Millest sai alguse?
Kirjutan natukene Ukraina olukorrast, sest paljud ehk pole
kursis, kui vaid ainult vägivallaga seotud juhtumistega ning facebookis
ringleva infoga. Ukrainas on täna olukord ikka täielikult kontrolli alt
väljunud. Sisuliselt sai kõik alguse
Ukraina ja Euroopa Liidu vahelise assotsiatsioonilepingu ja vabakaubanduslepingu
sõlmimata jätmisest. Suur osa sellest on seotud geopoliitikaga. Venemaa avaldab
ülitugevat survet Ukraina poliitikutele,
et Euroopa teed ei mindaks. Kristiina Ojuland kunagi ühes intervjuus ka rääkis,
et Venemaa (Putini) jaoks on Ukrainaga edasitoimuv nö elu ja surma küsimus.
Putin on vägagi huvitatud Euraasia Liidust ning Ukraina kuulumisest sinna. Ukraina
on geograafiliselt väga olulisel positsioonil ja suurriik 45 000 000 inimesega. Assotsiatsioonilepingule alla kirjutamisel
oleks siis Ukraina jaoks avanenud turg Euroopasse, samuti suuremad võimalused
õppimiseks ja töötamiseks ning ehk ka kunagi liitumine Euroopa Liiduga. Siiski
on Venemaa poolt surve nii tugev, et lepingule alla ei kirjutatud. Eesotsas Ukraina
president Viktor Janukovõtsiga tunduvad poliitikud väga mõjutatavad ning kõik
on oma kasu peal väljas. President on ka öelnud, et lepe Euroopa Liiduga
oleks surmahoop dialoogile Moskvaga. Ukraina sõltuvus Venemaast on küllaltki
suur ning ei taheta suhteid rikkuda. Rasketööstus on keskendunud peamiselt
Venemaa turule ning oligarhid kontrollivad samuti rasketööstuse ettevõtteid.
Kuna kaubandus Venemaaga on takistatud, on hakatud palju raha kaotama. Ka on
energiasõltuvus väga suur. Silver Meikar
Inimõiguste Instituudi nõunikuna rääkis
ka Terevisioonis, et oligarhid toetavad antud reziimi ja presidenti, kes
selgelt on vastutav. Ka rääkis sellest, kui suur on Venemaa mõju, sest mingil
hetkel külmutati laenuandmine ning kiusama hakati oligarhe, pannes piirile
kaksikkontroll. Ühesõnaga survestati neid, kelle rahakott ja heaolu sõltub
tugevalt Venemaast.
Hetkeolukord Ukrainas
Oleks ukrainlased ise sellega päri, siis polekski probleemi.
Antud juhul tahab aga rahvas Euroopa teed minna, kuid nende arvamust ei võeta
kuulda. Praktiliselt novembri lõpust alates on meelt avaldatud ning nüüd on
olukord üsna kriitiline. Sarnaneb kergelt juba kodusõjaga. Ühistransport –
bussid, metrood, on peatatud. Kiievisse sissesõiduteed on suletud ning
tänavavalgustus välja lülitatud. Ida ja lõuna poolt on pidevalt juurde tulemas
veel protestijaid. Linn on praktiliselt blokeeritud – firmad, tehased, töökohad
on käskinud inimestel koju jääda turvalisuse huvides. Vigastada on saanud sadu
inimesi, surmajuhtumid aina kasvavad. Kõik see on organiseeritud riigi poolt.
Mailis Reps andis koha peal olles intervjuu ning rääkis kuidas antud olukord on
paigast ära, tänavatel on 100 000 ligi sõdureid, kuid politseinike ligi
pool miljonit. Absurdne on see, et politsei otsejõud alluvad presidendile ning
seda jõudu on tänavatel kordades rohkem. Samuti on saanud politsei
lisarahastust ning on paremini relvastatud kui sõjavägi. President ei taha
opositsiooni kuulata ning suhtlemine on väga ühekülgne. Samuti on nii Venemaa
välisministeerium kui Ukraina president välja öelnud, et nende arvates
opositsioon õhutab provokatsioonile kaasa ning süü on suunatud neile.
Riigikogu välisasjade komisjoni esimees Marko Mihkelson on
andnud samuti mitmeid intervjuusid, kus ta räägib, et on ilmselge, et Ukraina
president on soovinud sündmuste eskaleerumist. Tegelikult on see igale tavainimesele
silmaga rohkem kui nähtav. Samuti viitas ka Mihkelson presidendi
administratsiooniülemale, kelle mõjutada on Kiievi sündmused. Samuti on ka
märkimisväärne, et protest on hakanud hakanud liikuma Kiievist välja.
Aina enam on hakatud kasutama ka väga äärmuslike meetmeid.
Juba varasemalt on meedia vahendusel lugeda saanud erinevatest piinamistest.
President on selgelt öelnud, et tahab platsi puhtastamist iseseisvusväljakul
ning tema seisukohalt on kuritegelik võimu kukutada läbi vägivalla. Jutt on
tegelikult nii vastuoluline, sest riik ise just seda kasutabki elanike vastu. Juba on ka protestijate telgid pandud põlema
ning pool väljakut kätte saadud. Sellegi poolest ei anna meeleavaldajad järele
ning juba on ka hõivatud politsei peakorter ning ametiühingute hoone põlema
pandud. Eriliselt võigas on see, kuidas üritatakse rahvast kontrolli alla
saada. Eriväelased viivad busside kaupa inimesi teadmata kohtadesse. Nagu ka
varasemalt kuuldud on politseinikud mitmeid päevi protestijaid kuskil metsades
lõikunud, peksnud ja piinanud. Võib ilmselt oma järeldused teha, kuhu need
bussitäied inimesed kaovad.
Mis edasi?
Marko Mihkelson ütles selle ka välja, et enam ei aita
avaldustest. USA ja Euroopa Komisjon on kutsunud osapooli rahunema. Ilmselgelt
selliste „lihtsalt” väljaütlemistega midagi ei päästa. Tegutseda on vaja
kiirelt ning kehtestada sanktsioone. Ise
arvan samuti. On ilmselge, et president hetkeseisul ei kavatsegi tagasi astuda.
Kui inimesed karjuvad appi, siis peaksid ka suurriigid omalt poolt survestama.
Eesti on omalt poolt on samuti reageerinud. President Toomas
Hendrik Ilves on samuti sõna võtnud, kutsumaks osapooli oma tegevust peatama.
Iga samm muudab asja hullemaks ning ainus tee on kõneluste juurde naasmine.
Ukraina muidu võib kukkuda veel sügavamasse kriisi. Eesti on pakkunud ka
rahalist abi rahutustes kannatada saanud inimestele.
Emotsioon
Antud olukord on tohutult kurb ja masendav. Pannes end
ukrainlase olukorda, siis on see ikkagi täielik katastroof, mis seal toimub. Ma
ei kujutaks ette, et selline riigisisene „sõda” Eestis toimuks. Sa oled vaba
inimene vabal maal ja keegi teeb otsuseid sinu eest, ilma sind kuulmata. Ilma
rahvast kuulmata. Täiesti kohutav on, kui pead sõdima oma enda inimeste vastu.
Pronksiöö rahutused Eestis tõid juba pisara silma, nähes kuidas kõik hävib. Ei
kujuta ettegi, mida võivad tunda ukrainlased oma pealinnas Kiievis. Südamest
loodan, et olukord muutub seal peagi!
Delfi
Viktor Janukovõtš