Autojuhiload - vaja või mitte?

Tean palju noori, kes on juba 30’ndates ja ei oma autojuhilube. Ausalt öeldes minu jaoks tundub see küll keeruline. Esiteks ühistransporti kasutades kulub nii palju aega punktist A punkti B jõudmiseks. Seda iga ilmaga. Teiseks kui kiiremat varianti kasutada, siis peab pidevalt kellelegi lootma või kellestki sõltuma.  Minu meelest eriti keeruliseks läheb siis kui on inimesi, kes sinust sõltuvad. Näiteks lapsed. Kuidas sa majandad väikeste lastega, kui vaja käia perega kasvõi poes, veel enam rääkides pikematest sõitudest. Eks asi on kindlasti mugavuses ka, aga sellegi poolest, palju lihtsam on need load lihtsalt ära teha. Perekonnas võiks ikka vähemalt ühel inimesel auto ja load olla.  

Mina tegin oma autojuhiload ära 2010. aasta sügisel. Autokooli sain läbi kahe kuuga. Ilmselt läks sellega kiirelt, sest Erik õpetas mind sõitma ja sai ka ilma lubadeta üksi väikseid otsi tehtud – näiteks poes käidud. Õnneks läks sellega hästi ning politsei kinni ei pidanud. Käisin Viktorija autokoolis ning sõiduõpetaja oli mul Maksim Fedorenko. See oli kindlasti üks paremaid valikuid, mis teinud olen. Teooria tundides ma väga ei käinud – 3-4 korda ehk? Lahendasin teooriaküsimusi õpikust gümnaasiumis nende tundide ajal, mis ei pakkunud just väga pinget.  Sõiduõpetaja oli mul tore ja kuna ma ikka alguses pabistasin tihedas liikluses sõita, siis tema õpetas mulle rahulikuks jäämist. Alati rääkis, et ma ei mõtleks teistele autojuhtidele, vaid teeks oma asja. Autokooli ajal tegi mu ema vajalikud dokumendid, et saaksin temaga sõitmist harjutada. Kui autokool läbi sai, siis mõtlesin emaga ARKiks valmistuda ja nii sai ka tema autoga avarii tehtud oma koduväravate ees. Pärast seda jäi väike paus sisse, sest ei julgenud enam sõita.

 Pildil tundub küllaltki väike kõks, aga tegelikult sai rõõmsalt esisilla ära vahetada. See, et mina küll reaalselt süüdi polnud ning teine osapool süü omaks võttis, ei mänginud mingit rolli. Süü määrati 50-50. Õnneks oli ema autol kasko.

Siiski sain 2010. aasta septembri alguses ARK’i tehtud ning load kätte. Teooria oli lihtne, sest kõik olid üks ühele õpiku küsimused ning autosõit samuti, kuna sõiduõpetajaga olin sõitnud palju Mustamäel, Õismäel, Nõmmel.  Üldjuhul nad reeglina sinna kanti sõitma viivadki. Siiani olen olnud tubli juht, sest tegelikult kolme aasta jooksul on mul oma nimel üks liiklusrikkumine - roosaga ristmiku ületamine. Täislube taotlema minnes sain ka seetõttu teooriaeksami uuesti teha.  

Ma arvan lubade tegemine oli ajastuse poolest üks õigemaid asju, mida teinud olen. Gümnaasiumi ajal on aega rohkem tegeleda kõrvaliste asjadega. Samuti on vanemad valmis aitama rahaliselt. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin alles nüüd autokooli minema. Selle kõigega tegelema pere,- kooli,- tööelu kõrvalt. Nii et soovitan soojalt keskkooli ajal see asi ära teha! Saab suure ja olulise asja kaelast ära!

Minu jaoks on autojuhilubade olemasolu väga vajalik, isegi kui endal autot poleks. Palju lihtsam on asju ajada ja kasvõi  koos kuskil käia. Ma ei kujutaks ette kui Erikuga väljas käiksime ja ta alati roolis peaks olema, sest ma lihtsalt pole viitsinud omale lube teha. Ise sõidan hea meelega ja olen rahul sellega, et ei pea sõltuma kellestki teisest.

Teistmoodi forell

Kui enamjaolt läheb punane kala ahju sidruni, pipra, soola ja tilliga, siis vahelduseks võib muud proovida.

Kaheks päevaks kahele:

·         Sidrun
·         Pesto
·         1 spl mesi
·         Forell (1 kg)
·         Sool
·         Pipar
·         Till

Määri forelli peale mett, nii et kõik kaetuks jääks. Tee sama pesto, sidruni, soola ja pipraga. Kõige peale pane till. Pane forell fooliumi sisse, nii et pealt oleks ka kaetud. Mina panin kala külmkappi eelmisel õhtul, kuid piisab ka paarist tunnist.  Kui oled valmis kala ahju panema, siis 180 kraadi ja 20 minutit.

Kõrvale tegin Persillade porgandit ja kodujuustu.

PS! Kodujuust on tegelikult väga lihtne variant ükskõik mis toidu kõrvale. Sisse võib panna küüslauku. 

Eksperiment nädala toidukorviga.

Kaupmeeste Liit tõi välja selle aasta aprillis, et keskmiselt kulutab Eesti leibkond ühes kuus toidu peale 304,41 eurot. See teeb nädalas umbes 76 eurot.  Me küll oleme lastetu pere, aga ikkagi on natukene üllatav see summa.

Käisime poes ja panin kirja selle nädala toidu (5 päeva) ning puhtalt toidule kulus meil 33,64 eurot. Sel nädalal sööme näiteks borsi, forelli, lasanjet. Iga päev ma uut toitu ei tee, nii et kahte toitu saab ka kahel päeval süüa.  Poenimekirjas on igasugust kraami, nii et „kokkuhoidlikult” me poes ei käi, vaid lihtsalt tarbimegi just neid asju.  Ikka tuleb lõppsumma väga väike. Toidukorvi hulka pole arvestatud alkoholi, kodukeemiat jms. Ainult toit. Ja võimalik, et arve oleks mõned eurod suurem olnud, sest kodus oli olemas juust, leib, hommikuhelbed,riis,tatar, muna. (mõned neist kestavad väga pikalt nagu pakk riisi või tatart)

Olio Pesto Genovese				1,65
Veisesink				1,24
Kodune hakkliha rakvere				2,99
Eesti juust riivitud x2				2,7
Koorekreem tiramisu				0,77
Sidrun				0,27
Vikerforell 1,138 kg				8,98
Kohupiimakreem				0,65
Kilekott				0,1
Toorjuust lõhega				1,42
Kodujuust				1,22
Kohuke x 3				0,75
Puding				0,49
Shampinjon				0,82
Piim				0,5
Porgand 4tk				0,18
Koorekreem vanilje				0,82
Sibul				0,08
Feta juust				2,45
Kirsskobartomat				1,64
Kurk				0,49
2 jäätist				1,67
Borš				1,75
				33,63

Esmaspäevast reedeni maksab söök siis põhimõtteliselt 33,63 eurot. Laupäeviti käime tavaliselt väljas söömas – ca 20 eurot. Pühapäeviti sööme kas miskit kodus või tavaliselt üsna tihti on ka perekonnaga mõni lõuna –või  õhtusöök. Seega lisaboonuse väljassöömisega läheb meil kokku 53,63 eurot. Kui tahaksime elada väga kokkuhoidlikult, siis usun, et 35 euroga tuleks nädalas ilusti hakkama.

Seega meie pere keskmine toidukorvi hind on kõvasti alla keskmise eestlase oma. Tervelt umbkaudu 40 eurot.

Ei saagi aru, kust tuleb nii suur vahe. Ma tean, et me ei tarbi igasuguseid jooke – nagu mahlad, nestea’d jms. Ei osta koju komme ja muid maiuseid, pigem jäätist. Kindlasti ka lõunasöögid, sest paljud söövad kohvikutes ja muudes söögikohtades, mitte ei tee kaasa.

Vaadake isegi üle oma tavaline nädala toidukorvi hind (arvestage välja sealt kodutarbed), päris huvitav oleks tulemusi võrrelda. 

Telefonile mittevastamine

Kirjutan sellest, sest tihti ajab teisi närvi kui kohe telefonile ei vastata. Samamoodi on endalgi, kui vaja midagi „pakilist” edasi öelda või teatada, siis just sel hetkel inimene ei võta oma telefoni. Tuleb end rohkem kasvatada.

Tegelikult on nii, et see on täiesti absurdne. Inimesed on tänapäeval nii oma telefonides kinni, et vahelduseks võiks inimese moodi ka käituda. Ma ei leia, et iga kõne peale peaks kõik oma muud tegevused pooleli jätma ja ruttu vastama. Kui ma koristan või olen nõude pesemisega pooleli, siis ma ei pea haarama oma telefoni järele. Veel enam kui ma lähen trenni, siis ma ei pea jooksulindile oma telefoni kaasa võtma, et äkki keegi ikka helistab. Tihti ma näen, kuidas inimesed jooksevad ja siis hingeldades räägivad kellegagi. Milleks ? Millest te nii väga ilma jääte, kui te ei vasta kohe? Tänapäeval on võimalik sõnumeid ka saata. Seega kui on tõesti midagi väga olulist, siis saada sõnum. Muidugi ma kiikan oma telefoni vahepeal ja tavaliselt annab see ka hääleliselt märku.

Ma olen tähele pannud, et kui telefon on kaasas, siis ma oma vabad hetked leian end ikka internetist. Erikuga väljas söömas käies, kinos olles, poes käies ma üldjuhul jätan oma telefoni koju. Isegi kui linna pidutsema lähen. Okei, muidugi on hea kui „igaks juhuks” kaasa võtad, mine tea mis juhtuda võib. Ja ma naudin aega palju rohkem. See on tobe vaadata, kui inimesed saavad kokku ja lähevad välja ning istuvad kõik oma telefonides. Minu meelest on see täielik probleem. Kapseldud oma maailma.

Jutu point oli siiski see, et ei tasu ärrituda, kui su kõnedele ei vasta. Ju mul on targemat sel hetkel teha. Alati saab hiljem tagasi helistada ja kui tõesti on midagi „NII OLULIST”, siis võidki saata sõnumi!

Soovitan vaadata videot, kes veel näinud pole:

http://www.youtube.com/watch?v=OINa46HeWg8

Häid asju ikka juhtub!

Olen meeldivalt üllatunud, sest Eestis pole hea teenindus veel kuhugile kadunud.

Lugu siis selline, et sain oma kadunud kalli vanaisa auto omanikuks 2011. aastal - Toyota Corolla 2003. Vanaisa käis autoga korralikult Amservi hoolduses. Kui mina auto enda nimele sain, siis kasutasin pereliikme  oskusi auto kontrollimiseks ning otsest vajadust Amservis käimiseks enam polnud. 

Auto on täpselt 10 aastat vana ning avastasime, et bensiinipaagi ülemine äär roostetab ning kui panna bensiinipaak täis, siis on kütusehaisu tugevalt tunda. Kõige halvemal juhul siis oleks see läbi roostetanud ning sinna oleks võinud sattuda vesi, mis rikuks omakorda mootorit. See selleks.

Helistasime siis Amservi, et küsida palju maksab bensiinipaak ning selle vahetus. Selle peale vastas klienditeenindaja, et me ei ostaks midagi uut.  Isegi kui garantii ja kõik on läbi, et viiksime auto neile,  nad teeksid pildid ja saadaksid need tehasesse. Kuu aega võtvat aega, et teada saada, kas tehas tuleb selle probleemi lahendamisega meile vastu.  Minul küll eriti usku polnud ning mõtlesin, et pigem otsida midagi kasutatut ning lasta kellelgi ära teha.

Aga vot võta näpust, sel nädalal helistati ja öeldi, et uus bensiinipaak on kohal ja ainult paigalduse eest on vaja maksta. Olgu siis mainitud, et uus bensiinipaak on 700 euro väärtuses ja paigaldus maksab ainult 80 eurot. Uudis oli lihtsalt suurepärane!

Viisime siis auto täna teenindusse, aega võttis kaks tundi ja ma ei suuda oma rahulolu ära kirjeldada! Olen tohutult tänulik!

Kindlasti suured tänud Amservile, sest teenindus on neil suurepärane, inimesed sõbralikud ja leidlikud ning pakuvad ise võimalikult soodsa variandi välja.

Muidugi ei saa ma mainimata jätta oma kallist abikaasat, kes viitsis minu asjadega tegeleda! Tubli mees!

Väike muutus

Paljudel naistel tuleb tihti ette tüdimus ühest look’ist ning muidugi on kõige lihtsam juukseid värvida, lõigata sättida. Nii seadsin minagi sammud jälle juuksuri juurde. Kui muidu olen ma selline igav pruun- blond – pruun –blond stiilis värvija ning lõikan otsi või vahel ehk natukene rohkem. Siis täna oli hoopis teine päev – sai punast ja lühikeseks.

Ma lihtsalt jumaldan lühikesi juukseid. Pigem lühikesed, kohevad ja värsked kui pikad, katkised ja nirud juuksed. Nii lõikasin minagi juukseid kõvasti maha. Kahju pole üldse, sest tean, et varsti on need nii kui nii sama pikad tagasi kui enne.

Vaheldus on mõnus! Soovitan soojalt, kui tuleb mõni hea ekspromt mõte, siis tee ära J!

Suured tänud Kairi Kaasikule Laagri ilusalongist! 

'

Facebook'is asjade jagamisest

Paljudele käib tohutult närvidele, et iga päev keegi sõpradest jagab tonnide viisi pahna, mis kajastub sinu seinal. Küll igasugused jalanõude, riiete, iphone’de, reiside loosimised.  Kõigile on arusaadav, et tegu on firmade reklaamiga, mida usinalt ära kasutatakse – tasuta reklaam ikkagi. Lihtsalt, kas seda nii palju on vaja?

Mind ennast see absoluutselt ei häiri. Ja miks ? Sest ma olen võitnud kahel Facebooki loosimisel omale igasugust head kraami. Ise ma väga tihti reklaame ei jaga, aga vahel tuleb ikka ette.

2011. aastal jõulude ajal olin just parasjagu jõulukinke ostmas, kui helistas mulle minu armas kursaõde Laura (kes siis muu, kui ikka Laura) ja ütles, et tema töökaaslane nägi minu nime Denim dream’i lehel ning ma olevat võitnud midagi. Mõtlesin, et raudselt mingi eksitus ja ei mäletanudki, et osa oleks kuskilt võtnud. Siis aga läksin koju ja vaatasin arvutiekraani tükk aega. Postkasti oli ka järgnev kiri tulnud:

Tere Laura,

meil on ääretult hea meel Teile teatada, et võitsite Denim dream`i kinkekaardi väärtuses 300 eurot. Palun kirjutage oma telefoninumber meiliaadressile: Kaidi@denimdream.ee .

Parimate soovidega,

Kaidi L.

Muidugi olin tohutult rõõmus, sest kingitus oli küllaltki suure väärtusega. Läksime siis rõõmsalt Erikuga poodi shoppama. Sain sealt kaks kleiti ja kvaliteetsed teksased. Erikut premeerisin heaks meheks olemise eest samuti teksastega.  Seega oli osavõtt vägagi asja ette.

Eelmisel aastal võitsin paarikümne euro väärtuses kaupa (kahjuks firmat ei mäleta), mida sain ise valida.

Lõpetuseks tahan öelda, et ega need jagamised päris ilma asjata polegi :)