Monday, September 16, 2013

Mesinädalad Korful 10.09-17.09.13 (2. osa)

Reede- Selle päeva valisime päevitamiseks. Selge see, et soojalt maalt ei saa valge nahaga tagasi tulla, seega pühendasime reede ja laupäeva ainult puhkamiseks! Ilmad on Korful endiselt soojad, kuigi siin peaks juba talv olema. Sellel armsal pisikesel saarekesel toimib päikesevärk natukene teistmoodi. Hommikust kuni pärastlõunani on jahedam (ca 25 kraadi) ja kolme ajal on päike kõige tugevam ning soojakraade kuni 30. See meid muidugi ei mõjuta ja reedel olime rannas juba enne 10.00. Rannas on meil alati kaasas kaardid ja snorgeldamiseks vajalikud asjad.  Kolme ajal läks üsna pilviseks ning korjasime oma kodinad kokku ja tegime väikse matka eeslinna. Külastasime pagaripoodi, mis on kreeklaste seas üsna popp. Tegelikult on see popp just hommikuti ning sattusime sinna just sel ajal, kui pagarimees oma poodi kinni hakkas panema. Mõtlesime,e t maitseme, mis head kraami siis pakutakse. Ostsime kaks pirukat, mis olid vähe erilisema nimega ning nägid hoopis teistsugused välja. Saia oli pirukas minimaalselt ning peamiselt koosnes see õuna-kaneelikreemist vms. Ühesõnaga nad teevad oma saiakesi hoopis teistmoodi kui seda tehakse Eestis. Tegime siis väikse pikniku mere ääres ning kuna päev oli puhkamisest nii väsitav, siis läksime puhkasime hotellis veel veidi. Pärast seda käisime ujumas. Me oleme praktiliselt kõik võimalikud vabad hetked vees püüdnud olla. Vesi on siin mõnusalt soolane ja kannab hästi. Snorgeldada on ka kihvt, sest taimi on igasuguseid ning kalad käivad samuti tervitamas. Õhtul käisime söömas. Läksime seekord poole 8 restorani ja kõik kohad olid tühjad. Tundsime end veidralt. Õnneks läks ca tunnike mööda ning inimesed juba vaikselt kogunesid. Siiski oli rahvast vähem kui tavaliselt. Sõime siis nii nagu igal õhtul salatit ja võtsime juurde mingit liha, mille juurde tavaliselt tuuakse ka mõned friikartulid. Seekord mõtlesime, et proovime ka miskit magusat. Tellisime mõlemad omale head paremat ja no tõesti, need magustoidud olid tohutult suured. Viimased ampsud olid tõeline pingutus!












Laupäev – Laupäev ei erinenud väga reedest. Ehk vaid selle poolest, et taevas polnud seekord ühtegi pilve ning rannas sai oldud ligi 7 tundi – selle reisi rekord! Ujusime, fun’isime, snorgeldasime ja tundsime elust rõõmu. Päike võttis väga hästi, sest õhtuks olid juba toredad randid näha. Seega need kaks päevituspäeva läksid asja ette! Õhtul siis järjekordselt einestasime restoranis.  Arved lähevad minu meelest iga korraga ainult väiksemaks. Nagu ennist ka mainitud, siis peamiselt söövad kreeklased õhtuti salatit ja see on küllaltki odav (hind jääb 6-7 euro vahele) ja eks alati võetakse ka miskit juurde. Õhtusöögi arved on meil jäänud keskmiselt 20€ kanti ja mõnel õhtul isegi alla. Toidukvaliteet ja teenindus on hinda kindlasti väärt. Nähakse klientide nimel nii palju vaeva. Meie vaieldamatult lemmikuks kohaks on hetkel Teodoki’se perekonna restoran. Restoran kuulub siis ühele perekonnale, kus ema kirjutab tsekke välja, isa hoiab silma peal ning lapsed/sugulased teevad tööd. Kõik on tohutult abivalmis ning toetavad teineteist. Võiks arvata, et isa on kõrge perepea, kes käsutab ja näitab näpuga, kuid tegelikkuses aitab ta igal sammul perekonna abisatamisele kaasa – korjab mustad nõud, võtab tellimusi ning enne kõike on positiivne ja elurõõmus. Terve perekond on nii usinalt aktiivsed ja sebimine käib pidevalt. Igale kliendile leitakse koht ning ilmselt see perekond ongi restorani põhiliseks tõmbenumbriks, sest absoluutselt igal õhtul täitub see söögikoht alati esimesena inimestega. Kindlasti ei saa väita, et kreeklased on laisad ja ootavad, et kõik teised neid aitaks. See on liiga üheülbaliselt üldistav. Üks asi, mis mind häirib ning mida ma juba mitmes kohas tähele panen on suitsetavad naised. Neid on nii rõvedalt palju ning nad suitsetavad kõik siseruumides. Restoranis süües oli meie ümber neli lauda, kus kõigis suitsetas üks naine. Täiesti tülgastav. Ma absoluutselt ei saa aru, kuidas naised ei mõista, et nad on eemaletõukavad. Aga eks see ole iga ühe enda asi. Selles suhtes olen ma küll tohutult rahul sellega, et Eestis siseruumides suitsetamine ära keelati. 









Pühapäev – Albaania. Pühapäeval sai käidud Albaaniaga tutvumas. Hommikul oli varakult äratus ning hotellist startisime juba kell 8.00. Korful on kõik nii lähedal, et sadamasse sõit võttis aega vaid 10-15 minutit. Siis ootasime seal kohaliku giidi ning lõpuks kui praamile saime, olime kõik juba stardivalmis. Aga kus sa sellega. Praam pidi väljuma 09.00. Siis öeldi, et selge, ootame natukene veel ja stardime 9.10. Lõpuks saime siis teele asuda kell 10. Kellaaegadest nii väga kinni vist ei peeta. Sõit oli mõnus ja lühike. Korfult Albaaniasse on kõigest 20 km linnulennult. Meie sihtkoht oli Saranda, mis on küllaltki väike linn ning seal elab ca 30 000 elaniku. Albaania puhul räägitakse inimeste arvust alati ligikaudu, sest seal pole võimalik erilist statistikat teha. Saranda on ühtlasi ka turistide hulgas kõige populaarsem paik, samuti käib seal palju noorpaare pulmareisil puhkamas. Albaania on ajalooliselt küllaltki sarnane Eestiga, sest mõlemad riigid taasiseseisvusid samal ajal. Saranda, mis pidi olema nii imeline ja arenenud võrreldes muu Albaaniaga, oli läbi meie silmade ikka tohutu sara. Praktiliselt üle ühe maja oli valmis ehitamata ning tee äärtes oli palju prügi. Parematel aegadel alustasid kõik ehitusega ning plaaniti suurejoonelist turismimagnetit, kuid praktiliselt kõik jäi pooleli, sest raha lihtsalt lõppes. Uskumatu on mõelda, et Eesti on nii palju arenenud selle ajaga.  Kohalikud neti- ja nutiajastust ei tea vist miskit. Tegelikult pole midagi imestada, sest riigi eesotsas pole just kõige asjalikum seltskond. Albaanias pidi paljudel perekondadel oma erakond olema – kokku ligi 70 erakonda. Albaania maffia, mida filmides näeme, pole samuti müüt. Riigis on eraldi linnad, kuhu riigivõim ei ulatu  ning politseil asja ei ole. Veel mainiks ära, et Albaanias on keskmine riigitöötaja palk 200 eurot kuus kätte, millest tuleb siis tasuda kogu elamiseks vajalik. Muideks, albaanlased on tohutult uhked ema Teresa üle, kes on just nende riigist pärit.
Meie siis suundusime Sarandast edasi Unesco kaitse all olevasse Butrinti. Loodus on seal iseenesest väga ilus ning rikkumata ning silm puhkab. Külastasime arheoloogia-alal olevad rooma amfiteatrit, bütsantsi basiilikat, rooma templit ja muud.  Bussist välja astudes ja alale sisenedes jooksid ümber minu 3 väikest tänavalast, kes kõik müüsid igasugu käevõrusid. Albaanias üldse oli väga palju näha räpaseid lapsi, kes nurusid igalt poolt süüa. Kurb vaatepilt, niisiis minagi ostsin neilt mõned kulinad.  Vaatamisväärsused olid super-lahedad ning kindlasti on vajalik need teed läbi käia giidiga, kes räägib palju huvitavat juurde. Jäime väga rahule.
Sarandasse tagasitulles oli meil vaba aega ning mõtlesime, et nüüd lähme shoppama ja ostame palju kohaliku kraami. Jama oli aga selles, et pühapäevasel päeval olid osad poed kinni ning just siis kui meie seal olime, oli siesta. Seega polnudki väga linnas midagi teha. Jalutasime mööda promenaadi ja külastasime mõnda üksikut poodi.  
Albaania plussiks kindlasti on see, et elu on seal väga odav ning palju on looduskauneid kohti. Samuti on kohalikud väga sõbralikud ja abivalmid, eriti Sarandas nendega kokku puutudes. Võibolla tõelist Albaaniat me ei näinudki, sest Saranda oli kohalike jaoks kõvasti ettearenenud piirkond. 


















Thursday, September 12, 2013

Mesinädalad Korful 10.09-17.09.13 (1. osa)

Teisipäev – Lennuk väljus Tallinnast 15.00. Olime juba ilusti 12.30 kohal ning tegime aega parajaks. Sõime, ostsime mõned asjad reisile kaasa ning soetasime kaardipaki. Aeg läks küllaltki ruttu. Korfule sõitsime täpselt kolm tundi ning lend läks väga kiirelt. 18.00 ajal astusime lennukist maha, mõnus soe 30- kraadine õhk tervitas meid ja isegi päike veel paistis. Super mõnus! Saime oma pakid kätte ning suundusime bussidesse, mis viisid meid 2km kaugusel olevasse armsasse 3* hotelli Arion.  Hotellist on ca 200 m randa kõndida ning ca 2 km pealinna Kerkyrasse minna. Kõik on mõnusalt käe-jala lähedal. Korful rannaosa ujumiseks väga palju polegi, kui võrrelda seda Eesti, Türgi või Egiptusega. Siiski parajalt. Hotellis pakkisime asjad lahti ning suundusimegi kohe ujuma.  Päike oli juba loojunud,  kuid vesi oli endiselt mõnusalt soe. Õhtust läksime sööma lähedal olevasse restorani. Nimelt puhkajad siin hotellis väga ei söögi, võetakse ainult hommikusöögid. Lõunati süüakse kohaliku puuvilja ja õhtust süüakse alles pärast kaheksat väljas. Nii siis meiegi. Mõtlesime, et võtame esimesel õhtul siis seda mida tahame. Menüüd muidugi inglise keeles ning kõikidest mereandidest ei saanudki aimu. Erik sõi täidetud kalmaari, mis oli tohutult vastik- vähemalt mulle ei maitsenud. Sööks nagu kummikala. Mina võtsin endale mereannid riisiga. Sain midagi risoto taolist. Täitsa okei oli, aga mitte nüüd midagi VÄGA erilist. Esimese õhtu arve tuli 38 euri + väike tipp. Kuid jälgisime teisi ning kohalikud võtsid praktiliselt kõik ühe salati kahe peale, mida serveeritakse üsna suurelt ning sinna juurde midagi väiksemat – appetizeri või liha vms. Ja alati on kreeklastel mingi saiataoline asi laual.






Kolmapäev- Ärkasime hommikul üsna varakult, sest kell 10 oli juba infotund.  Hommikust saab hotellis süüa 7.30 – 10.30. Olime juba kaheksast üleval, käisime söömas ning tutvusime ümbruskonnaga. Poed ja restoranid on meie hotellile kõik väga lähedal. Ostsime omale kohe ära Korfu kaardi ja kohalike viinamarju lõunaks – lihtsalt imeline. Infotunnis räägiti meile ekskursioonidest ja kohalikust elust.  Meie võtame osa siis kahest ekskursioonist- väljasõit Paleokastritsasse (jääb Korful lääne poole) ja päev Albaanias.  Pärast infotundi läksime ujuma. Mõtlesime, et õigete eestlastena paneme oma rätikud ilusti liiva-kiviklibule ja kooberdame sealt ilusti vette. Jalutades on põhi ebameeldiv, libe ja palju taimi kasvab vees. Kuna mina kardan tohutult vetikaid, sest nende sees elab igasugu elukaid, siis alustasin praktiliselt põlvekõrguses vees juba ujumist. Jõudsin siis lõpuks Erikuni ujuda, kes oli kõvasti kaugemal ning klammerdusin ta külge nagu vähkidele kohane. Vesi oli vahepeal madalamaks läinud ning seal oli tohutult taimi. Ma vist praktiliselt karjusin Eriku otsas nii et terve rand kuulis mind,  sest tasakaal kadus ja Erik kukkus. Ja oh imet- ta mitte ei kukkunud niisama, vaid kukkus merisiiliku otsa. Mina muidugi alguses tähele ei pannud, sest olin niivõrd ametis vetikatest pääsemisega. Rõõmsalt rannaliivale jõudes nägin, et Erikul enam nii lõbus pole. Õnneks polnud asi nii hull , sest ta ei astunud siilikut endale täiesti jalga, vaid tõmbas selle kohe ära. Sest tavaliselt kui siiliku endale korralikult jalga astud, siis võid end avastada vere seest ja praktiliselt võimatu on astuda. Siis mõistsime, et pole mõtet nii jätkata ja seadsime end sisse platvormi peale, kus oli palju parem päikest võtta ja vette hüpata, kuna jalad põhjani enam ei ulatunud.  Nelja ajal pärastlõunal otsustasime ette võtta väikse retke linna. Päikese käes oli metsikult palav, nii et kui olime kõndinud viis minutit, siis olime juba valmis ükskõik kus vette hüppama. Olime vaprad ja jõudsime ilusti linna. Korful on Kerkyra linnas kaks kindlust- uus ja vana. Mõtlesime, et teeme endale ise ühe vägeva ekskursiooni ja ostsime piletid vanasse kindlusesse (nägu kõigest 2 eurot). See oli üks suurepärane valik.  Kindlus sisaldas igasugu käike, suurt kirikut ja imelisi vaateid. Kõndisime kindluse tippu – tohutult võimas! Vaadet pole võimalik sõnades kirjeldada.  Jäime 110% rahule. Hiljem käisime veel linnas ringi ning suundusime tagasi. Käisime ujumas ning läksime õhtust sööma. Kõndisime oma pisikesel matkal maha ca 7 km. Mainiks veel ära, et merevesi kus ujume on kristallselge ja tohutult puhas, nii et kõik veetaimed on ilusti näha! Seekord läksime õhtustamas teise restorani,  mis jäi meile juba eelmisel õhtul silma. Romantiline õhkkond – armsad küünlakesed väljas, hea muusika. Seekord olime targemad – tellisime endale Kreeka salatit, kana & magustoiduks vahvlit muu hea kraamiga. Kohe toodi meile ilma rahata laule vesi , mis jättis väga hea mulje. Toit oli väga maitsev, maksma läks 26€ - elamus missugune! Teenindus oli samuti suurepärane. 











Neljapäev – Täna oli ekskursioonipäev. Läksime avastama Paleokastritsat. Väljasõit oli kell 9, seega sai jälle varakult ärgatud. Hommik oli kuidagi vaevaline, sest eelmisel õhtul sai hilja magama mindud. Uni on muidu hea, sest vaatamata metsikule soojusele on igas toas korralik konditsioneer. See selleks. Grupis on meil üllatavalt palju pensionäre, nii üksikuid kui paare. Asusime siis teele. Esimesed peatuspaigad viisid meid läbi väikeste külakeste. Kuna hommik oli uimane, siis ei tekitanud esimene peatuspaik erilisi emotsioone. Järgmisena suundusime Vassilakisi perekonna veiniistandusse & poodi. Sealt ostsime kaasa head paremat – roosat veini, päikesekuivatatud tomateid jms.  Edasi suundusime esimestele vaatamisväärsustele, panoraamplatvormidele. Käisime läbi pisikesest kloostrist, mis osutus tohutuks turismimagnetiks, kuid koht iseenesest oli imekaunis – ilusa lilleaia ja vaatega. Ilm oli juba temperatuure kogunud ning otsustasime, et uimasele hommikule teeme lõpu kohaliku joogi frapega (teisisõnu jääkohv). Mulle väga maitses, hinnaks sellel 2-3,50€. Igas peatuspunktis oli meil paarkümmend minutit aega, et käia ja vaadata just seda, mida ise soovime. Kõige pikem pausi (ca 3h) tegime me Paleokastritsa südames. Lihtsalt imeline koht, kus oli rannaäär koos jahisadamaga, mis asus kaljude vahel.  Olime lihtsalt tunnike vees – koht oli uskumatult ilus. Tegime väikse lõuna, süües  tuunikalasalatit. Aega jäi ülegi, ostsime jälle külaelanikelt mõned ilusad meened ning istusime vee kohale kõrgele müürile kus nautisime lihtsalt aega.  Järgmisena sõitsime läbi Lakonese mäe tippu. Teed läksid kõrgemale jõudes niivõrd kitsaks, et bussist mõlemale poole majadeni oli ca 5 cm. Lõpuks jõudsime mäe tippu Makradese külasse. Koht jättis kustumatu mulje. See oli lihtsalt imearmas. Turistele on kohalikud meisterdanud ja valmistanud igasuguseid ilusaid asju. Näiteks oliivipuudest oli tehtud erinevaid tarbeesemeid, oliiviõlist tohutult palju kehale kasulike seepe  ja  erinevat käsitööd. Oli näha, et kõvasti on vaeva nähtud. Eks turistid on suureks sissetulekuallikaks kohalikele. Viimane sihtpunkt oligi hotell. Reis kestis kokku täpselt 9 tundi ning kogu teekond jättis südamesse suure jälje. Lihtsalt imeline. Õhtuks lubas vihma ja äikest, kuid endiselt 30 kraadi. Läksime siis kiiret õhtust suplust veel tegema. Hotelli tagasi jõudes hakkas sadama. See meid ei seganud ja läksime õhtust sööma. Seekord siis kolmandasse kohta. Leppisime juba reisi alguses kokku, et käime erinevates kohtades, et saada paremat muljet. Sõime Caesari salatit & mingit veinikastmes liha. (hinnaks 14 €) Järjekordselt väga hea toit. Restoran oli täpselt merele vaatega ja järsku hakkas metsik sadu ja välk ning ootamatult kadus igalt poolt elekter. Kreeklasi see ei heidutanud. Toodi välja armsad küünlad ning elu läks edasi! Järjekordselt sai mõnus päev õhtusse.






















Tuesday, September 3, 2013

Sõpradele!

Kõigepealt tervist sügis! Pole ammu bloginud, ilmselt nüüd saab ka rohkem postitusi kirjutatud.  Suvi on läbi ja vaja end jälle töö- ja koolilainele viia. Kooli lõpp on peaaegu käega katsutav. Viimased pingutused.

Postituse mõtlesin kirjutada kõikidele sõpradele. Naljakas kuulata, kuidas noored inimesed räägivad, et nii kiire on koguaeg – töö ja kõige muuga.  Ka suvel. Arusaadav, ega isegi eriline erand pole.  Siiski püüan alati aega leida. Huvitav vaadata, kuidas inimesed võõranduvad. Kasvõi nähes seda vanade koolikaaslaste pealt, kellega on aastaid läbi käidud. Sõprussuhte nimel tuleb sama palju vaeva näha kui suhtes olles oma elukaaslase/abikaasaga. Tuleb leida aega, et suhelda, läbi käia ja midagi toredat koos teha.  Lõpuks kui need pausid on juba mitu kuud pikad, mil ei suhelda, siis ei tasu imestada, kui miskit teistmoodi on.

Paljud elavad ka erinevas elutempos – abielluvad, pidutsevad, lapsega kodus, armuvad, õpivad, töötavad. Ilmselge, et tuleb olla mõistev ja aru saada, et see on mingi periood elus. Aga see muutub- armumisaeg möödub, lapsed kasvavad suureks, õpingud lõppevad, inimesed saavad aru, et õnn ei peitu ainult töö tegemises. Kahju vaadata, kuidas arvatakse, et see on püsiv. Mäletan, kui Erikuga alles läbi hakkasime läbi käima. 24/7 olime ninapidi koos, sest miski muu väga ei huvitanud. Siiski ei läinud sellega hulluks. Ühiste sõpradega käisime ikka väljas, üritustel ja Eriku juures sai korraldatud suuremaid koosolemisi. Inimesed on muutunud nii mugavaks, tegeletakse ainult sellega, millega harjutud on.

Lõppkokkuvõttes sõbrad kaugenevad teineteisest. Pole vahet, kas olete olnud väga head sõbrad ligi kümme aastat, või mitte. Nii nagu suhtes, on ka sõpruses – kui üks pool on tuim, siis ka teine pool lihtsalt vaikselt ajaga kaob. Ei tasu imestada, kui suhte ülessoojendamiseks on juba natukene liiga hilja.


Aga nii see elu kord on. Aeg muudab inimesi.  


Friday, July 26, 2013

Pulmad

Kirjutan nüüdsest uue nime alt – Laura Vesiloik. Usun, et esimeseks postituseks olekski kõige sobilikum kirjutada pulmadest.  

25.06.12 – minu 20. juubelil palus Erik minu kätt väga armsal viisil. Täpselt nii nagu olin soovinud! Ütlesin kahtlemata jah, sest olin juba ammu oma peas mõelnud, et kui see hetk kunagi tuleb, kas oleksin valmis just Erikuga oma elu jagama. Sellest tulenevalt ka selline vastus.  Praktiliselt samal päeval panime paika aja, millal soovime abielluda – kas aasta, 5 aasta või 10 aasta pärast. Otsustasime aasta kasuks.  Panime ka paika kuupäeva – 20.07.13. Tundus ilus number ning lähtusime ka sellest, et juuli lõpp peaks kindlasti ilus olema. 

Vundamenti polnud raske paika panna, sest meie soovid kattusid, kuna me ei soovinud kumbki suuri pulmi.  Kõige olulisem alus oli see, et selle päeva teeme just sellise nagu ise soovime ning enne kõike peaksime ise rahule jääma. Vahepeal mõlgutasime ka mõtteid, et võiksime minna kahekesi reisile ning abielluda kuskil soojal maal ranna ääres. Need mõtted lükati kiirelt ümber, sest perekond ikkagi leidis, et teised tahaksid ka abiellumisest osa saada. Lõpuks jäimegi oma idee juurde, et teeme väikse, armsa ja privaatse pulma, millest saavad osa ainult kõige lähedasemad ning inimesed, kellega igapäevaselt suhtleme.  2012. oktoobris ostsime ka ära abielusõrmused Mati Kullaärist. Soovitame soojalt! Kumbki meist Erikuga ei kanna kollast kulda, seega ostsime valgest kullast sõrmused, minu oma on väikse teemantiga. Sõrmused saime ca 400 € eest, seega polnud hullu midagi. 



Mõtlesime ka umbkaudse eelarve pulmadeks , ca 2000 – 2500€, mille plaanisime kokku saada 2013. aasta kevadeks.  Siis jätsime esialgsed plaanid kuueks kuuks ootele. Kätte jõudis jaanuar ning siis hakkas aktiivne asjaajamine pihta. Meie suur soov oli teha  pulmad Sakus, Küla Villas, mis on meie peretuttava puhkekompleks. 15. jaanuar sai selgeks, et seal imekaunis kohas toimub meie pulmapidu. Sama päeva õhtul saatsin väga palju kirju cateringidele, fotograafidele ning õhtujuhtidele. Cateringiga läks kergelt, sest otsutasime kohe Frens cateringi kasuks. Pulmade juures pidasin kõige olulisemaks ilusaid sõrmuseid ning kvaliteetseid pulmapilte. Meie jaoks oli oluline, et fotograaf pildistaks terve päeva – algusest lõpuni. Pildid on siiski need, mis jäävad. Meie pulma fotografeeris Sven Meresmaa. Jäime superrahule! Tegi oma tööd professionaalselt ning tehtud töö oli suurepärane! Meie jaoks oli olulisel kohal ka õhtujuht, sest olime algselt juba veendunud, et ise seda õhtut läbi ei taha viia. Võtsime ühendust üheteistkümne õhtujuhiga ning olime huvitatud täispaketist, ehk õhtujuht võiks ka ühtlasi muusikat mängida. Bändist polnud me huvitatud ja mõnest tuntust esinejast ka mitte, sest nagu öeldakse, röövib see tavaliselt tähelepanu endale. Leidsime lõpuks Artur Raidmetsa, kes tegi suurepäraselt oma tööd ja järjekordselt jäime väga rahule temaga!  Praktiliselt nädalaga olid meil suured asjad paigas. Siis tegime järjekordselt väikse pausi ning otsustasime asju edasi ajada mõne kuu pärast. 



Minu suurim soov oli teha pulmad natukene teistmoodi , mõne traditsioonilise joonega. Esiteks ei tahtnud me pakkuda oma pulmas süldilauda, samuti ei tahtnud me teha joomapidu. Otsustasime kergete suupistete, salatite ja sushi kasuks, just see mida me ise enim süüa tahaks. Pakkusime rohkem lahjat alkoholi nagu õlu, siider, vein, vahuvein,  siiski muretsesime ka natukene viina.  Koheselt panime paika, et pidu lõppeb ametlikult 00.00 ning pruutpaar lahkub siis pulmaöö kohta Laulasmaa spasse, mille korraldas meile Eriku ema pere. 



Tahtsime panna rõhku pisiasjadele nagu kutsed, kohakaardid, pulmaraamat, kingituste laegas. Pulma läbiv toon oli sinine ja valge ning kõik eelnimetatud asjad said tellitud OÜ AgeArt’ilt.  Suurepärane töö, järjekordselt soovitan soojalt!  Detailidega hakkasimegi tegelema alles aprillis – mais. Kutsed saatsime 44’le inimesele ning praktiliselt kõik said tulla, sest külalisi oli pulmas kokku 40. Täpselt paras arv, et jõudis kõigiga suhelda ning mõnusalt üheskoos õhtut veeta.  Lillekaunistused tellisime Nurmiko lilleärist.





Suured muudatused toimusid ca kaks kuud enne pulmi. Selgus, et külalisi oli algselt rohkem siiski tulemas ning peamajja poleks hästi ära mahtunud. Seega pidime tellima välja suure telgi ning võtsime ka cateringilt lisaks kõik toolid ja lauad.  Nimelt ei tahtnud me istuda „pika laua” taga, seega otsustasime ümmarguste laudade kasuks. Nii oli ka inimestel parem ja lihtsam omavahel suhelda. Usun, et tegime hea valiku.  Muidugi kõigega kaasnes ka lisakulutusi ning minul isiklikult tekkis täielik tõrge ja stress. Muretsesin sellepärast, et kui ilm meid alt veab, siis välitingimustes on pulmi pidada ikka väga riskantne. Sain oma vanematelt kõvasti positiivsust ning läksime enesekindlalt edasi. Püüdsin end meelestada, et läheb nii kuidas minema peab ning valmistusin kõige hullemaks – vihmaks, tormiks, milleks iganes. Välja kukkus nii, et laupäev oli ainuke päikesepaisteline ilm sel nädalavahetusel! 

Pulmakleit. Sellega oli omajagu nalja. Kõigepealt oli mul algselt kohe nägemus, et ei taha traditsioonilist puhviskleiti, vaid midagi lihtsat ning noorusliku ja miskit, mis istuks hästi minu kehaga. Lasin vanal kooliõel  õmmelda endale kleidi oma nägemuse järgi, kuid see ei tulnud päris selline nagu soovisin. Aega oli jäänud küllaltki vähe ning mõtlesin, et eks siis peab sealt Hiinast miskit tellima. See jäi ära, sest ei hakanud riskima sellega, et kleit pärast pulmapidu kohale jõuaks. Läksin siis poode läbi kammima ja leidsin täiesti tavalisest poest omale kleidi. Selga pannes tundsin, et  olen leidnud selle mida nii kaua otsisin.  Lasin kleiti natukene ümber teha ning sellele pärlivöö õmmelda. Igatahes jäin superrahule. Erikule saime selga ka päris laheda smokingu. 




Lõin kokku ka igasugused pisiasjad ning kogu üritus läks üle 4000€, mis on ideaalne näide sellest, et piirides on küllaltki raske püsida.  Päris palju ka oleneb sellest, kuidas asju ajada. Tegelikkuses peokoht, pulmaauto ja muud nipet näpet oli tasuta. Aga kõik oli seda väärt. Pulmapäev iseenesest läks täpselt kümnesse. Jäime 110% ise rahule. Toimusid erinevad mängud ja kõige toredam oli kuulda positiivset tagasisidet külalistelt. Tundub, et kõik jäid rahule. 

 





Lõpetuseks. Ma olen tohutult õnnelik, et selle pulmapeo ette võtsime. Julgustan kõiki see samm ette võtta! Kindlasti suured tänud minu armsale abikaasale, kelleta poleks miski nii hästi välja kukkunud!