Külalised ja muud juttu

Pühapäeval käisid sõbrannad Lennat vaatamas ning nüüd on vist küll enamus külas ära käinud. Leenu sai omale kõvasti mähkmeid ja riideid. Ei mäletagi, millal ise viimati mähkmeid ostsime, jaanuaris vist. Hommikul sai Lenna väikse spa, sulistas esimest korda koos partidega ja hiljem läksime jalutama. Ilmad on nii kevadiseks ja mõnusaks läinud ning suvi polegi enam kaugel. Ei jõua ära oodata! Rannahooajaks on Lenna juba asjalik ning mida aeg edasi, seda rohkem saab temaga erinevates kohtades käima hakata.

Kahe nädala pärast läheb Erik kolmeks päevaks Šveitsi ning olengi kolme kuu jooksul esimest korda Lennaga nii pikalt kahekesi. Ei mõista siiani üksikemasid. Mul on tunne, et ma vist ei saaks hakkama, kui kedagi aitamas poleks. Lenna magab meil endiselt öösiti kookonis ja akna all, sest ainult nii magab ta 21-06 järjest. Meie muidugi järjest magada ei saa, vaid ikka 4-5 korda saab talle öösel lutti topitud ja kiigutatud. Voodis ärkaks iga 45 minuti tagant üles. Aga lootus on, et ta nüüd varsti selgitab välja, et need asjad mis ta näo ees koguaeg ringi vehivad ongi tema enda käed! Siis võtaks ette kõva ümberharjutamise, et ta ikkagi oma uned voodis ära magaks. Praegu pärast pinnapealset und virutab omale näppudega silma ja ärkab selle peale üles. Meie voodis saaks ta ka magatud, kui vahepeal käsi kinni hoida, aga me ise ei taha. Muidu magaks ta oma voodis ka, kui me ta kinni mähiks, aga see tundub mu jaoks 3-kuuse lapse puhul nii vale, et magagu parem kookonis edasi.

Just ükspäev rääkisin Erikule, kuidas ma rasedana mõtlesin, et beebit erinevate asjadega harjutama hakkan. Peamine jutt oli, et laps peab kõik oma uned enda voodis magama. Ei osanud arvata ka, et beebi võib end ise niimoodi üles ajada. Nii on paljude teiste asjadega ka. Aina enam ma mõtlen, et ma ei peaks oma asjades nii kinni olema, vaid võtma vabalt. Peaasi, et laps oma une saab täis magatud ja ennast miski ei häiriks. Lõpuks kasvavad nad kõik suureks. Olen siin kuulnud lugusid, kuidas mõni vanem kärutab öösel 4 tundi mööda tänavaid, et laps saaks ööund magatud ning enda tutvuskonnas on inimesi, kes käivadki öösel autoga sõitmas, et laps unele jääks  ning alles siis toovad ta tuppa magama. Nii et ma võin vist kokkuvõttes õnnelik olla, et mu laps kookonis 9 h järjest magab. Ootan juba huviga, millal mu sõbrad/sõbrannad lapsevanemateks saavad. Isegi kui oled tohutult palju lastega kokku puutunud, siis oma laps on hoopis midagi muud. Kui meile Erikuga enne lapse sündi kõik mainisid, et "varuge kannatust" "palju kannatust" "küll ta lõpuks suureks kasvab" ja "teil tuleb palju unetuid öid", siis endamisi mõtlesime, et nohh mis seal ikka, magada saab vähem ja rohkem on tegemist. Nüüd alles saame aru, millest kõik lapsevanemad meie ümber rääkisid. Õnneks oleme Erikuga jõudnud mõlemad sinna faasi, kus naudime lapsega olemist ja oskame temast rõõmu tunda. Tegelikult on see pisike armas olevus ikka nii kallis! Aga kui keegi minult küsib, kuidas elu lapsega on, siis ma püüan alati võimalikult objektiivselt vastata ja mitte ülemäära seebijuttu ajada nagu paljud seda teevad. Jah, on küll väsitav, ajaplaneerimine käibki lapse ümber, tihe väljaskäimine on mitmeteks kuudeks unustatud, sõpru/tuttavaid nägime viimati jaanuaris jne. Aga, mis kõige tähtsam - Lenna on seda väärt! :) Lõppude lõpuks on imikuiga eluga võrreldes nii lühike aeg. 

Lenna, Erik & lollused

See on nii tore, kui Erik õhtuti koju tuleb ja lapsega tegeleb. Lenna on nii armsaks muutunud, et nunnutaks teda siis ka kui Erik kodus, aga nii ei saakski neil olla oma aega. Ma kindlasti ei taha olla selline kanaema, et kellelegi oma last ei anna ja lõpuks kui Lenna suuremaks saab, ei julge ta kellegi teisega peale minu olla. Niigi me veedame 7 päeva nädalas aega koos ning üritan juba algusest peale võimalikult palju panustada sellesse, et ta teistega sotsialiseeruks. Vanaemasid ja vanaisasid tunneb juba suure rõõmuga ära ning kingib neile teadlikult naeratusi. Igatahes tänase päeva nali oli lilled. Ma ei teagi, miks isad alati lastega rohkem lollitavad kui emad. Kuigi ma ise olen ka suht selline, kes Lennaga naltsi viskab, aga Erikul tuleb see paremini välja. Usun, et Lennal saab tulevikus päris lõbus olema!

 

Klipid & pildid Lennast

Naistepäeva üllatusest & Lennast

Naistepäevast. Uskumatu, päevad lähevad nii ruttu! Pole nädal aega bloginud, nüüd siis võtsin endale aega. Tegelikult on mul nüüd terve ööpäev vaba. Nimelt Erik tegi mulle naistepäevaks kingituse. Ise oli neljapäeval nii põnevil ja tahtis selle kohe üle anda. Sain siis ümbriku ja mõtlesin, et kindlasti mingi kinkekaart. Aga vot ei olnudki, Erik saatis mu üheks ööks hoopis L’Ermitage hotelli puhkusele. Esialgu mõtlesin, et eriti veider ja kuidas see nüüd välja peaks nägema, et ma jätan Lenna ja Eriku ööseks koju. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda toredam see mõte tundus. Nii ma nüüd tulingi täna kella viieks mini-puhkusele. Plaanin õhtupooliku veeta oma hobidega tegeledes. Avastasin, et pole oma päevikut eelmise aasta lõpust täitnud ning tahaks Lennast esimese kahe kuu video kokku panna. Kodus on see üsna võimatu, sest nii palju muud on teha. Kõige uskumatum tundub, et saan terve öö magada nii, et pool jalga koguaeg voodist väljas poleks. Tegelikult on supermõnus lihtsalt olla oma mõtetega. Alguses mõtlesin, et kindlasti võib üksi igav hakata, aga ei. Suured tänud kallile mehele, kes üldse ise sellise asja peale tuli J Lenna on väga hea laps ja praktiliselt magab terve öö, kuid ikkagi tean, et üksi temaga olemine on üsna väsitav. Igatsus põnni vastu on suur, tahaks teda juba musitada ja tema põski pigistada ning seebijuttu rääkida. Aga see jäägu homseks!

Lennast. Leenu muutub meil iga päevaga üha armsamaks. Vaikselt on minuni ka jõudnud see ahviarmastus on pisikese tüdruku vastu. Mõned päevad võivad olla väsitavad, kuid valdav enamus on nauditav. Ilmselt on jäänud paljudele arvamus, et jube raske on temaga. Tegelikult ei ole, ma arvan asi on pigem minus. Kui panna Lenna skaalale raske-keskmine-lihtne, siis ma arvan ta jääb keskmise ja lihtsa vahele. Ma olen küllaltki individualist ja mulle meeldib olla omaette. See väsitabki ilmselt kõige rohkem, et 24/7 peab olemas olema, aga sellega olen juba harjunud. Eks mida vanemaks ta saab, seda rohkem kõik paika loksub ning jääb ka aega oma asjadega tegelemiseks. Kui käisin oma kallist Rebecat hoidmas, siis päevad temaga olid lust ja lillepidu, aga eks vanus oli ka selline (1,5 aastat). Ei tohiks oodata, et aeg kiiremini läheks, aga natukene ootan ikka kuni enda tüdruk ka sama vanaks saaks! Kindlasti pole lapsesaamine mind ära hirmutanud ning soovime veel lapsi, kuid kõik omal ajal J 

Siis kui Lenna oma kõhu täis on söönud!

Jonnipunninägu.

Unedemaal.

Üks väike selfie emmega.

Mängumatti avastamas.

Lennast muidu nii palju, et käisime arsti juures ja pikkust on ta visanud kuni 59 cm ning kaalu poolest hoiab saledat joont ning kaalub 4920g. Tegelikult on ta kaalus vähe juurde võtnud, kuuga ainult 500+g. Tean, et osad meie detsembribeebid on palju rohkem kosunud, üle ühe kilo ja nii. Eks peame nüüd jälgima. Arst arvas, et kui tüdrukul tuju hea ja meel rõõmus, siis on vast kõik korras. Ja eks ta hakkab meil varakult ka lisatoitu püreede näol saama. Aprilli lõpus teemegi juba esimesed katsetused. Seni saab ta rinnapiima ja asendajat. Kuna tal oli üsna tugev toidu tagasiheide, siis pidime hakkama kasutama asendajana paksemat pulbrit. Nii, et kes mõtleb, et mida küll võiks tuua või kinkida, siis jumala eest ainuõige vastus on Aptamil AR piimapulber. Muidu oleme varsti pankrotis! Seda kulub tõesti palju! 

Minu vanaemale meie pere poistest üks pilt ka. Järgmine aasta on paras sinna üks roosa lisada!

Lenna oma sünnipäeval!

Lenna pidas oma mini-sünnipäeva vanavanemate juures. Nägi torti ja põlevat küünalt, mis talle kõvasti huvi pakkusid. Tema magustoit piirdus siiski piimaga. Jälle kuukene vanem ja lähme rõõmsalt kolmandale kuule vastu!

Lasime Kadri Sukkol endale mälestuseks teha vahva karikatuuri. Täitsa lõbus kukkus välja!

Lenna ongi kahekuune!

Peame Lenna sünnipäeva sel kuul 28. kuupäeval, sest 31. puudus. Aga mis need paar päeva siia sinna ikka loeb. Tüdruk on meil nüüd kaks kuud vana ja varsti on juba  suur inimene. Silmnähtavalt pidevalt kasvab ja areneb! Ta on nii pikk juba, et põlvedele mul ära ei mahu ning mähkimislaual vaja ka otsast asju vähemaks võtta. Tahaks huvi pärast juba näha, palju ta kasvanud on, 04.03 on meil arst. Väga raskeks on ka muutunud, kuigi näeb endiselt sihvakas välja, hoiab ilmselt saledat joont. Kanname juba vaikselt 62 suuruses riideid ja ma hirmuga juba mõtlen, kuhu ma kõik need väikseks jäänud lapseasjad paigutan! Lenna on viimase nädalaga aina rohkem tahtnud meelelahutust saada. Enam ei rahulda teda see, et ärkveloleku võiks vabalt põlvedel passida ja mingit mänguasja vaadata. Tahab ringi uudistada ja vaatab silmad punnis peas, kui mööda tuba temaga ringi käia. Lamamistool õnneks veel kõlbab, aga laenamegi endale nüüd mängumati lisaks, seniks kuni keerama hakkab. Selline tunne, et varsti elamegi ainult lapseasjade otsas. Raske on end siia korterisse ära mahutada. Vaatan, et ega palju pole jäänud kui ka turvahäll tuleks välja vahetada. Aga see selleks. Praegu on meil välja kujunenud nii, et õhtul 7-8 ajal läheb Erik temaga jalutama ning tagasitulles tõstame kookoni lahtise akna alla ning Lenna põõnab siis mõnusalt kella kaheni. Siis on esimene äratus ning teine äratus on kas kell 5 või kui hästi läheb, siis venitab 7-ni välja ja saame kõik koos ärgata. Oleme üsna harjunud selle graafikuga. Öösiti ta siis reeglina tahab ainult süüa ja üleval saab olla ca tunnike. Erik tavaliselt on esimese ärkamise temaga ja mina teise, siis on vähe inimlikum päeva  alustada. Aga ükskõik kui väsinud ka hommikul poleks, läheb kõik meelest kui lähen vabastan Lenna mähkimistekist ning ta minule mitmeid naeratusi jagab. Iga päevaga moodustab aina pikemaid lalinaid ka. 

Alles nüüd on mul tekkinud üha enam see tunne, et no nii armas laps on mulle. Ei häiri nutt ja muu jura, ainult küll siis kui ise jube väsinud olen. Üldiselt ka seda enam tihti ei juhtu, sest olen harjunud oma päevakava juba kohandama ning Erik on õhtuti töölt tulles suureks abiks, mil saan oma asjadega tegeleda. Käisime Lennaga puusaliigeste kontrollis ka ära ning kõik oli korras. Täpselt nii nagu arvasingi. Üks kuu veel jäänud ja siis plaanin temaga hakata ujumas käima, nii ootan juba! J

Lenna jonn

Lenna suhtleb

Pilte Lennast & muud juttu

Pidasime Vabariigi aastapäeval minu isa ja vennapoja Andrease sünnipäeva. Poiss sai 1-aastaseks ning naljakas oli vaadata, kui suureks ta järsku kasvanud on. Alles me käisime sünnitusmajas teda vaatamas ja nüüd seisab juba püsti. Lenna oli tema kõrval nii pisike. Lõpuks nad siis kohtusid esimest korda ja tundus, et neile täitsa meeldis. Andreas pani Lennale näpu kohe silma, vaatas, mis nukk see selline on. Kuna nad on ühe aasta lapsed, siis suure tõenäosusega õnnestub nad ehk ühte lasteaiarühma või klassi panna. Tuleb juba varakult sõpradeks teha. Lahe on mõelda, et aasta lõpus on Lenna sama asjalik. See vanus tundub kõige armsam, nad on siis nii asjalikud ja tegusad ning uudistavad maailma aina rohkem!

Erik tegi Lennale esimese soengu ka ära. Siiamaani hoiab see tutt püsti nagu väiksel Cipollinol!

Veebruar oli mul edukas kärutamise kuu, 25.02 sai täpselt 100 kilomeetrit täis kärutatud. Tundub justkui jube tubli, aga samas ka igasugust jura söönud. Eriti magusat. Esmaspäevast võtan end kätte ja hakkan jälle normaalset elu elama, st vaatan jälle toitumise üle. Ega kui end kätte ei võta, siis kirjutan üks hetk siia blogisse, kuidas 100 kilomeetrist sai 100 kilo. Plaan on hakata jälle 2x nädalas ujumas ka käima, aga seda vaatan märtsi keskel/lõpus, kui Lenna natukene veel asjalikum on ja kergema südamega ta hoiule jätan.