Loetud päevad

Kuus päeva tähtajani! Ehk siis igahetk võib sündida. Eelmisel pühapäeval sai ootamisest villand, nii et nüüd oleme juba leppinud, et tuleb millal tuleb. Ei viitsi isegi kuupäevi enam ennustada. Kõik lõpurasedad kibelevad last kätte saama, sest põnevus ju nii suur, et kohe-kohe näeb seda väikest ilmaime, kes 9 kuud mu sees kasvanud on. Samas ma mõtlen, et vahet ei ole see nädal edasi või tagasi, lõppude lõpuks näen ma teda terve oma elu J Tegelikult ka hea meel, et olen ilusti raseduse praktiliselt täiesti lõpuni kandnud, ainult üksikud päevad jäänud. Eile käisin ämmaemanda juures, kaalus kokku juurde võtnud 13 kilo. Tahaks juba teada palju ma haiglasse jätan ning kui mitu kilo ma maha pean jalutama. Tehti lõpuks esimest korda KTG (kardiotokograafia), millega jälgiti loote südamelööke ja emaka tööd. Kõik oli tip-top ning laps tunneb end hästi. Järgmiseks arstiajaks pandi 30. detsember, juhul kui enne sünnitanud pole. Kui ultrahelis ja muud näidud kõik korras, siis rasedust lastakse üle kanda 41+6 nädalat, ehk siis põnnil võimalik maksimum 7. jaanuarini kõhus kükitada. Eks siis näis.

Endast nii palju, et enesetunne on päeviti erinev. Kui ma väga väsinud olen, siis muutun tigedaks ja tekib ahastus, et miks ma juba sünnitama ometi ei lähe. Õnneks neid päevi on vähe ja enamus ööd saan normaalselt magada. Viimased päevad on rindkeres olnud valud ja raske hingata, aga see pidavat ka asja juurde käima. Ja siis muidugi on olnud ka valehäireid, aga nagu näha siis olen endiselt ühes tükis. Viimase nädala jooksul on tekkinud nüüd lõpuks ka venitusarmid kõhule, küll mitte midagi katastroofilist, aga alguses oli ikka harjumatu. Tegelikult ma ise neid ei näegi, sest nabast allapoole mu pilk ei ulatu, aga Erik üks päev viitas, et mu kõht on päris triibuline ja siis läksin peeglist uurima ja oh imet, olidki punased jutid tekkinud. Alguses mõtlesin, et päris vahva küll, et juba 22- aastaselt on kõht rikutud, aga tegelikult nii hullusti ka pole J Õnneks armid lähevad heledaks ning loodetavasti ei paista tulevikus väga välja. Enda jaoks leidsin ka super asja, mida soovitaks vist kõigil alates 35. nädalast ennetatavalt kasutama hakata -  Weleda raseda-hooldusõli. Super asi, sest tänu sellele näeb juba praegu kõht parem välja kui paar päeva tagasi!

Õnneks Erikul hakkab nüüd pikem puhkus ja jõulupeod on ees. Paljutõotavalt tundub, et see aeg läheb siis palju kiiremini. Väga loodan, et päris jõululaupäeval haiglas ei peaks olema, aga eks ilmselgelt pole see minu teha. Olen proovinud igasuguseid trikke ka juba - teinud pikki jalutuskäike, shampust joonud, treppidest üles alla komberadanud jms., aga ei see ei paista mõjuvat. Tundub, et laps ikka ise teab, mis kuupäeva endale valib.

Aga ootame rõõmsalt edasi ja ega ta tulemata jää J

Kaks aastat juba blogi pidanud

Naljakas mõelda, kuidas aeg lendab. Minu meelest oli see nii alles kui sõbrannaga arutasin, kas üldse hakata blogi pidama või mitte. Nüüd on juba kaks aastat esimesest postitusest möödas.

Selle aja jooksul olen kirjutanud 184 postitust, teisel aastal siis rohkem kui esimesel (esimesel 74 ja teisel 110 postitust). Endiselt meeldib kirjutada ja plaanis edasised tegemised ka kirja panna. Ilmselt lähitulevikus saab olema rohkem postitusi ja pilte lapsest ning suure tõenäosusega lisan kõik ikka blogisse, et mitte facebooki titepiltidest üle uputada.

Miks ma üldse blogi pean? Ma ise ka ei tea, lihtsalt meeldib! Peaksin nagu päevikut ning perekond, sõbrad ja lähedased saavad kergelt meie tegemistega kursis olla. Sel aastal kustutasin facebookis üle 400 inimese sõbralistist ära, sest palju tekkis sinna neid "sõpru", kellega tegelikult ei suhtle ja kuna jagan blogipostitusi oma lehel, siis üks hetk mõtlesin, et ehk on parem kui kõik mu kirjutisi ei loekski. Keda huvitab ja kes minu tegemistega kursis tahab olla, võib mu iga kell tagasi lisada :)

Lugejatest siis nii palju, et teid ka kahekordistunud. Esimese aasta lõpuks oli ca 10 000 ringis vaatamisi, tänaseks üle 30 000 vaatamise. Tegelikult on mul hea meel, et ikka loetakse, sest ilmselt kui ainult Erik mu blogipostitusi loeks, siis ma ka ei kirjutaks.

Mõnusat jõuluaega kõigile ja uuel aastal uue hooga! :)

Esimesed videokatsetused

Kirjutasin kunagi, et suureks hobiks on pildistamine ja piltide talletamine ning albumite kirjutamine/tegemine. Üldse oma raha ja aja investeerimine mälestustesse. Minust on beebina ja väikelapsena vanemate kodus hulk albumeid ja õde kunagi lindistas minu loba kassettidele, mis on minu meelest nii lahe. Ma olen suur nostalgitseja. Kui tuju tuleb, siis võin pikalt oma aega albumites ja päevikutes veetes kulutada. Viimased aastad olen ma reisides ja muidu ka palju filminud. Küll aga tihti telefoniga, mis ei jäta just head kvaliteeti endast maha. Soetasime endale aasta alguses uue kaamera, millega annab ka häid videoklippe teha ning tegelikult saigi see ostetud plaaniga, et kui beebiootele jään, siis tahaks kõikvõimaliku sellest talletada. Siiski on pidevalt olnud mure, et klippe tekib nii palju ja neid kordamööda ei viitsi ju vaadata. Ei ole viitsinud ka oma PC'sse otsida mõnda head videotöötlusprogrammi. AGA NÜÜD, nagu välk selgest taevast, jäi Eriku emal MacBook alles, sest sai uus soetatud. Koguaeg olen kuulnud, et macis on hea lihtne kõiki töötlusprogramme kasutada ning seda ilma suurema vaevata. Lasime arvutil ketta ära vahetada ja uue tarkvara peale lasta ning nüüd on arvuti justkui uus ning kui algselt pidi seda Erik hakkama kodus kasutama, siis nüüd on see viimased kaks päeva ainult minu käes olnud. Tõmbasin siis alla appi iMovie, maksis ainult 14 eurot ja see on vist üle pika aja parim ost, mis ma teha sain.

Tegin siis esimesed katsetused meie Korfu reisist, et vaadata üldse mis välja tuleb ja kas hakkama saan. Ütleme nii, et algajal on ikka nokitsemist kõvasti, enne kui asi käppa saada. Just igasugused klippide sujuvad üleminekud jne. Ah issand, aga ma olin ainuüksi õnnelik juba selle üle, et saaks kasvõi kõik klipid suvalt kokku lasta, et saaks ühe korraga vaadata. Ühesõnaga nüüd on minu järgmiseks eesmärgiks harjutada kätt, et normaalseid videosid valmis meisterdada. Millest ma ise unistan, on see, et oleks mul ka lapsepõlvest videosid, kus näeksin selle aja elamistingimusi, vanavanemaid, üleüldse inimesi minu ümber. Nüüd on mul võimalus Lennale hakata meisterdama. Vahva on enda jaoks vahepeal jälle midagi uut avastada! :)

NB! Oleks ikka lõplikult selge, siis koha nimi on Paleokastritsa, mitte need kümme erinevat versiooni, mis ma hääldada suutsin .. 

Jõulud meie kodus

Nii vähe on veel jõuludeni jäänud ja kahju on, et lund  väljas pole. Selle eest on kodus küll juba mõnus jõulune! Ehitud kuusk, päkapikud ja mandariini- piparkoogi lõhn! Käisime täna Erikuga poes ja leidsime nii laheda habemes päkapiku, et ei saanud ostmata jätta. Ta nimi on Arthur ja istub meil nüüd ilusti kõik jõulud aknalaual. 

Kingid on meil varakult kuuse all nagu igal aastal. Kahekesi elades ei ole mõtet neid teineteise eest kappidesse peita, tundub veider, sest nii kui nii mõlemad teame, et need seal oleks.. Eks kui laps hakkab asjast aru saama, siis peab hoolega peitma hakkama. Mis kingitustesse puutub, siis sellega on ka igal aastal väga lihtne. Me ei tee perekonnas teineteisele kunagi kinke, vaid naudime lihtsalt seltskonda ja head toitu jõululaupäeval. Erikuga on meil kokkulepe, et jõulude ajal kingitusi tehes võiks lähtuda sellest, mis päriselt vaja on.

Tegime täna piparkooke ka, sest mis jõulud need ilma isetehtud piparkookideta on. Mul pole lapsepõlvest saati vist ühtegi jõulu vahele jäänud, kus poleks ise piparkooke küpsetanud ja kaunistanud. Nüüd on küll kõik jõuluks ette valmistatud, nii et kui beebi peaks tulema, siis jõulutunne on loodud. Tegin Lennale isegi tema isikliku piparkoogi, mida ta küll ainult vaadata saab. Aga pole probleemi, küll Erik selle hiljem ära sööb. Jõulud on tegelikult tore aeg ja üldse suve praegu ei igatse. 

Pikk kokkuvõte minu beebiootusest!

Vaid kakskümmend päeva on tähtajani jäänud! Ise ka ei usu. Detsembribeebid juba vaikselt pudenevad ja ootus on nii suur :) Mõtlesin teha väikse kokkuvõtte kohe-kohe üheksast kuust.  

1. Pereplaneerimine ja beebiplaanid olid tegelikult juba 2013. aasta veebruarist plaanis, aga vot alati ei lähe nii nagu tahad ning rõõmu-uudised saime alles 2014. aasta aprillis! Naljakas, et me Erikuga kuidagi loeme teineteist ning kõik meie suured otsused on vastu võetud veidrates kohtades. Näiteks lapsesaamise plaani peale tulime täiesti tavalisel päeval Eriku vanemate juures saunatades. Tuli jutuks ja justkui mõlemad olime selleks mõtteks valmis. No ja nagu ikka tegin ma järgmisel hommikul kiirelt excelitabelisse kõik kalkulatsioonid – plussid ja miinused, mis lapse saamisega kaasnevad ning kuna kõik positiivne kaalus kõvasti üle, siis ei näinudki ühtegi probleemi, miks mitte elus edasi minna J Kui aus olla, siis nii pika aja jooksul tekkis ikka stress ning palju mõtteid, kas ikka kõik on korras ning miks ikka kohe ei jää kui tahaks. Paljudele teistele lohutuseks, et küll kõik tuleb siis kui tulema peab! Tegelikult tean ka seda, et see lause käib jubedalt närvidele, aga nii tõesti on J
2.  Esimesed emotsioonid olid täiesti laes! Ei oska seda tunnet kirjeldada,  kui tõesti saad oma esimese kinnituse, et miski uus elu hakkab su sees kasvama. Mäletan, et olin üksi kodus ja lihtsalt nutsin rõõmust ning see oli üks parimaid tundeid, mida üldse tunda sai. Kõik tundus nii uskumatu ja kõige rohkem elevust tekitas see, et saan Eriku selle uudisega sama rõõmsaks teha! See on tohutult tore tunne, kui koos oma kõige kallima inimesega saad tunda rõõmu millestki nii ilusast ja põnevast!
3.  Mure tekib ilmselt kõigil rasedatel kas ühe või teise asja pärast. Minu esimesed muremõtted tekkisid kui rasedus oli täiesti alguses. Ikka loed ja mõtled erinevaid versioone läbi ning kuna esimesed 12 nädalat loetakse kõige „kriitilisemaks”, siis ei jõudnud ära oodata aega, mil hakkaks 13. nädal jooksma, et saaks lõpuks olla raseduses täiesti kindel. Järgmised muremõtted olid lühiajalised ning nendest ma ka kirjutasin, kui esimesel kõige olulisemal kuklavoldi uuringul öeldi, et on olemas riskinäitajad, mida võiks lisauuringuga kontrollida. Kui pool rasedusest (20 nädalat) oli täis saanud ning lapse tervise osas oli kõik selge, tekkisid uued muremõtted- kõik mis puudutas materiaalseid asju. Mingi aeg oli rahaliselt väga keeruline, sest jama jama otsa juhtus ning ootamatuid väljaminekuid oli palju. Samas hingas koguaeg kuklasse see, et lapse asjad võiks võimalikult vara ära osta, et viimased kuud ei peaks rahaliste vahendite pärast muretsema ning saaks muule keskenduda. Õnneks aitasid meie perekonnad veerand kulutustest katta, mis oli sel hetkel nii suureks abiks. Lõpuks sai jälle reele! Kui tervis ja materiaalsus enam muret ei teinud, siis läksid mu mõtted selle peale, kuidas ma küll emana hakkama võiksin saada. Meie sõpruskonnas sündis just parasjagu beebi ning pärast 10 minutit teda süles hoides, rääkisin ma vist nädal aega Erikule, et ei tea kas ma ikka saan hakkama selle kõigega. Eriti alguses kui beebi on nii õrn ja väike ning ehk ma ei saa aru, kuidas teda aidata. Lõpuks sain nendest mõtetest ka üle. Nüüd ongi jäänud lihtsalt puhas rõõm ja positiivne ootusärevus beebi saabumise üle J Endale mõeldes, siis tegelikult ma eriline pabistaja pole. Tean, et paljud jõuavad raseduse ajal muretseda iga pisiasja üle, nii et ma usun ma olen üsna „tubli rase” (nagu Erik mulle ütleb) olnud. 
4. Rõõmud. Minu meelest on see nii tore, kui naised suudavad oma rasedust nautida. Ausalt öeldes ei saa eeldada, et kõik naudiks, sest mõnel on üksikud nädalad murevabad. Samas on see nii palju inimeses endas kinni. Mina olen absoluutselt 99% oma rasedusest nautinud, isegi kõige ebameeldivamas püüdnud näha midagi positiivset või võtta antud olukorda huumoriga. Praktiliselt esimesed 17 nädalat jõudsin harjuda mõttega ning kohaneda uue olukorraga, sest eks rasedus paneb nii mõnelegi asjale piirid ette. Ei räägi isegi alkoholi tarbimisest, sest polegi sellest üheksa kuu jooksul väga puudust tundnud. Kõige keerulisem oli muuta ilmselt oma trenniharjumusi ja muid lihtsaid tegevusi nagu ala bussi peale jooksmine, raskete asjade tõstmine jne. Alates 17. nädalast hakkasin ma tundma esimesi liigutusi ja siis hakkas tasapisi kohale jõudma, et kõik see, mida ma läbi ultraheli näinud olen, toimubki reaalselt minu sees. Mida suuremaks on laps kasvanud, seda erilisem on see tunne kui ta endast märku annab. Erik räägib igal õhtul Lennaga läbi kõhu ning kui alguses tundus naljakas ja ajas naerma, siis see on uskumatu tunne, et üks väike tegelane tunneb juba kõhus olles oma isa hääle ära ning keerutab end mu sees näitamaks, et ta ikka kuuleb. Eks seda tunnet ei oskagi sõnadega edasi anda, vaid seda saab iga rase naine kunagi ise tunda. Üks suuremaid rõõme on ka see, et see pisike väike olevus sünnib armastavasse perekonda. Mul on ausalt nii kurb mõelda, et mõned lapsed peavad kasvama emata/isata, isegi vanavanemateta ning üleüldse katkistes. Tohutult õnnelikuks teeb mind see, et minu lapsel saab olema isa, kes teda juba enne tema sündi nii väga ootab ja armastab! Sellised väiksed asjad teevadki ootuse palju rõõmsamaks!
5. Hirmud. Kuna beebi oli algusest peale planeeritud ja oodatud, siis tegelikult erilist hirmu üleüldse lapse saamise üle ei tekkinudki. Kindlasti oleks tekkinud kui laps oleks üllatusena tulnud. Aga kuna nii mina kui Erik mõlemad ootasime ja tahtsime, siis ei pidanud sellepärast muretsema, mis meie suhtes edasi saama hakkab. Tegelikult on meie suhe nii või teisiti niivõrd kindel, et kui oleks ka üllatusena tulnud, oleks võibolla lihtsalt kohanemisperiood pikem olnud. Rasedus on nii hästi kulgenud, et ega otsest hirmu pole olnud ka selle ees, kuidas laps end kõhus tunneb. Paljud rasedad tunnevad hirmu ilmselt sünnitamise ees, aga mul puudub ka see hirm. Vaim on kuidagi nii valmis seatud, et ma isegi ei tea, mida ma karta võiks peale valu. Valusse suhtun ka nii, et kui pideva peavalu puhul ei tea sa kunagi, millal sa lõppeb.. siis sünnitusvalud lõppevad kui laps on sündinud. See auhind, mis mind ootab, on ju imeline ning iga pingutust väärt!:) Mis ma olen tähele pannud, et vanema generatsiooni inimesed alati ohhetavad ja ahhetavad selle sünnitamise üle, aru saamata, et tänapäeval on võimalik kõik enda jaoks palju lihtsamaks teha. Olen selliseid lauseid oma raseduse ajal näiteks kuulnud "jaaaa, see sünnitus saab väga raske olema, aga siis mõtle, et sa pead selle välja KANNATAMA", "ohh, see KÕIGE RASKEM osa on veel ees", "pärast sünnitamist mõtled, et ei saa kunagi enam lapsi" jne. Suhtumine on nii dramaatiline, et ma tavaliselt noogutan ja ei vaevu isegi kaasa rääkima. Alustades sellest, et iga inimene on individuaalne ja ega kui sa ise sünnitamise ajal kõik risti vastu ja valesti teed, siis saabki see olema raske. Rohkem teadlikkust ja ega kellegil minu teada sünnitamata pole jäänud. Ootan põnevusega, et näha kuidas mul siis lõpuks läheb. Polegi vist ühtegi valu oma elus nii väga oodanud kui seda, mis mind varsti eest ootab! Pigem mingi aeg tundsin ma hirmu selle üle, mis saab pärast lapse sündi, aga see on kadunud, sest tean, et mu kõrval on supermees, kes mind kõiges aitab :)
6.  Enesetunne on olnud absoluutselt viimase peal! Räägitakse, et esimesel 12’l nädalal võib mõnel rasedal enesetunne olla eriliselt halb- iiveldused, oksendamised jms. Mina olin oma esimesed 12 rasedusnädalat tohutult reibas. Väsimus oli küll suurem kui muidu, aga magasin ka lõunati nii nagu ikka. Tegin aktiivset trenni edasi, vältisin vaid seda, mis otseselt keelatud oli (kõhulihased, hüppamised, jooksmised jms). Erilisi muutusi söögiisus polnud, pigem oli isutus. Samas praktiliselt vist enamus rasedatel tekib see tunne, et kui kohe ärgates süüa ei saa, võib süda pahaks minna. Aga sellised asjad on ennetatavad. Mingil hetkel suvel tekkis mul tohutu nektariiniisu. See oli ilmselt üks ainukestest isudest, mis mul üldse raseduse jooksul olnud on. Mis söökidesse puutub, siis rasedatel ei soovitata süüa toorest kala, sinihallitusjuustu ja muud sellist kraami. Mina neist ei hoidunud, sõin siis kui tahtsin, täpselt nii nagu varem.  Aga muidugi kõik nädalad pole olnud lust ja lillepidu. Meenuvad kaks rasket ööd, üks oli millalgi 31. nädalal, kui ilmselt laps kõhus end õigesse asendisse pööras (st pea allapoole). Ma konkreetselt tundsin iga ta nügimist ja kõik ta surumised olid vastu ühte närvi. Olin nii lähedal sellele, et Erik üles ajada ja erakorralisse minna. Aga elasin üle. Teine raske öö oli nüüd hiljuti, 36. nädalal, kui ma keset ööd tugevate vaagnavalude peale üles ärkasin (laps vajub ju koguaeg allapoole) ning absoluutselt liigutada ei saanud. Kõik liigutused tõid pisara silma ja nii ma tönnisingi terve öö, sest ma ei suutnud ilma valuta ei püsti tõusta ega liikuda. Ka see möödus. Rohkem pole mingeid "katastroofilisi" hetki olnudki. Võibolla mis ebameeldivana veel meeles on, on halb enesetunne, mis tekkis üsna hilja – alates 30. nädalast ja mis lööb üsna harva välja. See on aga tingitud madalast rauasisaldusest minu veres. Ja mis kindlasti alguses oli kõige tüütum, kuid nüüd täiesti ära harjunud, on pidev tualetis käimine. Nii ärkan ma rõõmsalt iga öö 1-2 korda üles ja komberdan ringi. Enesetunde kohapealt kokkuvõtlikult olen ma olnud terve raseduse üsna krapsakas, tunnen end oma kehas mõnusalt. Kuskilt ei valuta, sest olen käinud terve raseduse 2-3 korda nädalas trennis ning lihased on kõik endiselt toonuses. Ausalt öeldes arvan, et sellepärast tunnengi end nii hästi ja mugavalt, et trenn teeb alati enesetunde paremaks ja tekitab tunde, et alati jõuab rohkem.
7. Emainstinkt ja emotsionaalsed muutused. Erik ütleb, et minuga on küllaltki lihtne olnud, olen isegi rahulikum kui enne rasedust. Tihti räägitakse, et rasedatel hormoonid möllavad ja tuju võib kiirelt muutuda - üks hetk nutavad, teine hetk naeravad. Naeruosa on minu puhul raske eristada, sest ma naeran iga asja peale koguaeg. Nutuosaga meenuvad mulle kolm korda, kui ma ise ka aru ei saanud, miks ma nutan. Näiteks ükskord ütles Erik, et käib õhtul korra sõpradega väljas. Rääkisin veel kaasa ja tegime enamvähem järgmise päeva plaane. Siis aga hakkasin nõusid pesema ja tundsin kuidas emotsioon on nii laes, et tahaks lihtsalt nutta. See oli nii koomiline, sest Erik arvas, et ma ei taha et ta välja läheks. Tegelikult nutsin niisama ja halasin "palun mine ikka välja". Teinekord, mõni nädal tagasi, vihastasin ma Eriku peale nii hullult, et lihtsalt kobisesin ta kallal nii kaua kuni ta ise närvi läks. Põhjus oli enamvähem selles, et ta voodi pealiskatte viltu voodile asetas. Ma muidugi läksin sealt nii deep'iks edasi, et ise ka ei usu. Kui Erik tavaliselt närvi läheb, ütleb ta mulle 1-2 lauset ja jääb vait. Siis ma sain aru, et läksin veits üle piiri ja nii ma jälle nutsin ja seletasin, et ei taha talle üldse halvasti öelda, aga millegipärast ikka ütlen. Ühesõnaga nalja on ikka saanud. Emainstinktist nii palju, et seda õiget tunnet mul veel pole. Ilmselt tekib see alles hiljem, kui lapse kätte saan. Aga tunnen, et mida lähemale beebi sünd jõuab, seda enam kinnistub minus igasugune kaitserefleks ning tunnen, et kui keegi mingeid piire ületab, siis võin väga otse öelda ja võibolla isegi et inimesi endast eemale tõrjuda. Ilmselt on see kõik loomulik ja paljud tunnevad seda, et oma peres tekib kaitsering, kuhu vähemalt esialgu ei lasta kõiki sisse. Aga eks see on mööduv, sest laps muutub koguaeg asjalikumaks ning ega ta ei ole minule mingi omand, vaid täiesti iseseisev inimene.
8. Muutused kehas on seotud enne kõike kaalu ja vormi muutusega. Teades, et oled küll rase, on ikkagi harjumatu, et kõht lihtsalt kasvab ja kasvab ning keha muutub ka mujalt. Eriti alguses oli mul raske leppida, et normaalsed riided, mida olen harjunud kandma, lihtsalt ei lähe selga. Erik küll tuletas mulle pidevalt meelde, et ma olen rase, aga ikkagi. Kohe algusest peale oli mul selge, et ma kavatsen oma kaalu jälgida ning terve raseduse aktiivselt trenni tehes veeta ning mitte olla see rase, kes päevad läbi lihtsalt diivanil istub ja sööb. Keegi ilmselt ei taha, ei tahtnud ka mina olla see, kes võtab rasedusega 20 + kilo juurde. Olen täiesti rahul sellega, et 37. nädalaks on juurde tulnud täpselt 11 kilo ning 12 kiloga võikski hiljemalt punkti panna. Samas ma leian, et ei tasu hulluks ka minna. Palju oleneb ikkagi inimese kehatüübist. Tavaliselt need, kes muidu on hästi saledad, need kipuvadki kõvasti juurde võtma (20-30 kilo), aga samas hiljem lähevad need kilod sama ruttu alla ka. Eriti kui oled noor ja keha taastub kiiresti. Rasedusarmidest nii palju, et kuni 36. nädalani polnud mu kehal ühtegi kriipsu, kuid nüüd on mõned väiksed ikkagi tekkinud. Kui alguses paaniliselt kartsin neid, siis tegelikult pole nendes midagi hullu. Lõpuks muutuvad need valgeks ning on vaevu märgatavad.

Lõppkokkuvõttes on minu esimene rasedus olnud tõeline õnnistus ja seda igas mõttes! :)

Loodetavasti sellele järgnev aeg on veel imelisem.

Jõulukuu algus meie kodus!

Tõime täna oma armsa nulu tuppa! Miks nii vara? Eelmine aasta tõime 3. detsembril ja ehtisime ära ning üldse meeldib kui jõulukuul on jõulutunne ja kuuselõhn toas. Jaanuaris juba uus aasta ning uued mõtted ja ilmselt viime nulu aasta alguses kohe ka välja, mitte ei hoia 6. kuupäevani. Eelmisel aastal oli meil küll päris kuusk, kuid isegi see püsis väga ilusti aasta lõpuni. Mäletan, et aastavahetusel tuli kõvasti okkaid. Seekord siis nulg, mis peaks paremini okkaid kinni hoidma. Erik käis nulujahil Hansaplant'is (ainult kiidusõnad) ja veetis seal oma 20 minutit kuuskede ja nulgudega trikitades. Loopisid seal töötajaga võidu kuuski ja nulgi, sest 10 cm kõrguselt kukkuda lastes ei tohiks ühtegi okast langeda. Puu peab olema raske (vett täis), siis olevat värske kraam. 

Hoolitsemise kohta nii palju:

1. Kuuske/nulgu ei tohi kohe õuest toasooja tuua. Tuleb lasta mõni aeg esikus kohaneda, et puu okkaid lahti ei ehmataks. Samuti ei tohi puud panna radika äärde, vaid hoida toa külmemas osas.
2. Esimene vesi, mille kuusele/nulule joogiks annate, peab olema tuline ning esimesel 3-4 päeval peab teda ohtralt kastma, sest puu joob siis palju vett. 

Loodetavasti püsib meie armas jõulupuu ilusti terve detsembri! Kuna jõuluvanal on kõvasti tööd, siis Eriku pakid poetas ta juba puu alla. Kuuldavasti inu omad pidid homme jõudma. Nädalavahetusel on plaanis veel esimesed piparkoogid teha! 

Selle aasta jõulud on üleüldse meie jaoks erilisemad, sest meile tuleb koju täitsa oma päkapikk :)

Mõnusat jõulukuu algust kõigile!

Lapse sünd ja uudishimulikud lähedased

Mida lähemale jõuab lapse sünnitähtaeg, seda enam olen mõtlema hakanud, mis saab pärast lapse sündi. Naljakas on mõelda, et alles nüüd, olles ise lõpurase, saan ma aru, miks värsked lapsevanemad tahavad privaatsust ja oma aega, et uue ilmakodanikuga harjuda. Tundub endalegi naljakas, et varsti on meil kodus üks väike kodanik, kelle kohta me ei tea absoluutselt midagi – ei tea, milline ta on, milline on ta iseloom, kuidas hakkab elu temaga koos välja nägema .. Mida aeg edasi, seda uudishimulikumaks inimesed muutuvad. Tegelikult on tore, et lähedased kaasa elavad ning samamoodi beebi sündi ootavad nagu meiegi. Samas tundub paljudel olevat arusaam, et kui laps on sündinud, võiks esimesel nädalal kohe vaatama tulla. Kui oleme teinud juttu katsikutest, siis on suhtumine umbes taoline, et „jaa, katsikud muidugi, aga enne tahaks ikka beebi ära näha”. Oleme Erikuga otsustanud, et last näitame siiski katsikutel, siis kui meie jaoks aeg on õige. Ilmselt juhtub see 3-4 nädalat pärast lapse sündi või isegi hiljem. Nii et loodetavasti keegi ei tunne end puudutatuna kui varem last näha ei õnnestu. Sellegipoolest on kõik sõnumid/kõned ja õnnitlused oodatud! Suure tõenäosusega ei võta me ka külalisi haiglas vastu, kuid seda vaatame jooksvalt lähtudes enda ja lapse heaolust. Samuti ka esimestel nädalatel kodus, sest tahaks natukene ise uue olukorraga harjuda ja oma värske väikse perega aega nautida. Üldse on tore mõelda, kuidas elus asjad muutuvad. Väikse lapsena oli minu jaoks kõige olulisem minu enda pere, (ema, isa, õde, vend), minu esimene perering. Siis leidsin enda kõrvale mehe, kes on minu jaoks kõige tähtsam ning kohe- kohe on meil täitsa oma perering, kes hakkab olema minu jaoks esimesel kohal! Naljakas on mõelda, et Lenna jaoks oleme aastaid top1, meie tema esmane perering, kuid kunagi loob ka tema oma pere ning siis peab õigel ajal talle selleks vabad käed andma :)

Tagasi teema juurde tulles, siis olen lugenud meie enda rasedate grupis olevate emade ja teiste naiste kogemusi pärast lapse sündi. Seda, kuidas paljud sugulased ja sõbrad end ise esimesel nädalal külla kutsuvad ja mõni on ilumunud lihtsalt koogiga ukse taha ning öelnud, et ei taha üldse segada, aga tuli vaid viieks minutiks. Kõrvalt on naljakas lugeda, aga ma arvan, et ise sellises olukorras ei teeks vist ustki lahti. Minu meelest ikka eriliselt ebaviisakas käitumine! Endale väga lähedal on ka olnud olukord, kus vanainimene ilmub suurest rõõmust etteteatamata haiglas palati uksest sisse. Samas ma saan aru, et teised, eriti perekond, on tohutult põnevil. Vaadates ennastki, kui sain sõnumi, et olen nüüd värske tädi, ei jõudnud ära oodata, millal pisikest näen ning õnn oli üüratu ja ei osanud seda kuhugile suunata.

Samuti on pereliikmed kui ka sõbrad igasugust abi pakkunud, eriti kui peaks alguses keeruline olema või tahame Erikuga hetkeks oma aega. Kindlasti kui abi vaja, siis mina olen esimene, kes oma suu lahti teeb..  aga võib ka juhtuda, et me ei vaja mingisugust abi, vaid saame ise suurepäraselt hakkama. Seega hea on teada, et tuge on loota, kuid sellest ka esialgu piisab :) 

Tähtajani on jäänud vaid 24 päeva ja ausalt selline põnevus on sees, et ootan juba esimesi märke minekuvalmidusest! Suured tänud kõigile, kes on nõu ja jõuga aidanud ettevalmistusi teha eesolevaks :) Hea ja kindel tunne on minna kõigele uuele vastu! Loodetavasti varsti saame juba teatada rõõmsaid uudiseid!