Laupäev – Laupäev ei erinenud väga reedest. Ehk vaid selle
poolest, et taevas polnud seekord ühtegi pilve ning rannas sai oldud ligi 7
tundi – selle reisi rekord! Ujusime, fun’isime, snorgeldasime ja tundsime elust
rõõmu. Päike võttis väga hästi, sest õhtuks olid juba toredad randid näha.
Seega need kaks päevituspäeva läksid asja ette! Õhtul siis järjekordselt
einestasime restoranis. Arved lähevad
minu meelest iga korraga ainult väiksemaks. Nagu ennist ka mainitud, siis
peamiselt söövad kreeklased õhtuti salatit ja see on küllaltki odav (hind jääb
6-7 euro vahele) ja eks alati võetakse ka miskit juurde. Õhtusöögi arved on
meil jäänud keskmiselt 20€ kanti ja mõnel õhtul isegi alla. Toidukvaliteet ja
teenindus on hinda kindlasti väärt. Nähakse klientide nimel nii palju vaeva.
Meie vaieldamatult lemmikuks kohaks on hetkel Teodoki’se perekonna restoran.
Restoran kuulub siis ühele perekonnale, kus ema kirjutab tsekke välja, isa
hoiab silma peal ning lapsed/sugulased teevad tööd. Kõik on tohutult abivalmis
ning toetavad teineteist. Võiks arvata, et isa on kõrge perepea, kes käsutab ja
näitab näpuga, kuid tegelikkuses aitab ta igal sammul perekonna abisatamisele
kaasa – korjab mustad nõud, võtab tellimusi ning enne kõike on positiivne ja
elurõõmus. Terve perekond on nii usinalt aktiivsed ja sebimine käib pidevalt.
Igale kliendile leitakse koht ning ilmselt see perekond ongi restorani
põhiliseks tõmbenumbriks, sest absoluutselt igal õhtul täitub see söögikoht
alati esimesena inimestega. Kindlasti ei saa väita, et kreeklased on laisad ja
ootavad, et kõik teised neid aitaks. See on liiga üheülbaliselt üldistav. Üks
asi, mis mind häirib ning mida ma juba mitmes kohas tähele panen on suitsetavad
naised. Neid on nii rõvedalt palju ning nad suitsetavad kõik siseruumides. Restoranis
süües oli meie ümber neli lauda, kus kõigis suitsetas üks naine. Täiesti
tülgastav. Ma absoluutselt ei saa aru, kuidas naised ei mõista, et nad on
eemaletõukavad. Aga eks see ole iga ühe enda asi. Selles suhtes olen ma küll
tohutult rahul sellega, et Eestis siseruumides suitsetamine ära keelati.
Pühapäev – Albaania. Pühapäeval sai käidud Albaaniaga
tutvumas. Hommikul oli varakult äratus ning hotellist startisime juba kell
8.00. Korful on kõik nii lähedal, et sadamasse sõit võttis aega vaid 10-15
minutit. Siis ootasime seal kohaliku giidi ning lõpuks kui praamile saime,
olime kõik juba stardivalmis. Aga kus sa sellega. Praam pidi väljuma 09.00.
Siis öeldi, et selge, ootame natukene veel ja stardime 9.10. Lõpuks saime siis
teele asuda kell 10. Kellaaegadest nii väga kinni vist ei peeta. Sõit oli mõnus
ja lühike. Korfult Albaaniasse on kõigest 20 km linnulennult. Meie sihtkoht oli
Saranda, mis on küllaltki väike linn ning seal elab ca 30 000 elaniku.
Albaania puhul räägitakse inimeste arvust alati ligikaudu, sest seal pole
võimalik erilist statistikat teha. Saranda on ühtlasi ka turistide hulgas kõige
populaarsem paik, samuti käib seal palju noorpaare pulmareisil puhkamas.
Albaania on ajalooliselt küllaltki sarnane Eestiga, sest mõlemad riigid
taasiseseisvusid samal ajal. Saranda, mis pidi olema nii imeline ja arenenud
võrreldes muu Albaaniaga, oli läbi meie silmade ikka tohutu sara. Praktiliselt
üle ühe maja oli valmis ehitamata ning tee äärtes oli palju prügi. Parematel
aegadel alustasid kõik ehitusega ning plaaniti suurejoonelist turismimagnetit,
kuid praktiliselt kõik jäi pooleli, sest raha lihtsalt lõppes. Uskumatu on
mõelda, et Eesti on nii palju arenenud selle ajaga. Kohalikud neti- ja nutiajastust ei tea vist
miskit. Tegelikult pole midagi imestada, sest riigi eesotsas pole just kõige
asjalikum seltskond. Albaanias pidi paljudel perekondadel oma erakond olema –
kokku ligi 70 erakonda. Albaania maffia, mida filmides näeme, pole samuti müüt.
Riigis on eraldi linnad, kuhu riigivõim ei ulatu ning politseil asja ei ole. Veel mainiks ära,
et Albaanias on keskmine riigitöötaja palk 200 eurot kuus kätte, millest tuleb
siis tasuda kogu elamiseks vajalik. Muideks, albaanlased on tohutult uhked ema
Teresa üle, kes on just nende riigist pärit.
Meie siis
suundusime Sarandast edasi Unesco kaitse all olevasse Butrinti. Loodus on seal
iseenesest väga ilus ning rikkumata ning silm puhkab. Külastasime arheoloogia-alal
olevad rooma amfiteatrit, bütsantsi basiilikat, rooma templit ja muud. Bussist välja astudes ja alale sisenedes
jooksid ümber minu 3 väikest tänavalast, kes kõik müüsid igasugu käevõrusid.
Albaanias üldse oli väga palju näha räpaseid lapsi, kes nurusid igalt poolt
süüa. Kurb vaatepilt, niisiis minagi ostsin neilt mõned kulinad. Vaatamisväärsused olid super-lahedad ning
kindlasti on vajalik need teed läbi käia giidiga, kes räägib palju huvitavat
juurde. Jäime väga rahule.
Sarandasse tagasitulles
oli meil vaba aega ning mõtlesime, et nüüd lähme shoppama ja ostame palju
kohaliku kraami. Jama oli aga selles, et pühapäevasel päeval olid osad poed
kinni ning just siis kui meie seal olime, oli siesta. Seega polnudki väga
linnas midagi teha. Jalutasime mööda promenaadi ja külastasime mõnda üksikut
poodi.
Albaania plussiks
kindlasti on see, et elu on seal väga odav ning palju on looduskauneid kohti.
Samuti on kohalikud väga sõbralikud ja abivalmid, eriti Sarandas nendega kokku
puutudes. Võibolla tõelist Albaaniat me ei näinudki, sest Saranda oli kohalike
jaoks kõvasti ettearenenud piirkond.