Gluteenivaba ahjuvorm

Eriku venna kaaslane kinkis jõulude ajal meile retseptiraamatu „Gluteenivabad retseptid”. Proovisin sealt mehhikopärast riisi-kanavormi. Päris hea tuli, nii et jagan teiega ka.

Vaja:

·         450 g kanafilee
·         Paprika
·         Punane sibul
·         250 g konserveeritud punaseid ube (järgmine kord jätaksin need välja)
·         1,5 dl kohvikorrt
·         300 g juustu
·         300 g salsakastet
·         2 dl keetmata täisterariisi

Keeda riis, lisa oad ning pane see segu ahjuvormi. Riisi ja ubade peale pane 150 g juustu. Siis haki kana, paprika, sibul ning lisa kohvikoor ja salsakaste- sega. Kogu segu pane ahjuvormi riisi, ubade ja juustu peale.  Kõige peale ülejäänud 150 g juustu. Ahjust 200 kraadi juures 40 minutit ja ongi valmis.

Meile tegelikult oad ja paprika kummalegi ei meeldi. Paprika toidu sees ei häirinud, kuid oad võtsime välja. 

Investeering mälestuste jäädvustamiseks

Olen super rahul uue ostuga. Ostsime oma esimese peegelkaamera – Canon EOS 600D. Canoni valisime selle järgi, et seda peetakse kõige kasutajasõbralikumaks ning algajatel on aparaadiga hea lihtne töötada.  Antud mudeli kasuks otsustasime, sest äsja oli uuem versioon välja tulnud ning sellele mudelile toimuvad igal pool lõpumüügid . Hinnavõit 370 eurot.  Tegime ikka eeltööd ka ja uurisime välismaa saitidelt arvamusi selle kaamera kohta.  Palju oli positiivset  ning kaamerat peetakse oma klassi parimaks.  Aga eks see on sama igavene vaidlus, kas Android või Apple süsteem jne. 

Objektiiviks võtsime esialgu Canon EF-S 18-55mm f/3,5-5,6 IS Type II stabilisaatoriga standardsuumi. Eks neid saab hiljem vajadusel juurde osta, kui aparaadiga sina-sõbraks saada.

Tegelikult ma arvan, et aparaat aparaadiks, peaasi, et kaamera taga oleks inimene, kes oskaks seda kasutada. Meil tuli kaameraga kaasa fotograafia algkursus ja workshop „Kuidas võtta oma peegelkaamerast maksimum?”.  Nüüd tahakski lihtsalt asja käppa saada, et saaks edaspidi ilusaid pilte nautida. 

Esimene katsetus meie kaelkirjakust.

Maitse lapsepõlvest

Proovisin esimest korda ise saiavormi teha. Maitsesin seda nädal tagasi ja ausalt öeldes ei  mäletagi, et kunagi seda söönud oleks. Aga maitse oli tuttav, äkki ikka lasteaias. Kuna me kodus tihti kooke ja küpsetisi ei tee ning saia ei söö, siis mõtlesin et võikski üle pika aja proovida lapsepõlvest pärit maitset.

Vaja:

·         2 õuna
·         5 dl piima
·         Purk moosi (kirsi, vaarika vms)
·         1 sai
·         4 muna

Lõika sai kuubikuteks. Kihiti läheb: saiakuubikud, õunaviilud, suhkur/kaneel, moos, saiakuubikud, õunaviilud, suhkur/kaneel, moos, saiakuubikud. Siis klopi eraldi munad ja sega piimaga ning vala vormile peale. Pane foolium peale ning ahjus 200 kraadi juures 40 minutit. 10 minutit enne valmimist võib fooliumi pealt ära võtta, et saiakuubikud pruunistuksid. Süüakse piimaga.

Üks tüütumaid tegevusi

Ma ei kujuta ette, kas on mõni inimene olemas, kellele tõsiselt meeldiks triikida? Tean ka neid, kes üldse ei triigi. Minu jaoks on see igatahes üks tüütumaid tegevusi. See nädal pesime neli masinatäit pesu. Paljud riided on küll sellised, mida ei peagi triikima (dressid või riideesemed, mis ei kortsu). Samuti jäävad välja voodipesu, rätikud, pesu, sokid jms. Kes eriti pendantlik ja muudmoodi ei saa, triigib vist sokke ja pesu ka. Mina igatahes nii tubli pole. Samas ei saa ka triikimata jätta.  Riided näevad palju korralikumad välja ja hea on neid võtta kapist, ilma et need kortsus oleks.

Ehk on võimalik see endale meeldivaks muuta? Ma hirmuga juba mõtlen, et kui tulevikus on ka lapsed, siis ma elangi kuskil riiete kuhja all, sest ei taha triikimata asju kappi panna.

Lisaks triikimisele on mul veel eriti tore abikaasa, kes tahab et asjad pärast triikimist ikka õigesti kokku oleks pakitud. Ja temamoodi pakkides läheb mul poole rohkem ilmselt aega kui muidu. Nii et oma riided pakin kokku nii kuidas mulle sobib ja Eriku omad eritellimusel. Kõige toredam kogu asja juures on veel see, et enamus riietest on alati Eriku omad, sest ta topib kõik ühe korra kantud asjad kohe mustapesukasti. Sellest tulenevalt olen ma teda ikka vahel sundinud oma enda riideid triikima.

Lisaks kõigele ma ei tea, kas ma olen lihtsalt aeglane või see tegevus võtabki nii kaua aega, aga ma triigin iga kord vähemalt tund aega. Selle aja jooksul jõuaks näiteks trennis käia või midagi muud asjaliku teha.

Hea meelega võin koristada, lilli kasta, lund lükata jms tegeleda, aga triikimine on minu jaoks üks tüütumaid tegevusi.

Vasakul Eriku soovi järgi, paremal minu.

Suur ehmatus!

Mõtlesin kirjutada, sest endal on elus kaks korda  väikeste lastega selline juhus olnud, kus on hädasti vaja teada, kuidas käituda. Just siis, kui nad tõmbavad endale midagi kurku, mis võib üsna tihti juhtuda.  Esimene kord juhtus see ühega mu venna lastest, kui ta oli alles kuue kuune ning tõmbas vist viinamarja omale kurku. Õnneks hoidsime emaga last koos ja kui mind see esimese hooga ära ehmatas, siis ema käitus väga rahulikult ja enesekindlalt ning pööras lapse ümber ja oligi mure lahendatud. Jumal tänatud, et mu elus esimene kord sellisel hetkel ema kõrval oli, sest ma poleks vist osanud nii väikse lapsega midagi teha, see oli ka ca 8 aastat tagasi.

Nüüd täna väikest manni hoides juhtus täpselt samamoodi. Laps sõi ilusti ära ja hakkas suure hooga jooma ning ilmselt tal oli veel „viimane amps” suus. Ma viisin parasjagu nõud kööki ja hakkasin pesema, kui kuulsin, et tüdruk köhib ja tõmbas endale ilmselt midagi kurku. Esimese asjana ma alati ütlen, et „võtame hästi rahulikult”, no juba kaugelt hakkan rääkima ja püüan last maha rahustada, ükskõik mis siis ka ei juhtuks. Ja siis kui ma ümber nurga tulin ja nägin, et ta tõmbas ikka kõvasti kurku, sest ta oli näost jumala punane ja ehmunud,  siis mu sisemine alarm lõi küll põlema. Esimese hooga koputasin seljale ja midagi ei aidanud. Ilmselt ta tunnetas, et ma olen natukene närvis ja sain ise ka aru, et käitun väga valesti. Manasin rahuliku näo ette ja püüdsin teda maha rahustada öeldes, et kõik on hästi ja püüdku köhida. Kui ma nägin, et see ka väga ei aita, siis ma võtsin endale 5 sekundit mõtlemist. 2,5 sekundit ma mõtlesin, kas ma helistan ruttu tema emale ja teise 2 sekundiga sain aru, et see olekse ajakulu. Tavaliselt igasugustes „kriisiolukordades” tundub aeg nii pikalt minevat. Alles jäi ilmselt 0,5 sekundit kui ütlesin talle ruttu, et tõstan ta nüüd tagurpidi, näoga allapoole. Kopsisin talle mitte just väga kõvasti selja peale, sest kuskil kuklas oli meeles, et lastele ei tohi nii tugevasti koputada kui täiskasvanutele. Ja õnneks sai probleem lahendatud, natuke veel köhis, aga oli juba näost oma tooni tagasi. Suure üllatusena võttis ta ise asja üsna rahulikult, panin ta toolile ja istus seal vaikselt ning jälgis iga mu liigutust.  Kui talle uuesti juua pakkusin, siis põrnitses tigedalt oma mahla ning keeldus. Pole ka ime. Aga endal oli küll šokk ja käed ning jalad värisesid. Pole sellises olukorras üksi varem olnud ning tegelikult ju vastutad väikse inimese elu ja tervise eest. Õnneks Rebeca on hea kuulaja ja siis ma ikka rääkisin talle, et alati tuleb hästi rahulikuks jääda ja püüda köhida ning seletasin talle ilusti ära, miks lapsed teistpidi keeratakse, kui midagi kurgus on. Kuulas mu ilusti ära ja otsustas, et nüüd on aeg klotse minna laduma.

Igatahes manni uneajal ma võtsin uuesti lahti kliinikumi lehelt  „väikelapse tervisehädad ja kuidas nendega toime tulla”. Tegelt see on ikka A&O, mida võiks teada. Isegi kui endal lapsi pole. Sa ei või kunagi teada, millal võid sattuda seltskonda, kus on väiksed lapsed ning selliseid olukordi võib elus ikka ette tulla.  Kõige olulisem ongi ise esmasest ehmatusest ja blokist lahti saada ning kainelt edasi mõelda.

Mis lämbumist puudutab, siis selle puhul ei soovitata juua anda, mis pidi muidu inimeste esmareaktsioon olema.

Vot selline lugu.

Minu imearmas kallis hoolealune!

Artist, keda ma jumaldan

Ma pole kunagi olnud ühegi bändi ega artisti tõeline fänn. Mäletan, et paljudel teistel olid kodus seinte peal plakatid ja igast muud nänni.

Nüüd aga kuskil kaks aastat olen ma vahet pidamata kuulanud erinevatest žanridest enim R&B, pop /soul’i. Vaieldamatult lemmik artist on Beyonce Giselle Knowles-Carter.  Mida rohkem ma kuulan tema loomingut ning jälgin tema esinemisi,  seda enam olen ma veendunud, et ta on üks andekamaid.  Ma pole siiani näinud kedagi teist, kes annaks täispika kontserti, sealjuures andes endast kõik mis tal on. See mida ta laval teeb on uskumatu – koreograafia ja hääl ning kõik muu sinna juurde. Ta naudib seda, et suudab pakkuda kvaliteetset meelelahutust.

Palju on üleshaibitud staare, kellele kirjutatakse mõned hitid ning nad laulavad need kuulsaks või kellel on taga lihtsalt superhea tiim. Beyonce kirjutab enamus oma laulud ise ning kogu tema olemus ja emotsioonid peegelduvad tema loomingus, sellepärast polegi imestada, miks tal üle maailma nii palju fänne on. Põhimõtteliselt tema looming on tema enda elust. Palju on ta lauludes armastust ning pühendumist oma lähedastele. Ta esinemistes on tugevus, hingestatus ja energia, täpselt selline nagu ta ise on. Eriti ehe ongi see, et ta on täpselt sama haavatav kui igaüks meist ning suutnud kogu edu ja tagasilöökide juures jääda iseendaks. Ta töötab oma fännidele täie pühendumisega.

Kindlasti on tema edu taga ka palju muud. Näiteks tema abielu ühe edukama ameerika räppari Jay-Z’iga, kellel on oma osa oma abikaasa tänasel tuntusel. Siiski Beyonce oli juba 1990’ndatel tuntud tüdrukute bändi Destiny’s Child esilaulja, seega ta alustas oma karjääri juba 9-10 aastaselt. Minu meelest kõige märkimisväärsem on see, et ta oma 22 eluaasta jooksul ei ole loorberitele puhkama jäänud, vaid teeb kõvasti tööd edasi – annab välja uusi albumeid ning korraldab tuure. Ta on ise ka öelnud, et tihti esinejad rahulduvadki sellega, mis on juba saavutatud ning ei püüdle paremuse poole, kuid tema seda teed pole valinud.

Temast võikski kirjutama jääda, sest ta tegeleb veel heategevusega ning on naiste õiguste eest üks suurimaid seisjaid. Samuti paneb oma videod, filmid, tuurid, plaadid ja kõik muu ise kokku.  Ühesõnaga suurepärane naine, kes jõuab palju ja on heaks eeskujuks.  

Ilmselt pärast nii pikka juttu, võin ma öelda, et ma olen väikestviisi fänn. Nii, et kui te sõbrad mõtlete, mida mulle sünnipäevaks kinkida, siis võite Beyonce albumitest alustada. Erik kinkis mulle eelmine aasta plaadi „4” ning ma ei liialada kui ütlen, et olen seda vähemalt mitukümmend korda algusest lõpuni kuulanud. 

Beyonce - I am world tour

Visuaalse albumi tutvustus

Lennujaamas

Arvutis on hunnik videosid, sest alati filmime kui kuskil käime. 

Leidsin video, kus polnud veel reisilgi, aga juba käisin Erikule kaameraga närvidele.

Saaks vaid aega tagasi keerata!