Trenn

Pean ääretult oluliseks trennis käimist. Mitte ainult sellepärast, et kilosid kaotada, vaid sellepärast, et keha saaks piisavalt toonust ning oleks jaksu tegeleda igapäevaste asjadega. Ilmselt asi on maitses, aga minu silmis pole väga muljetavaldav piitspeenikesed neiud, kes midagi teha ei jaksa- elementaarseid asju nagu mitu korrust treppidest üles kõndida või näiteks rasket kotti kanda.  Pealegi palju ilusam on treenitud ja vormis kui näljutatud keha. Aga ei hakka siinkohal sõna võtma, sest tean, et need arvamused on paljudega väga erinevad.

Kuidas end aktiivsena hoida? Aastaid käisin kaootiliselt trennis, nii aeroobikas, jõusaalis ning ka jooksmas kui tuju tuli. 2011. aastal, kui vanemate kodust välja kolisin, muutus mu mõtlemises üsna palju. Nii võtsime end ka Erikuga koos kokku ja tegime Reval Sport spordiklubis omale aastase lepingu. Juba see oli üsna motiveeriv, et enam ei saa nii lihtsalt loobuda ja kui nii kui nii iga kuu spordiklubis käimise eest maksma pead, siis parem juba maksimaalselt seda ära kasutada. Samuti tekkis puhas uudishimu, et palju siis reaalselt käia jõuame. Hakkasin pidama nö mõlema treeningpäevikut, mis seisis meil külmkapi peal. Juba sellest tekkis suur sportlik huvi, et saaks Erikule iga kuu ära teha.  Sellest on juba varsti poolteist aastat möödas ning 2012. aastal sai ka lepingut veel aastaks pikendatud.
Nii leidsin mina viisi, kuidas end motiveerida trennis käima.

Muidugi on värskes õhus sportimine kindlasti kasulikum, kuid Eesti ilm on küllaltki muutlik ning lihtsam on mõelda, et ah täna ei hakka minema, sest õues on liiga vihmane.

PS! Soovitan soojalt Reval Sporti, sest kogu kompleks pakub väga palju võimalusi. Erinevatel kellaaegadel erinevad treeningud- bodycombat, bodypump, stepfatburn, spinning, zumba, bodyjam, powerbody, bodybalance, pilates, revaljump, isegi postitants jm. Kindlasti ei saa ka kõrvale jätta kahel korrusel olevat jõusaali. Veel renoveeritakse seal veekeskust, kus hakkab ka kindlasti palju toredat toimuma. Igatahes spordiklubi valikuga oleme väga rahul!

Tervis

Täna sattusin lugema artiklit Eesti neiust Kärt Krikmannist, kes võitles vähiga ning täna suri. Ma polnud temast varem kuulnudki, kuid tundub, et tal oli palju fänne, kes teda toetasid tema teekonnal. See pani mind mõtlema, kui oluline on enda tervisel regulaarselt silma peal hoida. Käia vähemalt kord aastas pere,- naiste/meeste,- hambaarsti juures. Minule sai see tegelikult juba varem selgeks,  kui saatsin oma vanaisa igavikuteele.  On väga oluline varakult haigustele jälile saada ning kiirelt toimida. Igasugused haigused- vähid ja kasvajad on enamjaolt võimalik eemaldada või nendega veel aastaid elada. Ma arvan, et täna selle noore tüdruku surm on tähelepanuks kõigile, et sellised terviseprobleemid ei juhtu ainult vanematel inimestel, vaid võivad juhtuda meie kõigiga.  Tohutult kahju on, kui tuleb igaveseks hüvasti jätta oma lähedastega, eriti noortega, kellel oleks terve elu ees oodanud!

 

Mis mind kõige rohkem häirib? Enim kriibib kõrva, kui inimesed päevast päeva hädaldavad ja räägivad juba aastaid, kuidas nad koguaeg surema hakkavad. Tore oleks, kui mõistetaks, et see kurnab teisi inimesi ning lõppkokkuvõttes pole sellel mingit mõtet. Milleks iga päev rõhutada endale, kui haige sa oled, kuidas süda valutab, jalg on paigast ära, käsi liigesest välja, ei jaksa, ei taha ja võibki loetlema jääda? Mida rohkem seda endale sisendatakse, seda hullemini end tuntakse.  Mul pole absoluutselt kahju neist inimestest, kes koguaeg virisevad. Nagu tahetaksegi haiged olla. Kallid inimesed, võtke end kokku ja tehke midagi ära selle jaoks, et te end halvasti ei tunneks!  Pidev kurtmine teistele ei muuda midagi paremaks.  Pealegi mitte keegi teine ei saa sind aidata, kui sa seda ise ei taha! Arvan, et inimestel pole vajagi enda „headust” peale pressida, kui seda ei osata vastavalt ka hinnata. Tahaksin veel lisada, et tohutu haletsus muudab olukorra pigem hullemaks, kui paremaks, nii et lõpetage!

Hoidkem oma tervist, sest kõik on endi kätes :)! 

Tasuta ühistransport

1. jaanuarist 2013 ei pea tallinlased enam bussisõidu eest maksma. Sõidan ise rohkem autoga, kuid kasutan ka tihti ühistransporti. Siis, kui teema 2012. aastal aktuaalseks sai, vaatasin sellele küllaltki viltu, sest esimene mõte oli, et nüüd saab igasuguse rahvaga koos sõita ning bussid on pidevalt ülerahvastatud. Teiseks oli ilmselge, et tasuta ei saa midagi ning millegi arvelt saab see siiski kinni makstud. Muidugi pole ka kohalikud valimised enam kaugel ning selline reklaam Keskerakonnal mööda külge maha ei jookse. Sai siis jaanuari alguses ilusti roheline kaart ära ostetud ning üha rohkem ka teemasse süvenetud. Mis siis on muutunud ? Autojuhtide jaoks muutub parkimisala kallimaks, sest südalinna piirkonda laiendatakse. Samuti on hulgaliselt sõiduradu muudetud bussiradadeks, et võimalikult ebamugav oleks Tallinna südalinnas liigelda.  Ja muidugi ei saa ka mainimata jätta, et kogu see süsteem läks miljoneid eurosid maksma. 

Samas, olles ise tallinlane, tabasin ma end täna mõttelt, et pole asjal viga midagi. Eestis soositaksegi rohkem seda, et inimesed mõtleksid ainult endale. Täna, astudes bussi peale, mõtlesin, et täitsa mugav on isegi, tõmbad oma rohelise kaardi validaatorist läbi ja ongi kõik. Bussid polnud ei ülerahvastatud, ega sõitnud ka inimesi, kes rohkem ebameeldivust tekitaks, kui tavaliselt. Uuel aastal pole ka südalinnas parkides hinnavahe häirinud ning bussiradadega on ära harjutud, vahel ka lihtsalt reegleid rikutud. Samas leian, et ongi hea, kui võetakse midagi ette, et vähendada tohutut liiklust Tallinna kesklinnas. Ilmselgelt ei hakka inimesed seetõttu massiliselt bussiga tööle sõitma, kuid võibolla mõeldakse paremini läbi, et iga pereliige ei peaks minema eraldi autoga samasse sihtpunkti. 

Väga tore, kui leitakse vahendid, et seda süsteemi ülal pidida, kuid tegelikkuses see ilmselt nii lihtsalt ei käi.  Ilmselt, kui suund on võetud rohelisele mõtteviisile, siis pannakse ka tulevikus maksud peale näiteks autodele või linna sissesõidule vms.

Igatahes nautigem siis kuni kohalike valimisteni tasuta ühistransporti ! :)

Sõprus

Kes on tõelised sõbrad? Leian, et hea sõber on see, kellega on sul peaaegu alati millestki rääkida ning kellega tunned end vabalt. Suhelda ilma, et peaksid muretsema, kas valisid ikka õige teema kõnelemiseks. Ma usun, et tõeliselt head sõprust saab tugevdada ainult siis, kui luuakse ühised mälestused. Tihti on nii, et käiakse läbi aastaid väga tihedalt ning ühel hetkel toimub mingisugune muutus ning hakatakse teineteisest kaugenema. Sealjuures mõeldakse ikka sellest inimesest kui väga heast sõbrast. Kuigi, mida vähem suheldakse ja harvem kokku puututakse, seda vähem on ka sõpradel omavahel rääkida. Selleks, et hoida oma lähedasi sõpru, tuleks süsteemselt siiski leida see aeg kokku saamiseks ning ise natukenegi vaeva näha, et side püsiks. Kui juba kohtutakse aina põgusamalt ning kord aastas ehk korralikult koos maha istutakse, siis on juba inimesed teineteisest niivõrd võõrdunud, et räägitakse ainult pinnapealsetest teemadest ning meenutatakse ehk mõnd igivana nalja või mälestust. Sellepärast usungi, et tõeliselt hea sõprus saab toimida ainult inimeste vahel, kes regulaarselt läbi käivad ning teineteisega vahetult suhelda saavad. 

Tohutult kahju on endalgi sellest, kui on mingil eluetapil läbi käidud erinevate inimestega, kellega on tõeliselt hea klapp olnud ning mingil ajahetkel on see lihtsalt hääbunud. Jäävad ainult kauged mälestused ning vahel vanu sõpru juhuslikult nähes, piirdubki jutuajamine ainult teineteise tervitamisega. 

Minu jaoks on vaieldamatult parimaks sõbraks omaenda elukaaslane. Usun, et suhe ei saakski nii hästi toimida, kui poleks niivõrd head teineteise usaldamist, austamist ning mõistmist. Tohutult oluline on sõpruse juures teineteist kuulata. Sõprus ei saa tekkida ega püsida, kui ainult üks räägib ja teine kuulab.

Tuleb leida aega oma lähedaste jaoks! :)

                                                Tallinna Nõmme Gümnaasium 2009

2-0-1-3

Aastavahetus on möödas ning nüüd saab ainult uue aastaga edasi minna! Loodetavasti möödus kõigil vana-aasta ärasaatmine toredalt! Usun, et paljud andsid ka lubadusi ning seadsid uusi eesmärke 2013. aastaks.  Nii ka mina. Uuelt aastalt ootan enne kõike siiski õnne, edukust ning rahulolu. Süvitsi ei hakka süüvima, sest oluline on just iseendale eesmärgid seada, kuna nii ei teki ka teistepoolset survet. Uuel aastal plaanin omale kirja panna kõik lubadused, mis on plaanis täita, ehk saab siis ka rohkem asju tehtud!

Huvitav on, et ma niivõrd horoskoopidesse ei usugi, kuid millegipärast ma iga aasta alguses loen neid. Hea mõte oleks need alles jätta ning aasta lõpus vaadata, kas ikka läks nii nagu kirjutati. Samas arvan, et kui sa ise tõesti usud, et sul läheb nüüd hästi või halvasti, siis kaudselt ka tegutsed selles suunas ning enamjaolt nii lähebki nagu arvasid.  Ise olen vähi tähtkujus ning ahviaastal sündinud ning just sõralistele ennustatakse head aastat. See aasta saab nii või teisti minu ja Eriku jaoks olema üks tähtsamaid, sest ees on ootamas pulmad! Ühel päeval sattusin numeroloogia kohta lugema ning arvutasin välja enda ja ka Eriku elutee numbri . Eriku numbriks on 6 ja minul 7. Huvitav on see, et need numbrid omakorda teevad kokku 13. Nii, et ju see aasta ikka abiellumiseks õige ole.. 

Igatahes olen põnevil, sest parimad ajad on veel ees ning nii palju on veel tulemas, mida nautida! Soovin kõigile uueks aastaks  palju kordaminekuid!