Tegus nädalavahetus

See nädalavahetus oli esimene aktiivselt sotsiaalne nädalavahetus, eriti Lenna jaoks. Laupäeval käisime Eriku vanematel külas, kus põnn käitus nagu viieline. Olime üsna pikalt, sai isegi saunas käidud ja polnudki jorisemist. Õhtuks oli ikka näha, et tema jaoks natuke palju uut informatsiooni, aga eks kuidagi peabki harjutama hakkama. Erik sai teda mõnusalt vastu ööd paar tundi magama kussutada. Tabasalus võtsid loomad beebi kohe valve alla, eriti tiibetlane, kes seadis end vankri kõrvale sisse ja haukus iga mööduva auto peale.

Pühapäeval tulid sõbrad läbi ja naljakas ikka mõelda, et tunneme juba 9 aastat teineteist ja nüüd on kõigil kokku saades pliksid kaasas. Lennaga läks samuti lihtsalt. Magas 3 h ja lõpuks näitas oma näo ka ära ning ei jorisenudki. Oli vist uneuimas, sest isegi tühi kõht ei meenunud. Loodetavasti lähevad katsikud sama edukalt, sest pereliikmeid 20 ligi, kes kõik näha, katsuda ja pildistada tahavad. 

Kaks beebit, üks 4- kuune ja teine 19-päevane.

Järgmisele nädalale enam hirmuga vastu ei lähegi. Eelmised kaks esmaspäeva mõtlesin ikka, et Erik võiks kiiremini koju tulla ja nii väsitav on ikka olla. Nüüd on paari päevaga asjad rohkem paika loksunud ja tean juba mida oodata :) Lenna saab ilmselt ka oma esimese tööotsa telereklaami, aga sellest kirjutan pikemalt kui käidud ja tehtud!

Kaks nädalat meie väikse Leenuga!

Ei taha üldse alustada postitust jälle sellega, kuidas aeg lendab. Aga tõesti läheb nii ruttu! Kui ma mõtlen, et olime haiglas 3 päeva, siis kuhu need ülejäänud 11 päeva kodus kadunud on??

Mõtlesin täna kirjutada, mis on minu mõtted siiani tagantjärele. Kui kaks aastat tagasi hakkasime mõtlema, et meil võiks olla üks armas beebi, siis mõte lapsest oli hoopis teistsugune. Isegi raseduse ajal. Kui ootad last, siis paned end vaimus ikka valmis selleks, et tuleb magamata öid ning mõni öö saab ehk paar tundi ainult magada. Siiski ootasin ma nii väga, et laps juba kiiresti-kiiresti sünniks. Mäletan, et viimased nädalad olid mul unetud  ning istusin öösiti diivanil ning vahtisin lakke. Mõtlesin, et küll oleks tore kui üks väike põnn oleks meiega, et siis poleks öösel vähemalt igav ja saaks temaga tegeleda. Samuti olin valmis selleks, et kõik päevad saavad olema küllaltki sarnased. Naljakas isegi mõelda, et kahe nädala jooksul olen ma kolm korda kodust väljas käinud. Uskumatu! Reaalsus on ikkagi hoopis teine. Minu meelest ei olegi võimalik täielikult ette valmistada oma esimeseks lapseks, sest teiste pereelu võib kõrvalt ju vaadata, kuid see mis endal ees ootab, on ikkagi midagi muud. Esimesed kaks nädalat on olnud puhtalt harjumise ja tutvumise aeg. Pidev katsetamine ning teineteise tundma õppimine. Kui ise koguaeg kõigilt küsisin, et noooh, said beebi kätte, kas nüüd on tugev emaarmastus tekkinud, siis mind üllatas alati vastus, et ei ole. Nüüd saan ise ka aru, miks. Kui alguses see ilmaime esimest korda kõhule pandi, siis emotsioonid olid nii laes. Ja need olid hoopis teistsugused tunded! Laps on minu jaoks imearmas, kuid peamine tunne on see, et pigem on kohustus kellegi eest hoolitseda, sest tean, et olen tema jaoks kõige olulisem. See tunne on mõnus, aga ei saaks öelda, et eksisteeriks ülevoolavat emaarmastust. Eks see tekibki ajaga, siis kui elu rohkem paika loksub ning Lennalt väikest emotsiooni hakkan saama. Hetkel domineeribki enim vastutustunne selle pisikese inimese ees, kes sõltub ainult minust. Ei kujuta ette ja ei saa aru, kuidas üldse osad emad tahavad jätta oma vastsündinud beebisid teiste hoolde. Mul ei tuleks hetkel pähegi, et hakkaks sellega oma last traumeerima. Seda on näha, et tema ematunnetus on nii tugev, et ta tajub mind iga oma rakuga. Minu jaoks on ääretult oluline, et ta end hästi tunneks!

Hetkel näeb meie päevakava laias laastus välja selline, et ärkame hommikul 7 ajal, kui Erik tööle läheb. Uneajad on 10.00-13.00, 15.00-18.00, 21.00-00.00, 04.00-07.00 – midagi taolist, kuigi kõik päevad on erinevad. Sel ajal, mil ta ei maga, puhastan teda (peamiselt naba, silmi, mähkmed jms), söödan, võimlen veits ning siis ülejäänud aeg ta kas hakkab uinuma või röögib kena tunnikese. Kuna iga päev õpime midagi, siis eile õhtul avastasime, et ta ei röögi kui hoida teda koguaeg enda vastas. Ilmselt on tal lähedusevajadus või siis kerge trauma sünnitusest. Beebid pidid kuid meenutama seda valu ja emotsiooni, mis nad sünnitusel tundsid. Ja mis ma veel raseduse ajal mõtlesin, oli see, et oma lapsele panen ma kindlad reeglid. Sünnist saati panen ta ilusti oma voodisse magama jne. Aga nii need asjad päris ei käi. Nii väike beebi ei ela sinu reeglite järgi, vaid lõpuks elad hoopis tema rütmis.

Tunnen, et varsti võiks hakata taas sotsialiseeruma, kuigi täna esimesel arstil käies soovitati mitte väga seltskondadega kokku puutuda, eriti lasteaialastega. Aga eks tasapisi. Üritan ka ise hakata rohkem väljas käima ning julgemaid väljasõite ette võtma. Ainult ise saab rutiini murda.

Lapsevanemana on koguaeg midagi õppida!

Lenna on meil juba 11 päeva vana. Naljakas, et nii palju oleks justkui tegemist, samas nagu pole ka. Päevad lähevad nii ruttu, kuigi Lenna enamuse ajast magab. Tegime suuremaid muudatusi meie igapäevaelus. Kirjutasin ka, et esimesed ööd ja päevad olid nii keerulised, tundus justkui oleks päev ja öö segamini. Lõpuks tuli mul ema külla ja analüüsisime kogu päevakava läbi. Avastasime nii palju valesid asju, mida teinud oleme. Pole ime, et laps on olnud närviline ja ei saanud aru, mida me temast tahame. Kõige suurem viga oli ilmselt see, et ajasime taga mingisugust päevakava ja rutiini, mida ilmselgelt nii väikse inimese puhul pole mõtet teha. Tuleb tema rütmiga kohaneda ning lasta tal vabalt kulgeda. Meie muudkui lugesime tunde ja äratasime teda ise üles. Nüüd täna on kolmas päev, kus laseme tal elada oma elu omas rütmis ning asi on tunduvalt paremaks läinud. Magab nüüd 3-4 tundi järjest, siis muud toimingud ning siis uuesti magama. Öösel ja päeval on kaks pikemat vahet, kus me temaga jaurame, aga need elab üle. Vähemalt nüüd saame öösel natukene magada ka! Samuti enne lasime magada tal diivanil, nüüd magab kõik uned oma voodis. Teab, et seal on tema kindel koht. Ühesõnaga neid pisiasju on veel, mida muutnud oleme. Tundub, et hakkab vaikselt looma ning loodetavasti läheb ajaga ainult paremaksJ

Täna tegime väikse inimesega esimese välisreisi Tabasallu. Käisime tõime oma vankri Eriku vanemate juurest ära. Mõtlesime, et nii tore, laps saab emotsiooni täna. Välja nägi nii, et kohe kui kodus kombesse panime, jäi magama ning magas seni kuni koju jälle tagasi jõudsime. Ehk siis ärkas ikka oma voodis ja ei saanudki aru kus ta käinud oli. Tore oli kodust välja saada. 11 päeva jooksul olen vist ühe korra 200 m kaugusel poes käinud. Nüüd tahaks vaikselt hakata temaga väljas käima, siis on päevad vähekese sisukamad. Homme teeme esimese vankrikatsetuse ka. Muidu on tore, et autosõidu vastu pole tal midagi ning talveriietesse pakkimisest on tal ka täiesti ükskõik.

 Koerad olid põnnist täitsa huvitatud! Tiibetlane jõudis isegi kiirelt keelega üle näo tõmmata.

Endast nii palju, et tore on jälle olla omas kehas tagasi. Rasedusega võtsin juurde 13 kilo ning esimese nädalaga on alla läinud 10,5 kilo (haiglasse jätsin 5,5 kilo). Nii, et 2,5 veel ning olen oma algkaalus tagasi. Kaal kaaluks, eks varsti kui lubatud trenni teha, siis alustan keha vormimist. Kõhuke on veel pehme, kuid praktiliselt täitsa tagasi tõmmanud. Kahjuks on armid tugevalt peal. Eks näis, mis aeg nendega teeb. Aga tõsine rõõm on kanda just vanu riided. Teksaseid ja jopesid, mis lähevad lõpuks eest korralikult kinni! Kuna sünnitus läks lihtsalt siis muid hädasid mul polegi ning selles osas muljetada ei saa.

Väike update ka. Vahepeal saime kingituseks nimelise lutiketi, nii et see on nüüd olemas! Kuigi neid kulub ilmselt alati. Luti kohta veel nii palju, et paar korda andsime talle ning otsustasime siiski praegu loobuda. Ta on nii väike, et vehib oma luti suust minema ja siis on kisa lahti, nii et öösel magama pannes ei näe erilist mõtet selle kasutamisel. Rohkem tüli kui kasu. Kett ise on imearmas. Aitäh Marion! :)

Ahjaa ja siis veel mainisin ühes postituses, et beebi sünnikaal oli 3,445 kilo. Järgmise päeva hommikuks oli kaotanud kaalu kuni 3,090 kilo peale, kuid nüüd oh seda rõõmu, on sünnikaalu tagasi söönud. Koguaeg kussutades tunneme ka, et läheb aina raskemaks. Ma ausalt ei tea, kuidas ma näiteks 7 kilost last tassida jaksan. 

Nüüd vist sai jutt otsa. Tegelikult on veel igasugustest asjadest kirjutada, sest vahepeal sai lapsele nimi pandud ning erinevaid hüvitisi ja toetusi taodeldud. Postitus läheb juba liiga pikaks, nii et tõmban otsad kokku!

Mõnusat nädalavahetuse jätku! :)

Katsikutest & elust Lennaga

Leppisime kokku ja tunne oli selline, et haiglasse ei taha väga inimesi külla kutsuda. Käisid vaid vanemad ning õed-vennad. Sellepärast otsustasimegi, et teeme varsti katsikud, kus kõik lähedased saavad väikse ilmakodanikuga tutvuda, ehk päev pärast lapse esimest sünnipäeva. Ilmselt tuleb teha mitu koosolemist, pere ja sõpradega eraldi. Mõtlesin kirjutada, mida meil üldse vaja oleks, et ei toodaks üleliigset kraami. Ma tean, et tihti istutakse pärast hunniku mängukarude otsas, mis rakendust ei leia. Ma leian, et kui keegi midagi tuua tahab, siis võiks see asjakohane olla. Või veel lihtsam on mitte tuua, sest see ei ole mingi kohustus! J Aga kuna midagi alati poest kaasa haaratakse, siis kirjutan, mis meil puudu on. Tavaliselt lapsevanemad valmistuvad hoolega lapse sünniks ette, nii et tegelikult kõik vajalik on olemas.

Millele ise olen mõelnud, siis vahvad asjad oleks veel nimeline lutikett, nimeline numbrimärk vankrile, vannilelud, beebidele mõeldud käe- ja jalajälje komplekt, beebile saunalina, raamat „Nututa uni” või „Mida oodata: esimene eluaasta”. Samas alati kuluvad ära Babycity beebipoe, Apollo raamatupoe kinkekaardid ja ka tegelikult mähkmed. Meie beebs kasutab Huggies mähkmeid (kaal 3-6 kilo) J

Eks anname täpsemat informatsiooni, kui aeg lähenemas – nii et veidi kannatust! J

Lennakesest nii palju, et mann on hästi armas, aga päevad temaga on nii erinevad! Samas pole midagi imestada, sest väiksel inimesel on ka omad tujud. Õnneks saime öö ja päeva nüüd õigeks keeratud, nii et viimased kaks ööd oleme pidanud ainult 2-3 korda ärkama ning viimane öö jäi praktiliselt uuesti kohe magama. Selle eest oli terve eilne päev kohutav! Ilmselt Lennal oli ka keeruline aru saada, mis toimub, nii et eile ta rõõmsalt röökis mul kodus 12-16’ni. Röökis nii, et hääl oli ära. Kõht oli täis, mähe kuiv, gaase tal pole, lähedusevajadus rahuldatud – lihtsalt röökis. Erik tuli vahepeal korra töölt koju ja kohe kui ta endale sülle ta võttis, läks natukene aega ja pliks pani silmad kinni. Lõpuks sai ta käest ära pandud ning Erik läks tööle tagasi. Õhtul kui ärkas, läks samamoodi edasi, õnneks vaid kaks tundi, sest Erik oli peagi jälle kodus. Selleks ajaks ma tundsin, et ahastus hakkab peale tulema, sest 6 tundi päeva jooksul röökimist kuulata pole just lihtne. Lõpuks kui Erik koju tuli, siis me koos Lennaga näod punased peas nutsime. Võite kolm korda arvata, mis näoga Erik meid vaatas. Öö oli super ja tänane päev ka väga hea olnud. Ei teagi, millest tal sellised emotsioonid. Samas on ta alles kohe-kohe nädalane. Ei saagi teab mis rutiini temalt nõuda. Rosinake võtab usinalt kaalus ka juurde, nii et selle üle on super hea meel. 200 grammi veel ja ongi sünnikaalu tagasi saanud. Ise ikka mõtlen, et kuidas ma jaksasin teda kõhus kanda ja üleüldse kuidas ta sinna ära mahtuda sai.

Igatahes nii see eluke meil läheb ja aeg tundub minevat kuidagi eriti ruttu! 

Eriku laulutund Lennaga

Esimene päev Lennaga kodus

Saime haiglast välja 03.01, kokku olime siis 3 ööd Pelgulinna sünnitusmajas. Oleksime tegelikult ka varem välja saanud, kuid tahtsime ise ühe öö veel olla. Kõigepealt kiidusõnad haiglale! Suurepärane personal ja tingimused! Teist last lähen ka kindlasti sinna sünnitama! Me elasime toas number 3, kuuendal korrusel. Ruumis oli suur kahe inimese voodi, TV, sööginurk, kööginurk külmkapiga, mähkimislaud, vannituba.  Elaks justkui hotellis! Kolm korda päevas toodi süüa, kaks korda päevas käidi ruume koristamas ja prügi välja viimas. Iga päev käis ämmaemand meid kontrollimas ja nõu andmas ning samuti käis lastearst Lennat üle vaatamas – tehti vaktsiine, võeti vereproove, lõigati keelekida jne. Lisaks sai siis kasutada ühte ruumi, kust sai võtta igasugust vajalikku – mähkmeid, uusi linu, pipette, süstlaid ning käia vajadusel last kaalumas. Perepalatis ühe öö hind oli 30 eurot ja minu meelest igati õigustas see summa end ära. Peamine põhjus, miks me tegelikult üheks ööks veel tahtsime jääda, oli see, et laps ei võtnud korralikult kaalus juurde ning haiglas oli teda hea kaaluda enne ja pärast toitmist. Nii palju sai teda kaalutud, et järg on käest ära. Saime endale täna lõpuks ka köögikaalu, millega saame usinalt Lennat edasi kaaluda. Ja õnneks oligi võrreldes eilsega 50 grammi juurde võtnud, nii et edusammud paistavad.

 Tundub, et Lennale on kombekas tiba suur! :):)

Laupäeval tulime siis lõpuks koju. Polegi nii võõras ja täitsa mõnus on kolmekesi kodus olla. Sai igasugused asjad jälle käepäraselt ümber sätitud. Kahjuks on Lennal vist öö ja päev segamini, sest päeval on viieline ja magab 3-4 h järjest enne kui süüa tahab, on üldiselt vaikne ja tubli. Esimene öö kodus aga selle eest oli kohutavalt väsitav. Kuna Erik peab hakkama varsti tööl käima, siis otsustasin võtta väljakutse vastu ja terve öö temaga ise tegeleda. Mõte oli vist liiga optimistlik. Tegime talle õhtul vanni ning toitsin ilusti kõhu täis. Lõpuks jäi üsna sügavalt magama ja otsustasin temaga koos kell 10 silma kinni panna, et ise ka välja puhata. Aga mis sa sellega, 22.30 olid silmad ja suu lahti ning vigisemist ja rahulolematust oli kella 4’ni öösel, kus ma enam ei jaksanud. Teda kussutades, pidin püsti seistes magama jääma. Äratasin siis Eriku üles ja jaurasime temaga poole seitsmeni, kus ma lõpuks lihtsalt magama läksin. Siis sai Erik ka põnni magama ja Lenna jaoks hakkaski siis öö, sest ülejäänud aja on ta põõnanud. Eks hakkame nüüd katsetama kuidas päeva ja öö jälle ära saaks vahetatud. Alustasime igatahes sellega, et päeval tal väga magada ei lase, kui siis minimaalselt. Eks näis. Loodetavasti asi paraneb, sest muidu küll nädalat vastu ei peaks .. :)

 Tundub, et esimene vann meeldis. Panime vette ja pähe kõvasti õli, et peast kuivanud veri ära tuleks ning krokodillinahk pehmeks läheks.

 Kaalume Lennat ahjuplaadil!

2015 - tõotab tulla üks imeline aasta!

Muidugi tuleb minu selle aasta esimene postitus meie pisikese pere suursündmusest! Meie väike printsess otsustas valida endale sünnipäevaks aasta viimase päeva! Pärast pikka-pikka ootamist nägi pisike Lenna ilmavalgust 31.12.14, kell 01:57 Pelgulinna sünnitusmajas. Kogu protsess võttis kõvasti aega, sest hakkasin juba valutama 29. õhtul ning 29. vastu 30. olin ma terve öö üleval. 29.12 käisime veel öösel Pelgulinna sünnitusmajas kontrollis, aga sealt saadeti meid rõõmsalt tagasi. Öö oli kõige kohutavam üldse, sest väsimus oli nii suur, aga magada ei saanud. 30'ndal oli mul õnneks varasemalt kokku lepitud arstiaeg ning seal öeldi, et ega ilmselt läheb veel aega ning pani esilekutsumise tähtajaks 06.01. Viimasel hetkel otsustas teha KTG, kus oli näha, et aktiivsem tegevus ikkagi toimub. Ütles meile, et õhtul kella 6’ks haiglasse tagasi läheksin. Kuna mul ei kannatanud enam kodus olla, siis läksime kella neljaks haiglasse, kus tehti uus KTG ja kontrolliti olukorda ning otsustati siiski sisse kirjutada. Selle üle oli super hea meel. Seadsime end sünnitustuppa sisse ja hakkasime aga ootama. Aeg läks minu meelest nii ruttu. Ma käisin veel vannis ja kasutasin sünnitegevuse kiirendamiseks ka muid vahendeid. Kõige efektiivsem oli tantsimine. Erik võis minuga ainult siis rääkida kui valu parasjagu polnud, aga üldiselt polnud mul miskit väga hullu. Meil oli super lahe ämmaemand (Aigi Toom), kes võttis ka asja vabalt. Mäletan, et kuskil enne kuut vaatasime kella kui sisse end seadsime ja 12 ajal öösel pakkus ämmaemand välja, et võiks mulle seljasüsti teha (epiduraal), sest ma olin tõsiselt väsinud kuna eelmine öö oli vahele jäänud. Nii väsinud, et pidin valude ajal magama jääma. Anestioloog pidi 00.00 tulema, aga mingi ootamatus tuli vahele ja tuli kuskil 20 minutit hiljem. Selle 20 minutiga läksid valud nii tugevaks, et hakkasin vaikselt juba ärrituma. Tunne oli fantastiline kui süst tehtud sai. Mõtlesin siis, et magan 2 tundi  (just nii kaua kestab valuvaigisti)  ning siis tuleb hullem osa ja vaja lõpuni välja pingutada. Kõik juba jätsid mu rahulikult pikutama kui äkki tundsin, et NÜÜD LÄHEB LAHTI! Oli kuskil 5-6 pressimist kui beebi oligi käes. Valusid ega midagi ei tundnud, sest valuvaigisti toimis veel. Ühesõnaga ideaalne sünnitus, ei saakski midagi paremini vist minna. Minul jäi igatahes sünnitusest ainult positiivne meelde ja kui minult küsida, kas sünnitaksin veel, siis iga kell!

Sünnitustuba näeb siis Pelgulinnas välja selline. Kott-toolide taga on veel vann ja muud ei midagi.

Ja selline kaunidus ma haiglakitlis välja nägingi. Olid sünnituseks isegi omad riided kaasa võetud, aga kittel tundus kõige mugavam.

 .. kui Lenna hetk pärast sündimist minu rinnale pandi.

Kõige uskumatum tunne on ikka see kui laps sulle lõpuks kõhu peale pannakse. Kõige imelisem tunne üldse! Üheksa kuud oled ühte tundmatut kõhus kandnud ja nüüd sa lõpuks näed, kes see üldse on, kellega koos hakkad elama. Emotsioonid olid nii laes, et enamuse ajast vist nutsin. Eriku saatsin presside ajaks ruumist välja, sest sisetunne ütles, et nii tahan teha. Kui lapsenuttu kuulis, tuli lõikas nabanööri läbi. Laps puhastati ja sai ta endale lõpuks sülle seniks kuni minuga tegeleti. Ma tõesti ei saakski vist paremat sünnitust tahta, sest nii laps kui mina olime täiesti korras ning pääsesin igasugustest õmblustest ja muust jurast.

Lenna oli sündides täitsa tavaliselt paistes nagu vist ka paljud teised beebid. 

 Haiglas võtsime vastu ka uue aasta ning meie korruselt on super vaade linnale, nii et kõik ilutulestik oli ilusti näha.

Leenuška on meiega nüüd kaks päeva olnud ja armastus tema vastu iga tunniga aina kasvab. Esimene öö ja pool päeva oli jube harjumatu, sest ei tunne ju üldse seda väikest vääksu ja tema vajadusi. Läkski kuskil päev aega, kui juba võtsin ta julgemalt sülle ja igasugused toimetused tulid kergemalt kui alguses.

No kelle nägu siis Lenna on? Mina näen temas nii palju Erikuga sarnaseid jooni- tumedad juuksed, silmad, näokuju jne. Eks lapsed muidugi ajapikku muutuvad ka, aga esialgu ma ütleks küll, et täitsa oma isa laps! Erik isana on ka supertubli. Tegelikult tema teebki enamus toimingud Lennaga ja mitte sellepärast, et ma ei suuda või ei taha, vaid sellepärast et ta ise tahab. Ma vist olen selle kahe päeva jooksul Lennal ainult ühe mähkme vahetanud, süüa andnud ning teda hoidnud kui Erik on ära käinud.

Imeline on olla lapsevanem ning seda tunnet ei ole võimalik sõnades edasi anda. Ma olen tõeliselt õnnelik ning tunnen end armastatuna rohkem kui ei kunagi varem!

PS! Suured tänud kõigile õnnitlejatele. Teid on nii palju, et ei jõua kõigile vastata, aga olge te tänatud! :)