Seiklused Õnnepalees

Pole ammu kirjutanud ja nüüd tunnen, et on õige hetk jälle käed trükkima panna.

Täna siis, 20.04.13 käisime Erikuga rõõmsalt Õnnepalees omale registreerimiskuupäeva broneerimas.  Pange vaim valmis, kes plaanivad sama minna tegema!  Mõtlesime siis meiegi, et lähme kindlasti tund aega varem kohale. Tegime siis varajase äratuse – 06.00. Võtsime rahulikult, mõtlesime, et nii vara pole ka vast kohale vaja minna. Hakkasime siis autoga Õnnepalee juurde sisse keerama ja oh üllatust, 6 paari oli juba enne meid end mõnusalt sisse seadnud. Ei kujuta ettegi, mis kell nad siis veel ärkasid. Õues oli küllaltki jahe, kõigest 5 kraadi sooja ja oodata jäi veel praktiliselt poolteist tundi. Mõni oli korralikult end ette valmistanud, teinud kaasa termosega teed ja võileibu. Nii me seal siis rõõmsalt ootasime. Ühtäkki, poole tunni möödudes hakkas vaikselt inimesi juurde kogunema. Valdav enamus olid kõik vene rahvusest noored. Kõik üha enam üritasid sättida end uksele lähmale, ühtäkki tuli üks vene paar, kes seisis peaaegu nina vastu ust. Sõitis siis üks dziibiga vend veel ette ja küsis, kes nö viimane on, et kelle järel sisse astuda. Selle küsimusega päädis ka 15-minutiline sõnasõda, kus venelased sõimasid teineteist mõnuga. Sain ka väikese hetke lindile, kui asi oli juba rahulikumaks muutunud. Kogu küsimus oli siis selles, et mõni ootas juba varahommikust saati ning mis õigusega tuleb mingi noorpaar ja astub täpselt ukse ette. See kõik oli nii koomiline ja ma vist mainisin suunurgast 3 korda, et oleks nagu lasteaias. Siis sai moodustatud demonstratiivselt ilus pikk järjekord, kus vaadati hoolikalt üle, kes kelle järel tuli. Meie sellest tsirkusest osa ei võtnud ning seisime rõõmsalt oma ukse kõrval edasi. 

No ja siis, kui avanesid need maagilised uksed, läksid inimesed pöördesse. Õhinal kõnniti sisse ja kõik otsisid ust number 103, kus siis saab kuupäeva valida.  Osadel olid ankeedid juba kodus täidetud. Me nii usinad polnud, sest teadsime, et seda saab ka kohapeal täita.  Siis ütles üks üleni sinises tädike, et kellel ankeedid täidetud, võivad uue ukse taha end järjekorda võtta ning need kellel polnud, pidid siis täitma hakkama. Meie olime aga nutikad ja võtsime end ilusti ka sinna ritta, kus ankeedid pidid täidetud olema. Nihverdasime siis endale ka kuskilt paberi ja täitsime kiirelt ära. Olime järjekorras 9s paar, kuigi väljas olime 7ndad. Ehk siis tegelikult tuleb välja, et seal õues oodates, võid sa ka viimane olla, aga ankeet on siin võlusõna! Olime ka sellise seisuga väga rahul, sest pärast meid oli veel kena 10 paari, rohkemgi veel. 

Vaatasime meie eesolevat järjekorda ja mõtlesime, et asi tundub suhteliselt lootusetu, et saada sellist kellaaega nagu soovime. Kõige populaarsem aeg jääb siis 15.00 – 18.00 vahele. Järjekord jõudis siis meieni, astusime uksest sisse ja seal oli järgmine sinist värvi naine. Küsis, mis on kuupäeva ja kellaaja soovid ning milline saab olema meie perekonnanimi pärast abiellumist. Imelisel kombel oli jäänud suurde saali (mis mahutab 100 inimest) üks aeg ning väike saal (mis mahutab 40 inimest) oli täiesti vaba. Võtsime siis väikesesse saali 16.15 aja. Maksmine toimus eraldi ruumis.  Laupäevasel päeval Õnnepalees registreerimise läbiviimine maksab 90€, millele lisaks on riigilõiv 19€.  Maksmisega ühele poole saanud, võisime ilma järjekorrata tädi juurde tagasi minna, et talle maksekviitung viia. Jõudsime just ukse taha kui eelmine paar sealt välja astus ja järgmine sisse tahtis minna. Mõtlesime, et tühja ka, oleme juba ligi 4 h oodanud, et lähme julmalt sisse. Meist mahajäänud paarike oli ilmselgelt väga ärritunud. Ja tore, tore, tädike võttis meid vastu lausega „oi, teiega mul oligi probleem, sest tuleb välja, et seda kellaaega ikkagi ei saa kuna meil on 

välislähetus”. 1000 mõtet käis juba peast läbi. Küsisime, et mis siis alternatiiviks on ja saime rõõmsa vastuse, et „jahh, meil ongi siin nüüd viimane aeg 20. juulil pakkuda, selleks on 15.45”. Oli täielik kergenustunne ja nii said asjad paika pandud. Õnnepalee jättis negatiivse mulje halva korralduse ning segaduse pärast. Ei kujuta ettegi, kui poleks ukse taga ootavast paarist ette lipsanud, oleks ilmselt igasugusest ajast ilma jäänud! Eks selline seiklus käibki asja juurde. Lahkudes oli natukene kurb vaadata järjekorda, mis meist maha jäi, sest keegi neist soovitud kuupäeva enam ei saanud. 

Vähem kui kolme kuu pärast saab minust ametlikult Laura Vesiloik – hurraa!

Väike videomeenutus  -  https://www.dropbox.com/s/003f23ffuoqslvy/20130422_072519.mp4

Elukoha muutus

Pole ammu kirjutanud! Räägin seekord elukoha muutusest, sest plaanime ka Erikuga kolima hakata. Olen nii põnevil! Võib isegi öelda, et sama põnevil kui kaks aastat tagasi vanemate kodust välja kolides. Tegelikult olen ise rohkem seda tüüpi, kellele meeldib paikne olla. Siiski noore inimesena tuleb kolimine kasuks, sest nii saab koguda mõtteid ja kogemusi. Olen olnud alati seda meelt, et ükskõik kui raske alguses ka ei tunduks, siis tuleb alati julgelt uutele kogemustele vastu minna. Ma usun, et enamus noored on tohutult paindlikud ning mõtlevad käigu pealt lahendusi välja. 

Minu põhimõte on mitte elus toppama jääda, vaid ikka edasi liikuda ja seda ainult parema suunas. Kaks aastat tagasi kolisime Erikuga Lasnamäe algusesse, küllaltki väiksesse korterisse, mille oleme tänaseks oma armsaks pesaks teinud. Enne kõike tahtsime vanematest eraldi kolida, kuid samas arvestasime ka sellega, et mul Tallinna Ülikoolis hea lähedal käia oleks (10 minuti tee). Koduke – armsake on meile küll kalliks saanud, kuid ilmselgelt oli see mõeldud esimeseks eluetapiks, kust ikka edasi liikuda. 

Nüüd, kus koolide ja ainetega hakkab vaikselt ühele poole saama ja aeg on muutunud, tuleb vaadata selles suunas, kuidas oma elukvaliteeti parandada. Plaanid on ilmselgelt ammu paigas ning nende hulka kuulub ka uus elamine. Ma olen ise tohutult seda meelt, et parem on alustada mitte nii healt järjelt ja tunda ka natukene alguses ebamugavust, sest siis oskab inimene hiljem rohkem hinnata seda, kuhu ta jõudnud on. Mõni imestas ka kaks aastat tagasi, et miks ma küll kolin 4 –korruselisest suure hooviga eramajast kuhugile Lasnamäele väiksesse korterisse. Veel enam oleks varuvariant olnud Eriku vanemate kodu, mis on samuti tohutult kena ja mugav. Eks ikka sellepärast, et tunda, mis on real life ja mitte elada vanemate kukil. Ei tasu ära unustada, et need on siiski vanemate kodud, mitte meie endi loodud/ostetud. Seega ei tasuks end nii mugavalt sisse seada ja oodata veel 30 aastat oma pärandust – selle kätte saades oled ise juba pensionil!

Nüüd aga paljud imestavad, et miks kolida soodsast 2-toalisest korterist kallimale elamispinnale. Vastaks lühidalt, et tuleb lihtsalt vastu minna uutele väljakutsetele. Mu isa on alati hästi öelnud: „ Ei pea mõtlema mitte sellele, kuidas odavamalt läbi ajada, vaid sellele, kuidas raha rohkem oleks ”. Minu arvates suurepärane põhimõte, mida võiks järgida. Pidev virisemine ja vingumine rahapuuduse üle tegelikult kuhugile ei vii. Siin kohal on ka huvitav tõdeda, et need, kes kõige rohkem raha üle jorisevad, kasutavad seda ressurssi väga ebaratsionaalselt. Oluline on ikka panna paika prioriteedid oma elus. Mõni kulutab kolmveerand oma palgast autole, pidutsemisele, söömisele. Ega siis tõesti raha enam oma isiklikule elamispinnale ei jää. Selleks, et hästi elada, ei pea olema tohutut kuupalka, vaid oskust rahaga ümber käia. Hüvede lubamiseks on vaja mõistust.

Mulle meeldib tohutult elukoha vahetamisel mõte sellest, kuidas saan kõik oma käe järgi panna ja oma perele mõnusalt koduseks muuta. Isegi kui on väga kiired ajad ja muid tegevusi kaasneb kooli ja pulmade korraldamisega, siis ikkagi-  järjekordselt tohutult põnev ajajärk!

Filmisoovitus - USA vs Iraak

Soovitan soojalt filmi "Fair Game" neile, kes pole seda veel näinud. Lugu on autobiograafiline ning kui kellegil vähegi huvi USA - Iraagi sõja kohta, siis see film näitab ka pisut nende otsuste tagamaid.
Filmi vaadates hakkab lihtsalt halb, kui tänapäeval näidatakse ameerikas metsikut patriootlikust ja iga aasta mälestatakse suurelt kaksiktornides hukkunud inimesi. Huvitaval kombel räägitakse nii vähe sellest meeletust kahjust, mida USA on Iraagis korda saatnud - kordades rohkem on hukkunud tsiviilelanikke. Pidev ajupesu, kuidas tahetakse sinna riiki demokraatiat juurutada - täielik jama!

Homo- ja biseksuaalsus

Mõtlesin sellest kirjutada, sest see teema on täna väga aktuaalseks muutunud – ajakirjandus vohab neist artiklitest ja sotsiaalmeedias on juba mitmed inimesed selle kohta sõna võtnud. Inimesi ärritas Erki Noole artikkel, kus ta soovitab vältida praktiseerivate homoseksuaalide seltskonda.  (http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/nool-valtige-praktiseerivate-homoseksuaalide-seltskonda.d?id=65850324)
Ei keskendu sellele artiklile, sest on ilmselge, et riigikogu liige võiks enda arvamust paremini vaos hoida ning sellistel juhtudel arukamalt oma seisukohta väljendada. 

Homoseksuaalsuse puhul tuntakse siis igasugust huvi samast soost inimese vastu, biseksuaalsuse puhul mõlema soo vastu.  Tuhnides natukene ringi, avastasin, et kuni 1973. aastani peeti homoseksuaalsust psüühikahäireks ning alles 1990. aastal kaotas Maailma Tervishoiuorganisatsioon homoseksuaalsuse kui diagnoosi.

Varem, aastaid tagasi, polnud mul mitte mingisugust arvamust homo-ja biseksuaalsuse kohta, ilmselt olin siis liiga noor. Algselt, kui see ka kujunema hakkas, oli mu seisukoht range EI, sest  olen kasvanud perekonnas, kus on ikkagi ema ja isa ning praktiliselt minu tutvuskonnast puudus ka teise orientatsiooniga inimesi. Mida aastad edasi, seda aktuaalsem on ka teema ning seda enam kajastab ka seda meedia. Eestis on homo- ja biseksuaalsuse teema minu arvates küllaltki lapsekingades, sest oleme ju tulnud Venemaa võimu alt ning vana-kooli inimesed mõtlevad veel küllaltki nii nagu paarkümmend aastat tagasi neile peale suruti. Läänes aga ollakse kõvasti tolerantsemad.

Mina sisuliselt ei poolda samast soost inimeste abiellumist  ning laste lapsendamist, kuigi ka siin on kaheldavad küsimused õhus. (Näiteks, kas parem on lapsel kasvada lastekodus, kui samasooliste perekonnas ning ehk tõesti kooselu registreerimine notaris oleks parem variant kui abiellumine) Ei poolda sellepärast, et olen ise ehk natukene konservatiivse mõttemaailmaga ja leian, et traditsioonilised väärtused ja peremudel võiks toimida nii nagu siiani toiminud on. Siiski pean nentima, et mind enam see gay-teema absoluutselt ei ärrita. Näen positiivsest poolelt ehk seda, et inimesed saavad oma sisimas olla siiski õnnelikud ning pealegi on maailm niivõrd ülerahvastatud, et ehk see ongi väikseks piduriks sellele. Minu poolest elagu inimesed nii nagu nad soovivad, kuid sellisel juhul ei peaks seda paraadide ja muu jamaga propageerima. Sellest pole ma siiani aru saanud, sest leian, et see pole absoluutselt vajalik. Nii nagu ei korralda heterod suuremahulisi liikumisi, ei peaks ka seda homoseksuaalid tegema.

Olen aru saanud, et ega homoseksuaalsus polegi valik, vaid see võib olla tingitud sellest, kuidas on käitutud raseduse ajal (milliseid hormoone tarbitud, geneetiline pool jm tegurid). Ise mõtlen, et kui ka perekonnas, kasvõi oma laps, peaks olema homoseksuaal, siis kõige ebanormaalsem asi, mida vanemad teha saavad, on sellele inimesele selg pöörata. Pigem ei suudaks ma sellist käitumist tolereerida. Enne kõike tuleb mõistlikuks jääda ja kui ka üldse ei sobi vanematele see teema, siis võiks vähemalt mingid reeglidki paika panna, seni kuni laps kodus elab. Ei tasu unustada, et homo-ja biseksuaalid on teie enda kauaoodatud lapsed olnud!

Igatahes inimesed on erinevad ja ma leian, et ei ole vaja tuuleveskitega võidelda. Sel teemal on nii palju erinevaid seisukohti, et lihtsam on oma elu elada nii, et enda süda oleks rahul!

Armukadedus

Armukadedus on suhtes loomulik nähtus, kui see jääb normaalsuse piiridesse. Tihti öeldakse, et kui absoluutselt mingeid tundeid ei teki, siis ei ole tegu ka täisväärtusliku armastusega. Olukord läheb imelikuks, kui tühjalt lehelt hakkavad tekkima probleemid. On arusaadav, et inimesed ärrituvad mingis olukorras, kui varasemalt on selleks ka põhjust antud. Arusaamatu on aga see, kui hakatakse jaburalt käituma. Tobe on näha, kuidas täiskasvanud inimesed teineteist piiravad või raamidesse suruvad. Loogiline on see, kui räägitakse algselt selgeks, mis kummalegi sobib, mis mitte.  Ei tea, millest see tuleb, aga mõnel inimesel lööb see väga drastiliselt välja, kui hakatakse paaniliselt kontrollima teise inimese elu. Armukadedusel pole ilmselt piire, sest mõned leiavad, et kaaslane peaks igal sammul raporteerima ja endast teada andma. Tore on muidugi, kui teatakse, mida kumbki pool teeb. Absurdsuse tipp on pööraseks minna, kui ei kuulda teineteisest juba tund aega, hakatakse paaniliselt telefonikõnede, emailide ja sõnumitega pommitama. Ma arvan, kui selline ahistamine jätkub ning ei suudeta normaalsel kombel asju selgeks rääkida, siis on targem vist oma teed minna. Ei kujutaks ette, kui peaks end terve elu vangina tundma. Inimene on siiski omaette isiksus, kellel on tunded ja mõtted ning teisel inimesel pole mitte mingisugust õigust kaaslase privaattsooni tikkuda. Oluline on leida kompromiss ning enne kõike tuleb jääda mõistuse juurde. 

Lisaks sellele ei tasu kunagi emotsiooni ajel teist rünnata, olgu see kui raske tahes. Selle tulemusena lihtsalt kaugenetakse ning kui süüdistused on alusetud, siis on tohutult raske seda heastada, et sellest jälge maha ei jääks. 

Õnneks oleme meie Erikuga leidnud kuldse kesktee ning läbinud kogu selle kadalipu. Lihtsalt vahel kõrvalt vaadates tekib tunne, et tahaks inimesed pilvedest maa peale tagasi tuua. 

Edukad mehed

Pole juba ammu saladus, et edukate meeste saladus on suurepärased naised! Kindlasti on siin ka muid näitajaid, aga usun, et see on üks suurima tähtsusega. Muidugi on ka oluline meeste enda ambitsioonikus, mis paljudel puudub. Samas on arusaadav, et kõik ei saagi elada ega olla ühtemoodi.  

Edukate meeste alla kvalifitseeruvad majanduslikult heal järjel, õnnelikes peresuhetes ning eluga rahulolevad inimesed.  Kuidas kõike seda saavutada, kui poleks kõrval tugevat ning sihikindlat naist. Naiste tähtsus on nii oluline, sest mingil eluperioodil, kui mees püüdleb parima poole, on vaja tohutult suurt tuge. Ei kujuta ette küll neid ettevõtjaid või avalikus sektoris kõrgel kohal töötavaid mehi, kes tuleks pärast 12 H tööpäeva koju endale süüa tegema, kodu koristama, lastega mängima jpm. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa ükski inimene kõike korraga teha. Siin tulevadki mängu naised, kes küll ei pruugi samaväärselt meestega teenida, kuid kes on 100% toeks kõiges muus. Kui ambitsioonikas mees leiab enda kõrvale õige inimese, siis võib see liit olla kõigest tugevam. Tihti tuleb ette, et eneses kaheldakse, kuid kui on olemas teine pool, kes suudab arukalt analüüsida ning kõrvalt näha olukordi teistmoodi, toetades oma targa nõuga, siis annab see igatepidi indu juurde ainult edasi minemiseks. Ma arvan naiste silmis ei ole edukas mees vaid rahaliselt mõõdetav, vaid oluline on ka, kuidas suudetakse olla püsiv ning perekeskne.

Nii palju saab näiteid tuua edukatest ärimeestest, kellel on aastaid kõrval olnud samad naised. Näiteks kasvõi kõigile tuntud Armin Karu. Ise ei pea ka kaugelt otsima, sest minu pere mehed on samuti edukad ning pool sellest kiitusest kulub kindlasti nende naistele!

Kasvatamatus

Üha enam panen enda ümber tähele lapsi ning nende vanemaid, sest hoian isegi viimased 5 kuud juba ühte väikest poissi.  Ma arvan, et nii minu kui ka lapse jaoks on palju lihtsam, kui on kindel rutiin, nii on ka parem oma aega planeerida.  See võib küll tunduda nüri, kuid lõppkokkuvõttes on kõigil nii palju lihtsam. 

Huvitav on vaadata, kuidas lapsevanemad oma lapsi kasvatavad. Käime pidevalt väikse jõmmiga Kadrioru pargis jalutamas. Näen nii palju vanemaid, kes tunnevad piinlikkust või ei julge oma lapsi keelata teiste ees. See tundub nii veider. Võibolla osadel see lihtsalt tekib, kui on oma enda lapsega tegu.  Mul pole kunagi probleemi sellest, kui laps peaks jonnima, nutma hakkama või kurjaks saama kui ei taheta pargist lahkuda. Minu jaoks on nii ilmselge, et enne väljaminekut lepitakse reeglid kokku ning kui laps oma emotsioone hakkab teiste ees välja näitama, siis tuleb lihtsalt meelde tuletada konkreetse hääletooniga, millest sai enne väljaminekut räägitud. Siiani on toiminud see alati. Ei tea, kas asi on minus, aga ma ei tunne end absoluutselt halvasti, kui pean keelama last kellegi teise ees. Siiski on selliseid vanemaid küllaltki palju. Kahju on vaadata, kuidas ei saada hakkama, kui vanem on juba 10’dat korda öelnud, et hakkaks nüüd minema ning laps ei tee väljagi. Sellised väiksed diktaatorid, et ei saagi aru, kas vanematele meeldib kui nende väikesed pätid neile päha istuvad. 

Tohutult oluline on, et vanemad viiksid oma karistused ka lõpuni, kui tõesti muudmoodi ei saa. Ega laps ei aktsepteerigi sinu sõna, kui koguaeg lendavad tühjad sõnad. Minu jaoks on nii tähtis, et oleksid kindlad reeglid. Endal kui ka lapsel on lihtne ning mõlemad teavad, mida vastasel juhul oodata või teha.  Väga nõme on ka pidev keelamine, kui ei seletata, miks ei tohi nii teha. Mis mõttega siis üldse keelata, kui ei räägita väikese inimesega. Ilmselgelt ta varsti kordab oma tegu.  Samuti pole ükski laps „paha” laps, seda on tegelikult väga julm üldse öeldagi, sest ükski väike põngerjas ei taha olla paha. Tuleks pigem vaadata lapsevanemana enda käitumine üle, kas mitte ise ei olda kuskil kasvatuses valesti tehtud. 

Igatahes sel teemal võib lõpmatuseni jääda kirjutama, aga eks kasvatamatud lapsed saavadki indu juurde kartlikest vanematest.