Jõululõuna Dublineris

Käisime keskkooliaegsete sõbrannadega jõululõunal Dublineri pubis. Kahjuks ei saanud kõik tulla, aga õnneks enamus olid kohal. Me oleme need sõbrannad, kes näevad teineteist kord mõne kuu tagant - tavaliselt sünnipäevadel ja siis saab kõvasti juttu vadistatud.

Dublinerist nii palju, et pole seal varem söömas käinud ja täitsa soovitan! Õhkkond on mõnus, istuda saab üsna privaatselt ning toidud olid soodsad, suured ja head.

Esimene jõulupidu!

Meie peres on igal aastal kolm jõulupidu - Eriku ema , minu vanemate ja Eriku isa kodus.
Selle aasta esimene jõulupidu ja jõulusöögid on nüüd söödud. Tore on ikka perega kokku istuda ja mõnusat aega nautida. Kiidusõnad Eriku emale hea toidu eest!

 Erikul on nüüd ka uus vend bernikas Maurus! Imearmas väike tegelane. 

Meie piparkoogitegu

Olen väikesest peale absoluutselt kõik jõulud, mis mäletan, piparkooke teinud. Jätkan ka kindlasti seda traditsiooni oma väikeses peres. Piparkooke tuleb ikka teha, eriti palju rõõmu pakuvad need lastele. Pealegi ilma piparkoogilõhnata pole õiget jõulu. Huvitav, et jõuludega seoses tekivad hoopis uued isud - mandariinid, piparkoogid ja muu jõulutoit, mida muul ajal praktiliselt üldse ei söö.

Piparkooke on ka hea jõuludeks kellelegi kinkida, tuleb lihtsalt loominguliselt läheneda. Meie viime ka oma piparkoogid vanemate koju jõulude ajal.
Ma veel nii usin pole, et piparkoogitainast ise teeksin, vaid kasutan poevalikut ja täitsa hea on :) Ostsime kolm piparkoogitainast. Kõige parem oli minu meelest Eesti Pagari oma.
Piparkookide tegemine võtab ikka nii kaua aega. Meil läks vist 4,5 h kokku kaunistamisega. Kolmveerand ajast kaunistasime.

Mõnusat jõuludeks valmistumist!

Segasime valge ja tumeda taigna kokku, päris kihvtid jäid!

Ja nii see suur töö algaski!

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Taaskasutus taara näol

Me ise küll taarat ei kogu, sest korteris pole seda kuhugile panna ning tegelikult me tarbime ka üsna vähe pudelijooke. Sellegipoolest viime me Eriku ema kodust alati kõik taara minema. Mõni perekond  tarbib sellisel kujul pakendatud jooke praktiliselt iga päev ning miks mitte need pudelid hiljem ära viia.  Muidugi on naljakas vaadata neid, kes tulevad paari pudeliga ning lahkuvad mõnekümne sendiga.

Täna otsustasimegi taara ära viia ning seda oli kogunenud vähem kui aasta jooksul 7 prügikotitäit. Üsna kaua võtab see automaati ladumine aega. Toppisime sinna üle 700 pudeli ning saime ca 55 eurot. Praktiliselt kui taarat ei koguks, siis viskaks vähem kui aastaga prügikasti kogu selle raha. Oleneb muidugi palju tarbida.

Tüütu on küll see, et automaadid jooksevad mitmeid kordi kokku ja närvilised inimesed ootavad sabas, kui sa seal seitset kotitäit pudel haaval tühjendad, aga no mis teha. Üks mees tuli praktiliselt tühjade kätega ja seisis meie taga. Küsisime siis, et milles probleem on, et ta seal seisab. Siis näitas oma kahte pudelit. Lasime ta vahele, kuna meil oli 3 kotitäit veel jäänud laduda. Ma olin täiesti hämmingus. Ta võttis oma 0,18 senti ja lahkus. Mõni hetk hiljem mõtlesin, et oleks võinud ju talle mõned pudelid juurde anda, aga siis oli juba hilja. Ei osanudki seisukohta võtta. Mees iseenesest kodutu välja ei näinud, aga tundub, et inimesed siis loevad iga senti, kui sellepärast eraldi taarakogumispunkti tulla.

Kui palju üldse on neid inimesi, kes taarat ära viivad? Kas sina viid ?

Paar megakvaliteetset pilti ka siia siis:

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Ilukirurgia poolt või vastu?

Olen ammu mõelnud sellest kirjutada, aga pole seda millegi pärast veel teinud. Mõni aeg tagasi oli ka seltskonnas sel teemal juttu ning leidus tuliseid pooldajaid ja neid, kes olid vastu. Siis jäin ise pikemaks juurdlema ja mõtlesin, et mis minu seisukoht võiks olla.

Minu seisukoht on iseenesest neutraalne. Pigem olen ilukirurgia poolt kui vastu. Ma arvan, et igaüks pole sündinud sellisena nagu talle meeldiks olla. Samas öeldakse, et „ole see kes sa oled”. Ma leian et inimene ei pea olema terve elu õnnetu, kui ta ei tunne end oma kehas hästi. Enim levinud on ilmselt naistel rinnaoperatsioonid. Ma arvan, et kui naine ei tunne end naiselikuna, siis on mõistetav, miks võetakse iluoperatsioon ette. Samuti, kui oled sündinud kõvera nina, suure sünnimärgiga näos või mõne muu eripäraga ning ei suuda sellega leppida, siis ei tasuks teistel küll viltu vaadata, kui inimene iluoperatsioonile plaanib minna. Minimaalselt ja reaalsetel põhjustel on ilukirurgia minu arvates vägagi teretulnud.

Muidugi on need toredad erandid, kes sellega üle pingutavad, arvates et nad näevad nii paremad välja. Seda ma normaalseks ei pea. Ma isegi ei kujuta ette, miks selline teekond ette võetakse enese moondamiseks? Kellelegi sarnaneda, vananemise vastu või nö selleks, et „ideaalne” välja näha? On  ka neid lugusid, kus esialgse iluoperatsiooniga ei jääda rahule ning üritatakse uuega vana viga parandada. Ja nii mitmeid kordi. Tegelikult on ju alati risk, et tulemus ei pruugi 100% sobida ning ka tipp-arstid võivad eksida. See on inimlik.

Donatella Versace 

Jocelyn Wildenstein

Lolo Ferrari

Mickey Rourke

Vaatasin erinevaid ilukirurgia kliinikumide kodulehti, mis Eestis on. Ega neid just palju pole, samas vast pole vajagi. Enamjaolt pakutakse igal pool rinnaoperatsioone, rasvaimu, näo ja kaelapiirkonna ning laugude, kõrvade operatsioone, kõhuplastikat ja erinevaid täitsesüste.  Hinnad on varieeruvad, aga arvestama peaks kuni 3000 euroga.  Ma usun, et kui minu enda juures tõesti midagi nii väga häiriks, et ma ei tunneks end enam hästi, siis 3000 eurot välja käia ei ole teab mis ulmeline summa, et elu lõpuni end halvasti tunda. Inimesed võivad ju rääkida, et välimus pole oluline ning tähtis on sisemine ilu, aga paratamatult mõjub see enesekindlusele ning madalast enesehinnangust tekivad ka muud probleemid.

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Mõnus ajaviide

Käin kaheaastast manni hoidmas, kes ise on suur joonistushuviline. Nii siis ise olen ka ennast tema kõrval joonistamas avastanud. Kui ise pole suur joonistaja ja varem teinud pisikesi lillekesi ja pilvekesi, siis tegelikult on päris põnev katsetada igasuguste õpetuste järgi, kuidas endal välja tuleb.

Igatahes üks igati mõnus ajaviide!

Ahjukana Kreeka salatiga

·         450- 500 g jahutatud kanafilee
·         Kanamaitseaine
·         Sidrun
·         Mesi
·         Sool
·         Pipar
·         Sinihallitusjuust

Tavaliselt puhastan kana, lõikan kaks tükki omakorda kaheks. Teen nende sisse võimalikult suured taskud. Määrin kana mee ja maitseainetega kokku ning pigistan sidrunit juurde, siis lasen külmkapis 1-2 h seista (nii kuidas aega on). Seejärel täidan neli taskut sinihallitusjuustuga ning ülejäänud panen peale. Iga kana läheb eraldi fooliumi sisse. Jätan fooliumi natukene ülevalt lahti.

Ahjus 200 C 25 minutit.

Kreeka salat

·         Üks pikk kurk
·         15 – 20 kirsstomatit
·         1 suurem või 2 väikest punast sibulat
·         Feta juust
·         Kreeka salati õli või tavaline külmpressitud oliivõli

Need vahvad serveerimisriistad on otse Lõuna -Aafrikast!