Friday, December 5, 2014

Pikk kokkuvõte minu beebiootusest!

Vaid kakskümmend päeva on tähtajani jäänud! Ise ka ei usu. Detsembribeebid juba vaikselt pudenevad ja ootus on nii suur :) Mõtlesin teha väikse kokkuvõtte kohe-kohe üheksast kuust.  
  1. Pereplaneerimine ja beebiplaanid olid tegelikult juba 2013. aasta veebruarist plaanis, aga vot alati ei lähe nii nagu tahad ning rõõmu-uudised saime alles 2014. aasta aprillis! Naljakas, et me Erikuga kuidagi loeme teineteist ning kõik meie suured otsused on vastu võetud veidrates kohtades. Näiteks lapsesaamise plaani peale tulime täiesti tavalisel päeval Eriku vanemate juures saunatades. Tuli jutuks ja justkui mõlemad olime selleks mõtteks valmis. No ja nagu ikka tegin ma järgmisel hommikul kiirelt excelitabelisse kõik kalkulatsioonid – plussid ja miinused, mis lapse saamisega kaasnevad ning kuna kõik positiivne kaalus kõvasti üle, siis ei näinudki ühtegi probleemi, miks mitte elus edasi minna J Kui aus olla, siis nii pika aja jooksul tekkis ikka stress ning palju mõtteid, kas ikka kõik on korras ning miks ikka kohe ei jää kui tahaks. Paljudele teistele lohutuseks, et küll kõik tuleb siis kui tulema peab! Tegelikult tean ka seda, et see lause käib jubedalt närvidele, aga nii tõesti on J
  2.  Esimesed emotsioonid olid täiesti laes! Ei oska seda tunnet kirjeldada,  kui tõesti saad oma esimese kinnituse, et miski uus elu hakkab su sees kasvama. Mäletan, et olin üksi kodus ja lihtsalt nutsin rõõmust ning see oli üks parimaid tundeid, mida üldse tunda sai. Kõik tundus nii uskumatu ja kõige rohkem elevust tekitas see, et saan Eriku selle uudisega sama rõõmsaks teha! See on tohutult tore tunne, kui koos oma kõige kallima inimesega saad tunda rõõmu millestki nii ilusast ja põnevast!
  3.  Mure tekib ilmselt kõigil rasedatel kas ühe või teise asja pärast. Minu esimesed muremõtted tekkisid kui rasedus oli täiesti alguses. Ikka loed ja mõtled erinevaid versioone läbi ning kuna esimesed 12 nädalat loetakse kõige „kriitilisemaks”, siis ei jõudnud ära oodata aega, mil hakkaks 13. nädal jooksma, et saaks lõpuks olla raseduses täiesti kindel. Järgmised muremõtted olid lühiajalised ning nendest ma ka kirjutasin, kui esimesel kõige olulisemal kuklavoldi uuringul öeldi, et on olemas riskinäitajad, mida võiks lisauuringuga kontrollida. Kui pool rasedusest (20 nädalat) oli täis saanud ning lapse tervise osas oli kõik selge, tekkisid uued muremõtted- kõik mis puudutas materiaalseid asju. Mingi aeg oli rahaliselt väga keeruline, sest jama jama otsa juhtus ning ootamatuid väljaminekuid oli palju. Samas hingas koguaeg kuklasse see, et lapse asjad võiks võimalikult vara ära osta, et viimased kuud ei peaks rahaliste vahendite pärast muretsema ning saaks muule keskenduda. Õnneks aitasid meie perekonnad veerand kulutustest katta, mis oli sel hetkel nii suureks abiks. Lõpuks sai jälle reele! Kui tervis ja materiaalsus enam muret ei teinud, siis läksid mu mõtted selle peale, kuidas ma küll emana hakkama võiksin saada. Meie sõpruskonnas sündis just parasjagu beebi ning pärast 10 minutit teda süles hoides, rääkisin ma vist nädal aega Erikule, et ei tea kas ma ikka saan hakkama selle kõigega. Eriti alguses kui beebi on nii õrn ja väike ning ehk ma ei saa aru, kuidas teda aidata. Lõpuks sain nendest mõtetest ka üle. Nüüd ongi jäänud lihtsalt puhas rõõm ja positiivne ootusärevus beebi saabumise üle J Endale mõeldes, siis tegelikult ma eriline pabistaja pole. Tean, et paljud jõuavad raseduse ajal muretseda iga pisiasja üle, nii et ma usun ma olen üsna „tubli rase” (nagu Erik mulle ütleb) olnud. 
  4. Rõõmud. Minu meelest on see nii tore, kui naised suudavad oma rasedust nautida. Ausalt öeldes ei saa eeldada, et kõik naudiks, sest mõnel on üksikud nädalad murevabad. Samas on see nii palju inimeses endas kinni. Mina olen absoluutselt 99% oma rasedusest nautinud, isegi kõige ebameeldivamas püüdnud näha midagi positiivset või võtta antud olukorda huumoriga. Praktiliselt esimesed 17 nädalat jõudsin harjuda mõttega ning kohaneda uue olukorraga, sest eks rasedus paneb nii mõnelegi asjale piirid ette. Ei räägi isegi alkoholi tarbimisest, sest polegi sellest üheksa kuu jooksul väga puudust tundnud. Kõige keerulisem oli muuta ilmselt oma trenniharjumusi ja muid lihtsaid tegevusi nagu ala bussi peale jooksmine, raskete asjade tõstmine jne. Alates 17. nädalast hakkasin ma tundma esimesi liigutusi ja siis hakkas tasapisi kohale jõudma, et kõik see, mida ma läbi ultraheli näinud olen, toimubki reaalselt minu sees. Mida suuremaks on laps kasvanud, seda erilisem on see tunne kui ta endast märku annab. Erik räägib igal õhtul Lennaga läbi kõhu ning kui alguses tundus naljakas ja ajas naerma, siis see on uskumatu tunne, et üks väike tegelane tunneb juba kõhus olles oma isa hääle ära ning keerutab end mu sees näitamaks, et ta ikka kuuleb. Eks seda tunnet ei oskagi sõnadega edasi anda, vaid seda saab iga rase naine kunagi ise tunda. Üks suuremaid rõõme on ka see, et see pisike väike olevus sünnib armastavasse perekonda. Mul on ausalt nii kurb mõelda, et mõned lapsed peavad kasvama emata/isata, isegi vanavanemateta ning üleüldse katkistes. Tohutult õnnelikuks teeb mind see, et minu lapsel saab olema isa, kes teda juba enne tema sündi nii väga ootab ja armastab! Sellised väiksed asjad teevadki ootuse palju rõõmsamaks!
  5. Hirmud. Kuna beebi oli algusest peale planeeritud ja oodatud, siis tegelikult erilist hirmu üleüldse lapse saamise üle ei tekkinudki. Kindlasti oleks tekkinud kui laps oleks üllatusena tulnud. Aga kuna nii mina kui Erik mõlemad ootasime ja tahtsime, siis ei pidanud sellepärast muretsema, mis meie suhtes edasi saama hakkab. Tegelikult on meie suhe nii või teisiti niivõrd kindel, et kui oleks ka üllatusena tulnud, oleks võibolla lihtsalt kohanemisperiood pikem olnud. Rasedus on nii hästi kulgenud, et ega otsest hirmu pole olnud ka selle ees, kuidas laps end kõhus tunneb. Paljud rasedad tunnevad hirmu ilmselt sünnitamise ees, aga mul puudub ka see hirm. Vaim on kuidagi nii valmis seatud, et ma isegi ei tea, mida ma karta võiks peale valu. Valusse suhtun ka nii, et kui pideva peavalu puhul ei tea sa kunagi, millal sa lõppeb.. siis sünnitusvalud lõppevad kui laps on sündinud. See auhind, mis mind ootab, on ju imeline ning iga pingutust väärt!:) Mis ma olen tähele pannud, et vanema generatsiooni inimesed alati ohhetavad ja ahhetavad selle sünnitamise üle, aru saamata, et tänapäeval on võimalik kõik enda jaoks palju lihtsamaks teha. Olen selliseid lauseid oma raseduse ajal näiteks kuulnud "jaaaa, see sünnitus saab väga raske olema, aga siis mõtle, et sa pead selle välja KANNATAMA", "ohh, see KÕIGE RASKEM osa on veel ees", "pärast sünnitamist mõtled, et ei saa kunagi enam lapsi" jne. Suhtumine on nii dramaatiline, et ma tavaliselt noogutan ja ei vaevu isegi kaasa rääkima. Alustades sellest, et iga inimene on individuaalne ja ega kui sa ise sünnitamise ajal kõik risti vastu ja valesti teed, siis saabki see olema raske. Rohkem teadlikkust ja ega kellegil minu teada sünnitamata pole jäänud. Ootan põnevusega, et näha kuidas mul siis lõpuks läheb. Polegi vist ühtegi valu oma elus nii väga oodanud kui seda, mis mind varsti eest ootab! Pigem mingi aeg tundsin ma hirmu selle üle, mis saab pärast lapse sündi, aga see on kadunud, sest tean, et mu kõrval on supermees, kes mind kõiges aitab :)
  6.  Enesetunne on olnud absoluutselt viimase peal! Räägitakse, et esimesel 12’l nädalal võib mõnel rasedal enesetunne olla eriliselt halb- iiveldused, oksendamised jms. Mina olin oma esimesed 12 rasedusnädalat tohutult reibas. Väsimus oli küll suurem kui muidu, aga magasin ka lõunati nii nagu ikka. Tegin aktiivset trenni edasi, vältisin vaid seda, mis otseselt keelatud oli (kõhulihased, hüppamised, jooksmised jms). Erilisi muutusi söögiisus polnud, pigem oli isutus. Samas praktiliselt vist enamus rasedatel tekib see tunne, et kui kohe ärgates süüa ei saa, võib süda pahaks minna. Aga sellised asjad on ennetatavad. Mingil hetkel suvel tekkis mul tohutu nektariiniisu. See oli ilmselt üks ainukestest isudest, mis mul üldse raseduse jooksul olnud on. Mis söökidesse puutub, siis rasedatel ei soovitata süüa toorest kala, sinihallitusjuustu ja muud sellist kraami. Mina neist ei hoidunud, sõin siis kui tahtsin, täpselt nii nagu varem.  Aga muidugi kõik nädalad pole olnud lust ja lillepidu. Meenuvad kaks rasket ööd, üks oli millalgi 31. nädalal, kui ilmselt laps kõhus end õigesse asendisse pööras (st pea allapoole). Ma konkreetselt tundsin iga ta nügimist ja kõik ta surumised olid vastu ühte närvi. Olin nii lähedal sellele, et Erik üles ajada ja erakorralisse minna. Aga elasin üle. Teine raske öö oli nüüd hiljuti, 36. nädalal, kui ma keset ööd tugevate vaagnavalude peale üles ärkasin (laps vajub ju koguaeg allapoole) ning absoluutselt liigutada ei saanud. Kõik liigutused tõid pisara silma ja nii ma tönnisingi terve öö, sest ma ei suutnud ilma valuta ei püsti tõusta ega liikuda. Ka see möödus. Rohkem pole mingeid "katastroofilisi" hetki olnudki. Võibolla mis ebameeldivana veel meeles on, on halb enesetunne, mis tekkis üsna hilja – alates 30. nädalast ja mis lööb üsna harva välja. See on aga tingitud madalast rauasisaldusest minu veres. Ja mis kindlasti alguses oli kõige tüütum, kuid nüüd täiesti ära harjunud, on pidev tualetis käimine. Nii ärkan ma rõõmsalt iga öö 1-2 korda üles ja komberdan ringi. Enesetunde kohapealt kokkuvõtlikult olen ma olnud terve raseduse üsna krapsakas, tunnen end oma kehas mõnusalt. Kuskilt ei valuta, sest olen käinud terve raseduse 2-3 korda nädalas trennis ning lihased on kõik endiselt toonuses. Ausalt öeldes arvan, et sellepärast tunnengi end nii hästi ja mugavalt, et trenn teeb alati enesetunde paremaks ja tekitab tunde, et alati jõuab rohkem.
  7. Emainstinkt ja emotsionaalsed muutused. Erik ütleb, et minuga on küllaltki lihtne olnud, olen isegi rahulikum kui enne rasedust. Tihti räägitakse, et rasedatel hormoonid möllavad ja tuju võib kiirelt muutuda - üks hetk nutavad, teine hetk naeravad. Naeruosa on minu puhul raske eristada, sest ma naeran iga asja peale koguaeg. Nutuosaga meenuvad mulle kolm korda, kui ma ise ka aru ei saanud, miks ma nutan. Näiteks ükskord ütles Erik, et käib õhtul korra sõpradega väljas. Rääkisin veel kaasa ja tegime enamvähem järgmise päeva plaane. Siis aga hakkasin nõusid pesema ja tundsin kuidas emotsioon on nii laes, et tahaks lihtsalt nutta. See oli nii koomiline, sest Erik arvas, et ma ei taha et ta välja läheks. Tegelikult nutsin niisama ja halasin "palun mine ikka välja". Teinekord, mõni nädal tagasi, vihastasin ma Eriku peale nii hullult, et lihtsalt kobisesin ta kallal nii kaua kuni ta ise närvi läks. Põhjus oli enamvähem selles, et ta voodi pealiskatte viltu voodile asetas. Ma muidugi läksin sealt nii deep'iks edasi, et ise ka ei usu. Kui Erik tavaliselt närvi läheb, ütleb ta mulle 1-2 lauset ja jääb vait. Siis ma sain aru, et läksin veits üle piiri ja nii ma jälle nutsin ja seletasin, et ei taha talle üldse halvasti öelda, aga millegipärast ikka ütlen. Ühesõnaga nalja on ikka saanud. Emainstinktist nii palju, et seda õiget tunnet mul veel pole. Ilmselt tekib see alles hiljem, kui lapse kätte saan. Aga tunnen, et mida lähemale beebi sünd jõuab, seda enam kinnistub minus igasugune kaitserefleks ning tunnen, et kui keegi mingeid piire ületab, siis võin väga otse öelda ja võibolla isegi et inimesi endast eemale tõrjuda. Ilmselt on see kõik loomulik ja paljud tunnevad seda, et oma peres tekib kaitsering, kuhu vähemalt esialgu ei lasta kõiki sisse. Aga eks see on mööduv, sest laps muutub koguaeg asjalikumaks ning ega ta ei ole minule mingi omand, vaid täiesti iseseisev inimene.
  8. Muutused kehas on seotud enne kõike kaalu ja vormi muutusega. Teades, et oled küll rase, on ikkagi harjumatu, et kõht lihtsalt kasvab ja kasvab ning keha muutub ka mujalt. Eriti alguses oli mul raske leppida, et normaalsed riided, mida olen harjunud kandma, lihtsalt ei lähe selga. Erik küll tuletas mulle pidevalt meelde, et ma olen rase, aga ikkagi. Kohe algusest peale oli mul selge, et ma kavatsen oma kaalu jälgida ning terve raseduse aktiivselt trenni tehes veeta ning mitte olla see rase, kes päevad läbi lihtsalt diivanil istub ja sööb. Keegi ilmselt ei taha, ei tahtnud ka mina olla see, kes võtab rasedusega 20 + kilo juurde. Olen täiesti rahul sellega, et 37. nädalaks on juurde tulnud täpselt 11 kilo ning 12 kiloga võikski hiljemalt punkti panna. Samas ma leian, et ei tasu hulluks ka minna. Palju oleneb ikkagi inimese kehatüübist. Tavaliselt need, kes muidu on hästi saledad, need kipuvadki kõvasti juurde võtma (20-30 kilo), aga samas hiljem lähevad need kilod sama ruttu alla ka. Eriti kui oled noor ja keha taastub kiiresti. Rasedusarmidest nii palju, et kuni 36. nädalani polnud mu kehal ühtegi kriipsu, kuid nüüd on mõned väiksed ikkagi tekkinud. Kui alguses paaniliselt kartsin neid, siis tegelikult pole nendes midagi hullu. Lõpuks muutuvad need valgeks ning on vaevu märgatavad.
Lõppkokkuvõttes on minu esimene rasedus olnud tõeline õnnistus ja seda igas mõttes! :)
Loodetavasti sellele järgnev aeg on veel imelisem.

Thursday, December 4, 2014

Jõulukuu algus meie kodus!

Tõime täna oma armsa nulu tuppa! Miks nii vara? Eelmine aasta tõime 3. detsembril ja ehtisime ära ning üldse meeldib kui jõulukuul on jõulutunne ja kuuselõhn toas. Jaanuaris juba uus aasta ning uued mõtted ja ilmselt viime nulu aasta alguses kohe ka välja, mitte ei hoia 6. kuupäevani. Eelmisel aastal oli meil küll päris kuusk, kuid isegi see püsis väga ilusti aasta lõpuni. Mäletan, et aastavahetusel tuli kõvasti okkaid. Seekord siis nulg, mis peaks paremini okkaid kinni hoidma. Erik käis nulujahil Hansaplant'is (ainult kiidusõnad) ja veetis seal oma 20 minutit kuuskede ja nulgudega trikitades. Loopisid seal töötajaga võidu kuuski ja nulgi, sest 10 cm kõrguselt kukkuda lastes ei tohiks ühtegi okast langeda. Puu peab olema raske (vett täis), siis olevat värske kraam. 
Hoolitsemise kohta nii palju:
  1. Kuuske/nulgu ei tohi kohe õuest toasooja tuua. Tuleb lasta mõni aeg esikus kohaneda, et puu okkaid lahti ei ehmataks. Samuti ei tohi puud panna radika äärde, vaid hoida toa külmemas osas.
  2. Esimene vesi, mille kuusele/nulule joogiks annate, peab olema tuline ning esimesel 3-4 päeval peab teda ohtralt kastma, sest puu joob siis palju vett. 
Loodetavasti püsib meie armas jõulupuu ilusti terve detsembri! Kuna jõuluvanal on kõvasti tööd, siis Eriku pakid poetas ta juba puu alla. Kuuldavasti inu omad pidid homme jõudma. Nädalavahetusel on plaanis veel esimesed piparkoogid teha! 

Selle aasta jõulud on üleüldse meie jaoks erilisemad, sest meile tuleb koju täitsa oma päkapikk :)
Mõnusat jõulukuu algust kõigile!




Monday, December 1, 2014

Lapse sünd ja uudishimulikud lähedased

Mida lähemale jõuab lapse sünnitähtaeg, seda enam olen mõtlema hakanud, mis saab pärast lapse sündi. Naljakas on mõelda, et alles nüüd, olles ise lõpurase, saan ma aru, miks värsked lapsevanemad tahavad privaatsust ja oma aega, et uue ilmakodanikuga harjuda. Tundub endalegi naljakas, et varsti on meil kodus üks väike kodanik, kelle kohta me ei tea absoluutselt midagi – ei tea, milline ta on, milline on ta iseloom, kuidas hakkab elu temaga koos välja nägema .. Mida aeg edasi, seda uudishimulikumaks inimesed muutuvad. Tegelikult on tore, et lähedased kaasa elavad ning samamoodi beebi sündi ootavad nagu meiegi. Samas tundub paljudel olevat arusaam, et kui laps on sündinud, võiks esimesel nädalal kohe vaatama tulla. Kui oleme teinud juttu katsikutest, siis on suhtumine umbes taoline, et „jaa, katsikud muidugi, aga enne tahaks ikka beebi ära näha”. Oleme Erikuga otsustanud, et last näitame siiski katsikutel, siis kui meie jaoks aeg on õige. Ilmselt juhtub see 3-4 nädalat pärast lapse sündi või isegi hiljem. Nii et loodetavasti keegi ei tunne end puudutatuna kui varem last näha ei õnnestu. Sellegipoolest on kõik sõnumid/kõned ja õnnitlused oodatud! Suure tõenäosusega ei võta me ka külalisi haiglas vastu, kuid seda vaatame jooksvalt lähtudes enda ja lapse heaolust. Samuti ka esimestel nädalatel kodus, sest tahaks natukene ise uue olukorraga harjuda ja oma värske väikse perega aega nautida. Üldse on tore mõelda, kuidas elus asjad muutuvad. Väikse lapsena oli minu jaoks kõige olulisem minu enda pere, (ema, isa, õde, vend), minu esimene perering. Siis leidsin enda kõrvale mehe, kes on minu jaoks kõige tähtsam ning kohe- kohe on meil täitsa oma perering, kes hakkab olema minu jaoks esimesel kohal! Naljakas on mõelda, et Lenna jaoks oleme aastaid top1, meie tema esmane perering, kuid kunagi loob ka tema oma pere ning siis peab õigel ajal talle selleks vabad käed andma :)

Tagasi teema juurde tulles, siis olen lugenud meie enda rasedate grupis olevate emade ja teiste naiste kogemusi pärast lapse sündi. Seda, kuidas paljud sugulased ja sõbrad end ise esimesel nädalal külla kutsuvad ja mõni on ilumunud lihtsalt koogiga ukse taha ning öelnud, et ei taha üldse segada, aga tuli vaid viieks minutiks. Kõrvalt on naljakas lugeda, aga ma arvan, et ise sellises olukorras ei teeks vist ustki lahti. Minu meelest ikka eriliselt ebaviisakas käitumine! Endale väga lähedal on ka olnud olukord, kus vanainimene ilmub suurest rõõmust etteteatamata haiglas palati uksest sisse. Samas ma saan aru, et teised, eriti perekond, on tohutult põnevil. Vaadates ennastki, kui sain sõnumi, et olen nüüd värske tädi, ei jõudnud ära oodata, millal pisikest näen ning õnn oli üüratu ja ei osanud seda kuhugile suunata.
Samuti on pereliikmed kui ka sõbrad igasugust abi pakkunud, eriti kui peaks alguses keeruline olema või tahame Erikuga hetkeks oma aega. Kindlasti kui abi vaja, siis mina olen esimene, kes oma suu lahti teeb..  aga võib ka juhtuda, et me ei vaja mingisugust abi, vaid saame ise suurepäraselt hakkama. Seega hea on teada, et tuge on loota, kuid sellest ka esialgu piisab :) 

Tähtajani on jäänud vaid 24 päeva ja ausalt selline põnevus on sees, et ootan juba esimesi märke minekuvalmidusest! Suured tänud kõigile, kes on nõu ja jõuga aidanud ettevalmistusi teha eesolevaks :) Hea ja kindel tunne on minna kõigele uuele vastu! Loodetavasti varsti saame juba teatada rõõmsaid uudiseid!

Thursday, November 27, 2014

Kulutuste kokkuvõte!

Enam pole palju jäänud, tähtajani vaid 4 nädalat! Mõtlesin võtta kokku kulutused, mis on läinud raseduse ajal lapse tuleku ettevalmistuseks. Olen raseduse algusest pannud kirja kõik pisiasjad, mis on otseselt läinud raseduse või lapse peale. Paljudest poodidest saanud allahindlusi ja ise ka sahkerdanud, nii et list on puhtalt see, mis reaalselt kulunud on. Tegelikult siia lisandub ilmselt veel haiglas võetud peretuba kaheks ööks 60 eurot, nii et laias laastus jäävad kogukulutused ca 1700 euro ringi. Mõnele tundub palju, mõnele vähe. Oleneb ilmselt, millega võrrelda. Minu arvates küllaltki keskmine ja teades, palju ma ise olen asjade otsimisega tegelenud, et soodsamalt saada, siis võib rahule jääda. On ka tuttavaid, kes on ostnud 1000-eurose vankri ning 500- eurose voodi ning nii vaadates tundub meie hunnik asju väga hea hinnaga saadud. Tegelikult, kui plaanis on veel lapsi saada, siis pole selles midagi imeliku, et ka mõni vankri peale nii palju kulutab. Ilmselt teenib see 1000 eurot mitu last ära :) Ja tegelikult olen ma täiesti kindel, et kui tahta väga soodsalt läbi ajada, siis saab ka väga minimaalsete kulutustega hakkama, laenates kelleltki voodi, vanker jms. On inimesi, kes pakuvad tasuta beebiriideid jne. Lõpuks on see ikkagi iga inimese enda valik, mis kulutusi ta teha tahab. Minu hing on igal juhul rahul ja tean, et kõik on olemas, mis vaja ning enda oma. Kuna Lenna suure tõenäosusega ei jää ainukeseks lapseks ning kõik beebivarustus on meil soetatud neutraalsetes toonides, saan ka hiljem neid samu asju rakendada. Tulevikus ka hästi hoitud asjad maha müüa :)


Friday, November 21, 2014

Toetused raseduse ajal & pärast.

Võrreldes mõne muu riigiga, on Eestis ikka üsna soositud laste saamine. Erinevad toetused ja puhkused ning tohutult palju võimalusi on üleüldse rasedatele loodud. Aga eks eestlasi on vähe ja tulebki pingutada. Mõtlesin kirjutada nendest toetustest, sest kõrvu on jäänud, et päris paljud pole kursiski nendega, just need kes lapsi planeerivad.

·       Kõigepealt omades haigekassat, on kõik rasedusega seotud kulud kaetud – ämmaemanda vastuvõtud, erinevad vajalikud uuringud, ultrahelid, sünnitus, vaktsiinid jne. PS! Haigekassa laieneb kõigile rasedatele. Samas tuleb ise tähelepanelik olla, sest kui mujal haigekassa lõppeb ning ise pole vajalike dokumente raseduse tõendamiseks haigekassasse viinud, siis see automaatselt ei laiene. Minul oli näiteks haigakassa ülikooli kaudu, juunis lõpetasin ning haigekassa sai läbi septembris ning selleks, et see edasi kehtiks, pidin kas end tööle võtma või rasedust tõendava dokumendi haigekassasse viima.
·         Hambaravi. Rasedale ning alla 1-aastase lapse emale hüvitatakse hambaraviks 28,77 eurot. Seega siis kahel korral on võimalik see summa ära kasutada.
·         Dekreet. Dekreeti on võimalik jääda ainult neil, kellel on kehtiv tööleping ning haigekassa selle alusel jookseb. Seega kui tööl ei  käi, siis tasub end võtta kasvõi miinimumpalgaga 1-2 kuuks tööle ning siis saab ca 1200 eurot netos kätte (see arvestatakse eelmise aasta miinimumi järgi). Dekreet kestab 140 päeva, kõige varem saab dekreeti jääda 70 päeva enne tähtaega ja kõige hiljem 30 päeva enne tähtaega. Dekreediraha arvutatakse eelnenud aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi ning selle järgi arvutatakse välja ühe kalendripäeva keskmine tulu. Kui dekreet läbi saab, algab vanemahüvitis. Tegelikult see dekreediraha makstakse nö korraga mitme kuu eest välja, nii et kellel igakuised väljaminekud sõltuvad suuresti palgast, ei ole mõtet seda raha muudmoodi korraga ära kulutada. St. ei tasu mõelda, et ostaks kõik beebile vajalikud asjad just dekreediraha eest.
·         Kui 140 päeva dekreeti läbi saab, on võimalik valida kolme variandi vahel, millisel kujul vanemahüvitist saada tahad. Emapalk, isapalk ning vanemahüvitis tööl käies. Ema- ja isapalgaga on lihtne. Seda arvestatakse eelmise kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise tulu alusel. Minu dekreet lõppeb 2015 märts, seega arvestatakse tulu 2014. aasta järgi (laps sünnib 2014. aasta lõpus ning tihti arvatakse, et vanemahüvitis läheb siis 2013. aasta järgi, aga ei ole nii). Kui mina võtan emapalga või Erik isapalga, siis tööl ei tohi samal ajal käia ning eriti oluline on teada, et haigekassa jookseb vaid sellel, kes hüvitist saab! Kui Erik võtab isapalga, siis ta tööl ei tohi käia ning ainult temale laieneb haigekassa. Kui ma tahaksin selle kõrvalt kodune olla, siis peaksin endale mujalt haigekassa muretsema. Vanemahüvitis tööl käies. Ideaalne variant neile, kellel eelmise aasta järgi praktiliselt tulu polnud ning emapalka saades, saaksid nad nii või teisiti miinimumilähedast palka. Meie ilmselt kasutame seda sama varianti. Erik võtab oma palga alusel vanemahüvitist ning käib tööl edasi. Praktiliselt näeb see välja nii, et Eriku palgast arvestatakse maha miinimumpalk ning allesjääv summa hakkabki olema hüvitiseks. Sealt arvestatakse maksud muidugi maha. Mehel on õigus võtta vanemahüvitist alles 70 päeva pärast lapse sündi ning minu dekreet peab selleks ajaks läbi olema. Nii et see on kõva arvutamine, kuna kunagi ju ei tea, millal laps tegelikult sünnib. Hüvitist on võimalik saada siis 1,5 aastat ning 1,5 aastat lisaks palgata puhkust.
·         Lapsehooldustasu. Edaspidi hakkavad vanemad saama lapsehooldustasu, mis praegu peaks veel olema 19 eurot, kuid uuest aastast vast 45 eurot.
·         Sünnitoetus riigilt. Pärast lapse nime registreerimist on võimalik taodelda riigilt sünnitoetust – 320 eurot.
·         Sünnitoetus linnalt/vallalt. Tallinnas on sünnitoetus 320 eurot, mis makstakse välja kahes osas. Kõigepealt eelnevalt peab olema aasta aega vist sisse kirjutatud linna, et üldse toetust saada. Sündides makstakse 160 ning alles aasta pärast teine 160, juhul kui ikka Tallinnas elad. Seda rakendavad paljud teised vallad/linnad veel.
·         Muud hüved. Tallinlastel on võimalik saada veel imiku hoolduspakk, kus on riideid, mähkmeid ja üht-teist veel. Apteektidest on võimalik saada ka mingisugune beebipakk, mis sisaldab igasugust kraami.

Hetkel rohkem miskit ei meenugi. Ühesõnaga minu arvates päris palju erinevaid toetusi ja hüvesid. Lõppude lõpuks on nii, et kui ise midagi ei taotle või ei küsi, siis jääd lihtsalt ilma sellest. Näiteks sünnitoetusi keegi sulle niisama üle ei kanna, kui vastavat soovi ei esita :)

Thursday, November 20, 2014

35 - 35

Täna sai 35. rasedusnädal täis ning 35 päeva on veel tähtajani jäänud. 99% lastest, kes sünnivad sel nädalal, sünnivad ilma tõsisemate hädadeta ja saavad ilusti hakkama. Kesknärvisüsteem täiustub, seedesüsteem on moodustunud, kopsud enamasti täisküpsed ja hingamisprobleemide esinemine on vähem tõenäoline, kui laps peaks sel nädalal ennetähtaegselt sündima. Käisime täna Erikuga lõpuks dr. Šoisi juures. Nii mitu nädalat olime oodanud ja nüüd ongi läbi. Kõik oli super-hästi. Kõigepealt Šoisist endast – väga hea mulje jättis, asjalik ja oma ala professionaal.  Ultraheli kestis 25 minutit ja ta vaatas absoluutselt kõik asjad üle, mis võiks. Vaatas Lenna südametööd, verevarustust ja elundeid- kõik oli tip top. Beebs on praegu 45 cm pikk ja pigem pisike, kaalub 2400g. Eeldatav sünnikaal olevat 3400g. Iga nädalaga pidi nüüd ligi 250 g juurde võtma, eks siis näis. Aga tore kui pisike tuleb, ütles ka, et mul head puusad ning kui beebi väike, siis saab sünnitada nii mööda minnes. Eks siis ole näha. Lenna ilusti peaseisus ning keisriga õnneks arvestama ei pea.  Lootevett pidi vähem olema kui võiks, aga veel alumise normi piiril. Ja juukseid pidi ka peas olema, nii et päris kiilakas vist ei sünni.  Kahjuks pilti temast ei saanud, sest ta polnud just kõige paremas asendis, aga nägime kui ta ärkas ja silmad lahti tegi ning ringi piilus. Ühesõnaga väga tore oli ning südamerahu sai, et kõik on tip-top. Ise olen juurde võtnud tänasega täpselt 10 kilo, mille üle on ka rõõm suur. Kilo-kaks ehk lisandub veel, täpselt nii nagu plaanisingi :) Nüüd kui ise Šoisi juures käidud, siis kindlasti soovitaks teistel ka ära käia. Eriti kui riiklikus rohkem ultraheli ette pole nähtud.
Põnn võiks veel vähemalt kaks nädalat kõhus püsida, siis saaks normaalse kaalu kätte ja laps poleks enam enneaegne.  Aga lõpuks tuleb ikka siis kui ise tahab, nii et kiiret pole.


Tahaks juba läbi naha tulla :)


Tuesday, November 11, 2014

Mälestusjutukesed Lennale

Kui 2013. aasta alguses otsustasime, et nüüd oleme valmis perekonda suurendama, siis hakkasin ka kohe kõike kirja panema. Kirja said 2013. ja 2014. aasta eesmärgid ja kõik mõtted ja kalkulatsioonid, mis tegema peaks enne beebiootele jäämist. Mõtteis oli absoluutselt kõik läbi mõeldud, et kuidas lõpetame koolid ja millal kirjutame lõputöid ning mis vahenditega vahetame korteri suurema vastu, kui laps peaks sündima 2013. aasta lõpus. Nüüd tagant järele on nii huvitav lugeda, mis on täide läinud ja mis mitte. Tegelikult on kõik läinud nende punktide järgi, mis enda jaoks püstitasime. Rasedaks jäädes otsustasin, et pean seda sama päevikut edasi selles vormis, et seda saaks ka kunagi laps lugeda. Panin kirja detailideni kõik arstikülastused, mõtted, inimeste reaktsioonid pärast uudise teatamist jne. Ilmutan ja lisan iga mingi aja tagant ka pilte beebiootusest, ultrahelidest ja muust. Ma usun, et tütrel on tulevikus nii kihvt lugeda, mis toimus juba enne tema sündi.

Kuna kaustik saabki kohe-kohe täis, siis otsustasin osta raamatu "Minu esimesed viis aastat", kuhu saab samuti kokkuvõtvalt kirjutada ja pilte lisada esimestest aastastest, suguvõsast ja muust ümbritsevast. Loodetavasti jõuan lapse kõrvalt samamoodi raamatut täita! Samas kuna kirjutamine üks minu hobidest, siis vast leian sellele ka aega!