhtust sööma. Seekord siis kolmandasse kohta. Leppisime juba reisi alguses kokku, et käime erinevates kohtades, et saada paremat muljet. Sõime Caesari salatit & mingit veinikastmes liha. (hinnaks 14 €) Järjekordselt väga hea toit. Restoran oli täpselt merele vaatega ja järsku hakkas metsik sadu ja välk ning ootamatult kadus igalt poolt elekter. Kreeklasi see ei heidutanud. Toodi välja armsad küünlad ning elu läks edasi! Järjekordselt sai mõnus päev õhtusse.

Sõpradele!

Kõigepealt tervist sügis! Pole ammu bloginud, ilmselt nüüd saab ka rohkem postitusi kirjutatud.  Suvi on läbi ja vaja end jälle töö- ja koolilainele viia. Kooli lõpp on peaaegu käega katsutav. Viimased pingutused.

Postituse mõtlesin kirjutada kõikidele sõpradele. Naljakas kuulata, kuidas noored inimesed räägivad, et nii kiire on koguaeg – töö ja kõige muuga.  Ka suvel. Arusaadav, ega isegi eriline erand pole.  Siiski püüan alati aega leida. Huvitav vaadata, kuidas inimesed võõranduvad. Kasvõi nähes seda vanade koolikaaslaste pealt, kellega on aastaid läbi käidud. Sõprussuhte nimel tuleb sama palju vaeva näha kui suhtes olles oma elukaaslase/abikaasaga. Tuleb leida aega, et suhelda, läbi käia ja midagi toredat koos teha.  Lõpuks kui need pausid on juba mitu kuud pikad, mil ei suhelda, siis ei tasu imestada, kui miskit teistmoodi on.

Paljud elavad ka erinevas elutempos – abielluvad, pidutsevad, lapsega kodus, armuvad, õpivad, töötavad. Ilmselge, et tuleb olla mõistev ja aru saada, et see on mingi periood elus. Aga see muutub- armumisaeg möödub, lapsed kasvavad suureks, õpingud lõppevad, inimesed saavad aru, et õnn ei peitu ainult töö tegemises. Kahju vaadata, kuidas arvatakse, et see on püsiv. Mäletan, kui Erikuga alles läbi hakkasime läbi käima. 24/7 olime ninapidi koos, sest miski muu väga ei huvitanud. Siiski ei läinud sellega hulluks. Ühiste sõpradega käisime ikka väljas, üritustel ja Eriku juures sai korraldatud suuremaid koosolemisi. Inimesed on muutunud nii mugavaks, tegeletakse ainult sellega, millega harjutud on.

Lõppkokkuvõttes sõbrad kaugenevad teineteisest. Pole vahet, kas olete olnud väga head sõbrad ligi kümme aastat, või mitte. Nii nagu suhtes, on ka sõpruses – kui üks pool on tuim, siis ka teine pool lihtsalt vaikselt ajaga kaob. Ei tasu imestada, kui suhte ülessoojendamiseks on juba natukene liiga hilja.

Aga nii see elu kord on. Aeg muudab inimesi.  

Pulmad

Kirjutan nüüdsest uue nime alt – Laura Vesiloik. Usun, et esimeseks postituseks olekski kõige sobilikum kirjutada pulmadest.  

25.06.12 – minu 20. juubelil palus Erik minu kätt väga armsal viisil. Täpselt nii nagu olin soovinud! Ütlesin kahtlemata jah, sest olin juba ammu oma peas mõelnud, et kui see hetk kunagi tuleb, kas oleksin valmis just Erikuga oma elu jagama. Sellest tulenevalt ka selline vastus.  Praktiliselt samal päeval panime paika aja, millal soovime abielluda – kas aasta, 5 aasta või 10 aasta pärast. Otsustasime aasta kasuks.  Panime ka paika kuupäeva – 20.07.13. Tundus ilus number ning lähtusime ka sellest, et juuli lõpp peaks kindlasti ilus olema. 

Vundamenti polnud raske paika panna, sest meie soovid kattusid, kuna me ei soovinud kumbki suuri pulmi.  Kõige olulisem alus oli see, et selle päeva teeme just sellise nagu ise soovime ning enne kõike peaksime ise rahule jääma. Vahepeal mõlgutasime ka mõtteid, et võiksime minna kahekesi reisile ning abielluda kuskil soojal maal ranna ääres. Need mõtted lükati kiirelt ümber, sest perekond ikkagi leidis, et teised tahaksid ka abiellumisest osa saada. Lõpuks jäimegi oma idee juurde, et teeme väikse, armsa ja privaatse pulma, millest saavad osa ainult kõige lähedasemad ning inimesed, kellega igapäevaselt suhtleme.  2012. oktoobris ostsime ka ära abielusõrmused Mati Kullaärist. Soovitame soojalt! Kumbki meist Erikuga ei kanna kollast kulda, seega ostsime valgest kullast sõrmused, minu oma on väikse teemantiga. Sõrmused saime ca 400 € eest, seega polnud hullu midagi. 

Mõtlesime ka umbkaudse eelarve pulmadeks , ca 2000 – 2500€, mille plaanisime kokku saada 2013. aasta kevadeks.  Siis jätsime esialgsed plaanid kuueks kuuks ootele. Kätte jõudis jaanuar ning siis hakkas aktiivne asjaajamine pihta. Meie suur soov oli teha  pulmad Sakus, Küla Villas, mis on meie peretuttava puhkekompleks. 15. jaanuar sai selgeks, et seal imekaunis kohas toimub meie pulmapidu. Sama päeva õhtul saatsin väga palju kirju cateringidele, fotograafidele ning õhtujuhtidele. Cateringiga läks kergelt, sest otsutasime kohe Frens cateringi kasuks. Pulmade juures pidasin kõige olulisemaks ilusaid sõrmuseid ning kvaliteetseid pulmapilte. Meie jaoks oli oluline, et fotograaf pildistaks terve päeva – algusest lõpuni. Pildid on siiski need, mis jäävad. Meie pulma fotografeeris Sven Meresmaa. Jäime superrahule! Tegi oma tööd professionaalselt ning tehtud töö oli suurepärane! Meie jaoks oli olulisel kohal ka õhtujuht, sest olime algselt juba veendunud, et ise seda õhtut läbi ei taha viia. Võtsime ühendust üheteistkümne õhtujuhiga ning olime huvitatud täispaketist, ehk õhtujuht võiks ka ühtlasi muusikat mängida. Bändist polnud me huvitatud ja mõnest tuntust esinejast ka mitte, sest nagu öeldakse, röövib see tavaliselt tähelepanu endale. Leidsime lõpuks Artur Raidmetsa, kes tegi suurepäraselt oma tööd ja järjekordselt jäime väga rahule temaga!  Praktiliselt nädalaga olid meil suured asjad paigas. Siis tegime järjekordselt väikse pausi ning otsustasime asju edasi ajada mõne kuu pärast. 

Minu suurim soov oli teha pulmad natukene teistmoodi , mõne traditsioonilise joonega. Esiteks ei tahtnud me pakkuda oma pulmas süldilauda, samuti ei tahtnud me teha joomapidu. Otsustasime kergete suupistete, salatite ja sushi kasuks, just see mida me ise enim süüa tahaks. Pakkusime rohkem lahjat alkoholi nagu õlu, siider, vein, vahuvein,  siiski muretsesime ka natukene viina.  Koheselt panime paika, et pidu lõppeb ametlikult 00.00 ning pruutpaar lahkub siis pulmaöö kohta Laulasmaa spasse, mille korraldas meile Eriku ema pere. 

Tahtsime panna rõhku pisiasjadele nagu kutsed, kohakaardid, pulmaraamat, kingituste laegas. Pulma läbiv toon oli sinine ja valge ning kõik eelnimetatud asjad said tellitud OÜ AgeArt’ilt.  Suurepärane töö, järjekordselt soovitan soojalt!  Detailidega hakkasimegi tegelema alles aprillis – mais. Kutsed saatsime 44’le inimesele ning praktiliselt kõik said tulla, sest külalisi oli pulmas kokku 40. Täpselt paras arv, et jõudis kõigiga suhelda ning mõnusalt üheskoos õhtut veeta.  Lillekaunistused tellisime Nurmiko lilleärist.

Suured muudatused toimusid ca kaks kuud enne pulmi. Selgus, et külalisi oli algselt rohkem siiski tulemas ning peamajja poleks hästi ära mahtunud. Seega pidime tellima välja suure telgi ning võtsime ka cateringilt lisaks kõik toolid ja lauad.  Nimelt ei tahtnud me istuda „pika laua” taga, seega otsustasime ümmarguste laudade kasuks. Nii oli ka inimestel parem ja lihtsam omavahel suhelda. Usun, et tegime hea valiku.  Muidugi kõigega kaasnes ka lisakulutusi ning minul isiklikult tekkis täielik tõrge ja stress. Muretsesin sellepärast, et kui ilm meid alt veab, siis välitingimustes on pulmi pidada ikka väga riskantne. Sain oma vanematelt kõvasti positiivsust ning läksime enesekindlalt edasi. Püüdsin end meelestada, et läheb nii kuidas minema peab ning valmistusin kõige hullemaks – vihmaks, tormiks, milleks iganes. Välja kukkus nii, et laupäev oli ainuke päikesepaisteline ilm sel nädalavahetusel! 

Pulmakleit. Sellega oli omajagu nalja. Kõigepealt oli mul algselt kohe nägemus, et ei taha traditsioonilist puhviskleiti, vaid midagi lihtsat ning noorusliku ja miskit, mis istuks hästi minu kehaga. Lasin vanal kooliõel  õmmelda endale kleidi oma nägemuse järgi, kuid see ei tulnud päris selline nagu soovisin. Aega oli jäänud küllaltki vähe ning mõtlesin, et eks siis peab sealt Hiinast miskit tellima. See jäi ära, sest ei hakanud riskima sellega, et kleit pärast pulmapidu kohale jõuaks. Läksin siis poode läbi kammima ja leidsin täiesti tavalisest poest omale kleidi. Selga pannes tundsin, et  olen leidnud selle mida nii kaua otsisin.  Lasin kleiti natukene ümber teha ning sellele pärlivöö õmmelda. Igatahes jäin superrahule. Erikule saime selga ka päris laheda smokingu. 

Lõin kokku ka igasugused pisiasjad ning kogu üritus läks üle 4000€, mis on ideaalne näide sellest, et piirides on küllaltki raske püsida.  Päris palju ka oleneb sellest, kuidas asju ajada. Tegelikkuses peokoht, pulmaauto ja muud nipet näpet oli tasuta. Aga kõik oli seda väärt. Pulmapäev iseenesest läks täpselt kümnesse. Jäime 110% ise rahule. Toimusid erinevad mängud ja kõige toredam oli kuulda positiivset tagasisidet külalistelt. Tundub, et kõik jäid rahule. 

 

 

Lõpetuseks. Ma olen tohutult õnnelik, et selle pulmapeo ette võtsime. Julgustan kõiki see samm ette võtta! Kindlasti suured tänud minu armsale abikaasale, kelleta poleks miski nii hästi välja kukkunud!

Eduka suhte saladus

Kolme kuu pärast oleme Erikuga koos olnud kaheksa aastat ning kümne päeva pärast juba abiellume. Mõtlesin, et kirjutan siia, mis minu jaoks teevad suhte edukaks. Kindlasti on erinevaid seisukohti ja arvamusi, kuid meie suhe on edukas just nendel põhjustel:

• Enda väärtustamine & lugupidamine-  suhe saab olla täisväärtuslik, kui mõlemad pooled endast lugu peavad. Ei määratleta end palga, sõpruskonna, kodutööde, perekonna tõttu teisest paremaks või halvemaks. Ei ole konkureerimist, kumb on parem. Pole alandlikkust ega argust.  Mõlemad on võrdsed, kui hindavad ennast kui isiksust. Erik just eile mainis mulle, et ta on jackpot. Ja just see mulle ta juures meeldibki. Inimene on enesekindel ja teab, mida ta väärt on, mitte ei otsi kiitust.
  
• Sõprus – hea suhe toimib ja kestab vaid siis, kui selle alustalaks on tugev sõprus ja teineteise usaldamine. Erik on minu jaoks kui hingesugulane. Ta teab absoluutselt minu kohta kõigist kõige enam. Ma ei karda, häbene, kahtle kunagi talle millestki rääkida, sest ma tean, et ta on hea kuulaja. Ma ei karda näidata oma nõrkust või muret, sest ta on minu teine pool, kes on alati olemas.
  
• Armastus & kirg – kui suhtest puudub igasugune sära, pinge, kirg, meeldimine, siis jääbki see ainult sõpruseks. Mõni paar on suhtes, sest nad on harjunud ja neil on hea olla. Nad saavad omavahel rääkida ja neil on keegi kellele vajadusel toetuda. Usun, et ka nii on võimalik, aga arvan, et elu raisata suhtele, mis pole täisväärtuslik ning millest on üks väike osa puudu, on mõttetu.
  
• Ühised eesmärgid  - ma ei kujutaks ette, kui minu ja Eriku visioon elust ei kattuks. Kui üks pool tahaks järgmised 20 aastat pidutseda,  noorust ja elu nautida ning teine tahaks järgmise 5 aasta jooksul pere luua ja lapsi saada.  Minu jaoks tundub sellest mõtlemine juba keeruline, et leida see kuldne kesktee. Üleüldse sellised põhimõttelised asjad peaksid minu arvates klappima,  sest muidu see lõppeb kas sellega, et üks pole rahul või sellega, et ühist teed enam ei jätkata.
  
• Spontaansus, põnevus, üllatused – ükskõik, mis eluetapp ka poleks – abielus/vallaline, lastega/lastetu- ei tohiks need märksõnad suhtest puududa.  Pole ime, et 40 aastat ühe inimesega koos olles, tekib tüdimus kui miskit koos ei tehta. Tuleb käia ja teha ning nautida aega teineteisega. Me oleme üritanud igal aastal miskit suurt või väikest koos ette võtta. Erikuga näiteks Soomes suusatamas, Rootsis shoppamas, Egiptuses & Türgis puhkamas, Eestis põnevaid kohti avastamas käinud. Plaanime koos pulmi. Igasugused ühised plaanid seovad inimesi, olgu need siis suured või väiksed. Käia kinos, väljas söömas, sõpradel külas, korraldada koos mingi väljasõit & võibki loetelu jätkata.
  
• Koostöö – suhtes ei tohi olla kitsi, nii ka materiaalselt. Tuleb leida hea kesktee, kus mõlemad panustavad võrdselt. Erikuga on meil praktiliselt ühine rahakott. Ei kujutaks ette kui läheme koos välja sööma ning Erik pärast arve tasumist küsiks minu osa tagasi või poes käies loeksime sendi pealt, kes rohkem mille eest maksis. Tundub kuidagi absurdne kui ostan Erikule hambaharja ja hiljem temalt raha tagasi küsin. Samuti ka näiteks riideid ostes või midagi võites. Pole kunagi olnud probleem, et emb-kumb meist teisele miskit lubab.  Ma usun, et täielik sõltumatus ja iseseisvuse rõhutamine ei tule just alati kasuks. Meestele meeldib naisi välja viia ja naistele meeldib meestele üllatusi teha :) 

Ühes olen ma veendunud, et mida nooremalt suhtesse astutakse (ei mõtle, et inimene päris 13 peaks olema), seda lihtsam on. Nii kasvatakse ühes ja luuakse midagi koos. Ma arvan, et väga keeruline on alustada suhet, olles 30+. Inimesed on ammu välja kujunenud ning leidnud oma tee, mida mööda minna. Samuti seatakse latt väga kõrgele. Küll oodatakse kaaslastelt, et ta oleks selleks ajaks palju saavutanud, haritud ja materiaalselt kindlustatud ning tihti tuleb leppida kaaslastega, kes on juba teisel ringil.  Ma olen alati olnud veendumusel, et kui kord kokku on saadud & sisetunne ütleb, et asi on õige, siis ei tasu selles kahelda. Suhete nimel tuleb vaeva näha ning see on juba puhtalt inimeses eneses kinni. 

                                                                           2011

Bachlorette party!

Kirjutan oma tüdrukuteõhtust, sest see õhtu läheb kindlasti mu elu TOP5 parima päeva hulka! Alustan siis algusest. Kõigepealt kogu see üritus oli minu jaoks üllatusena mõeldud. Kuna minu ees ei saa hästi salatseda, siis viisin ise paar pusletükki kokku. Siiski ei teadnud ma täpset kuupäeva ega kellaaega, millal üritus toimub, samuti ka milline see välja hakkab nägema.

Laupäeva hommikul siis oli täiesti tavaline päev. Mõtlesime Erikuga, et lähme poodidesse shoppama ning jõudsime koju  17.45 ajal. Ma küll ei näinud, kuid sõbrannad Laurad olid peaaegu autoga mu maja ees. Läksime siis tuppa, panin asju ära kui järsku hakati Erikule helistama.  Ta läks alla ukse peale teistele vastu. Kõik tundus imelik, vaatasin siis aknast välja ja ohhhooo, majaesine oli ilusaid tüdrukuid täis!

Siis käis kõik kiirelt, tüdrukud tulid korterisse, kõigil käed asju täis. Hetk hiljem jõudis jumestaja Silve Pohla, kes tegi mulle pooleteist tunniga meigi & soengu.  Tüdrukud katsid laua ja tõid mulle shampust ning  üht-teist paremat. 

Lõpuks sain valmis ning kella kaheksaks tuli meile järele limusiin. Sõitsime Kadriorgu, kus saatsin õhupallidega minema oma silmarõõmud, laste nimed, soovid (milline saab olema mu abielu) ja miskit veel. Tegime pilte ning suundusime Pirita Selverisse,  

kus tüdrukud ostsid shampust juurde. Mina pidin samal ajal poe külastajatele & töötajatele soovima kõike, mis pähe tuli. Alkohol ostetud, pidin kassade ees  tähelepanu nõudma ning kõigile kõike head soovima. Inimesed olid õnneks väga sõbralikud ning kassapidaja oli eriti vaimustuses!

Limusiin pani meid maha Vabaduse väljaku juures, kus ootas mind meie järgmine üllatus – fotograaf Silver Mikiver. Mul oli tohutult hea meel, sest neiud olid mõelnud asjadele, mis on mulle nii olulised. Nimelt õhtu sai jäädvustatud imeliste piltidega!  Pildid tehtud, sain oma esimesed ülesanded kätte. 

Kõigepealt pidin koguma võimalikult palju meeste telefoninumbreid, mis on siis varuplaaniks, kui Erik alt peaks hüppama. Sain neid palju, nii et see ülesanne õnnestus hästi. Järgmiseks pidin tegema midagi meeletut. Olime parasjagu Raekoja platsil ning esimesena tuli mul pähe ronida lavale, mis oli lukkudega igatepidi kinni pandud. Ronisin sealt läbi ja soovisin kõigile inimestele lavalt parimat õhtut! Siis tuli aga turvamees, kes nii rõõmus polnud- tulin siis kiirelt tulema. Check! Jooksvalt müüsime me kamba peale maha 20 pisikest alkoholipakikest, millega teenisime ligi 100€. Järgmist rulli lahti kerides tegin suured silmad,  sest pidin õhtu jooksul karaoket laulma! Olimegi parasjagu Helsinki baari ette jõudnud ning tegime oma imelise etteaste lauldes ABBA- Waterloo’d. Õnneks ei pidanud ma üksi laulma ja neiud vapralt toetasid mind! Enne lavale astumist mõtlesin, et suren piinlikkuse kätte ära, sest eelnevad soomlastest esinejad võtsid oma osa nii tõsiselt. Välja kukkus palju paremini! Kõik elasid kaasa.  Laulud lauldud, müüsime oma viimased pakikesed maha ning kohtasime tee peal Shootersisse tohutult palju pruute ja peige, kes varsti abielluma hakkavad. Mõned olid väga meeletud. Mulle tundub, et minu õhtu oli kindlasti üks vägevamaid. Shootersis käisime seetõttu, et keegi andis meile jooksvalt flaierid, mille eest saime 22 tasuta jooki.   

Suundusime siis Vabaduse väljakule tagasi, seal pidin traditsiooniliselt iga astme peal ütlema, miks soovin Erikuga abielluda. Lõppu jõudes lugesin kõigile ette vande ning sain tunnistuse, et olen ametlikult läbinud neiupõlvekatsed ja tunnistatud abielukõlbulikuks. Lisaks imelisele õhtule sain veel kingituse – kinkekaardi Change Lingerie’lt.

Pidime veel kõik koos edasi minema, kuid pidu lõppes nii, et saan nüüd mõni aeg karkudega käia! 

Ma tahaksin tänada kõiki oma armsaid tüdrukuid, kes nägid selle õhtu jaoks nii palju vaeva! Ma nägin igal hetkel, et te olite andnud endast kõik, et see õhtu õnnestuks. Kõik pisidetailid ning teenused ja kingitused olid suurepärased! Kulutasite nii palju aega ja ressurssi sellele päevale. Kõigile olid tehtud imearmsad rinnamärgid, kingipakikesed olid aeganõudvalt meisterdatud, tüdrukud olid endale otsinud ägedad outfit’id. Kõik oli lihtsalt suurepärane!  Ma olen tõesõna tohutult tänulik teile, see õhtu jääb mulle kahtlemata eluks ajaks meelde!