30. rasedusnädala täitumine

Aeg läheb ja läheb.. Lõpuks on need ilusad 30 nädalat täis saanud! Nüüd tundub lõpp kuidagi eriti lähedal. Eeldatavalt 70 päeva pärast muutub meie elu nii palju. Mitmeteks aastateks pole me enam üksi ja vastutame uue inimese eest.  Millegipärast on mul tunne, et laps võib varem sündida, ei teagi miks. Aga ega varem pole rase olnud, nii et tunne võib ka petta. Võiks veel 5 nädalat kõhus püsida, siis võib tulla küll. Iseenesest kõik ettevalmistused on praktiliselt tehtud. Riided vaja veel ära triikida ja voodipesu pesta. Tahaks veel jõuda perekooli loengutes ka ära käia. Kümnest loengust on võimalik osa võtta, aga plaanin vist viiel osaleda. Üks neist on tegelikult rohkem meestele suunatud, nii et saan Erikuga koos minna. Täitsa ootan isegi, ma arvan päris palju nalja hakkab meil saama. Ja siis vist rohkem suuremaid asju polegi enne sünnitust vaja ette võtta.

Beebi ise peaks kaaluma ca 1,4 kilo ja ruumi hakkab tal väheseks jääma. Viie nädalaga peaks natuke üle ühe kilo juurde võtma. Tahaks end juba näha lõpurasedana .. Praegu igasugused tegevused on veel rohkem piiratud kui varem. Täna jalutasin koertega kolm kilomeetrit ja ütleme nii, et see oli mu lagi, jalutasin tund aega seda maad, nii et võib omad järeldused teha, mis tempos ma liigun. Pärast sellist „pingutust” olin ma täiesti läbi ja valutasin paar tundi oma kõhtu. Aga samas liikuma peab, kuid jään parem oma vesiaeroobika juurde. Viimastel kordadel on süda ka pahaks läinud, tavaliselt 11.45-12.15, alati samal ajal. Kolmapäeval oli nii hull, et jõudsin vaevu Tabasalust autoga linna korteri ette, sest pilt hakkas eest ära minema ja kõrvus vilises. Olen aru saanud, et tavaliselt hakkab paha, kui hommikuti suurtes kogustes vett ei joo. Mis veel? Paljud räägivad, et lapse liigutused teevad haiget ja ei kannata kuidagi olla. Sain siis ka ühel ööl piinelda, kui samal päeval koer mulle oma 40-50 kilo raskusega kõhtu hüppas. Laps oli ilmselt mingisse nõmedasse asendisse tõugatud, sest see pool andis pärast hüpet koguaeg vaikselt tunda. Ööseks siis  surus ta vastu närvi, nii et ma olin valmis juba Erikut äratama ja Pelgulinna vastuvõttu minema. Muidu on kõik endiselt hästi sujunud. Kilosid eelmise nädala neljapäeva seisuga 7,5 juures, nii et sellega on kõik hästi.

Pilt ja video mõlemad täna tehtud. Loodetavasti saate videost aru ka, kuidas beebi kõhus liigutab. 

Mõtlesin pliksile midagi oma kätega teha ja alustasin ühe tekikese heegeldamist, mida saab vankris/turvahällis kasutada. Kui valmis saab, lisan pilte ja kirjutan kuidas tegin. Iseenesest väga lihtne!

Armas uus pereliige

Elame eilsest kaks nädalat Tabasalus, sest Eriku vanemad läksid Austraaliasse puhkama ja loomaaed vajab hoolitsemist. Vahepeal läks kaduma kass Sofi, ilmselt rebaste nahka. Eelmine neljapäev sai Tabasallu kasside turvakodust uus kiisu võetud. Ilus värviline ja nimeks Tripsu. Paari päevaga nii ära harjunud, et eile õhtul ronis meile kohe sülle, nurrus ja mängis. Koertega hoiab veel väikest distantsi, aga tundub et saavad varsti sõpradeks. 

Beebiootuse pilte

Käisime pühapäeval beebiootuse pilte tegemas. Nii tore, et need lõpuks tehtud said! Meie detsembribeebide grupis on juba mitmeid, kes istuvad haiglas ja ootavad oma aega ning kaks enneaegset beebit on ka juba sündinud. Nii et ei ole siin midagi aega raisata. Kuna tahtsime pildid kindlasti väljas teha, siis sõltus nii palju ilmast. Algus tundus tohutult tüütu. Kõigepealt sai aeg pandud pühapäevaks, aga kuna lubas vihma siis tõstsime selle kolmapäevaks. Siis sadas kolmapäeval vihma ja mõtlesime, et ehk ikka pühapäeval õnnestub ja õnneks õnnestuski. Ilmad hakkavad juba jahedaks minema ja varsti poleks saanud enam ilma mantlita pildistada. 

Igatahes fotograafi valimisest. Olen mitmeid pildistajaid vaadanud ning valik osutus selle kasuks, kes  meie päringule kõige ennem vastas. Hinnaklass on enamjaolt kõigil sama. Meie saime oma fotograafiks sel päeval Marika Talpas- Taltsepa  www.marikafoto.ee

Tema tehtud tööd väga meeldisid ning inimesena oli ta ka pildistamise ajal mõnus ja soe. Soovitame kindlasti! Pilte käisime tegemas Pikakari rannas, koht on kodule küllaltki lähedal, kuigi pole veel kordagi varem sinna sattunud. Pildistasime ca üks tund ja saime mitmeid erinevaid shoote. Kuna fotograafil on hetkel tohutult palju tööd, siis peame piltidega ootama 3-4 nädalat. Tore on aga see, et Marika saatis meile neli piilukat, nii et teab mida vähemalt oodata :)

 

Kas tolerandid on ikka nii tolerantsed?

Lugesin ühte kommentaari ja jäin pikemalt mõtlema. Mõtlema selle üle, et miks on paljudel raske mõista, et inimestel on erinevad arusaamad asjadest (siinkohal siis suhtumine kooseluseaduse, tulevikus ka abielu ning lapsendamise suhtes) . Loen ja tunnetan täpselt vastupidist hukkamõistu inimestelt, kes kooseluseaduse poolt on. Kui oled vastu, siis oled mittearvestav, mittesalliv, iganenud arusaamaga, venemeelne, homoseksuaale vihkav inimene, kes tuleks hukka mõista. Praegu on küsimuse all ainult kas jah või ei ning sellest tehakse täielik järeldus sinu vaadete kohta. Vaatame siis tolerantsuse küsimust ja mõistmist natukene teise nurga alt. Praegu on kõige päevakajalisem teema kooseluseadus, aga räägiks hoopis vene keele kohast Eestis. Eestis elab 1,3 miljonit inimest, kellest venelasi on ca 300 000 ehk nad on vähemuses, kuigi mitte nii drastiliselt (nii nagu on vähemuses ka homoseksuaalid heterode kõrval). Nüüd tõstataks küsimuse, et miks eestlased diskrimineerivad venelasi? Homoseksuaalid ja kooseluseaduse pooldajad ju pidevalt rõhutavad, et tuleb olla tolerantne kõigi suhtes, rääkimata rahvusest, seksuaalsest orientatsioonist, rassist jne ning ei saa mõelda teisiti, sest see on vale.  Kui palju eestlastest, ka need samad kooseluseaduse pooldajad pooldaksid teise riigikeelena vene keelt ? St. et tuldaks vastu „vähemusele” ning seadusega võetaks vastu, et teiseks riigikeeleks eesti keele kõrval saab olema vene keel.  Kui tolerantsuse küsimusest lähtuda, siis me peaksime ju kõik sellega nõus olema. Sest ega kui poolt ei ole, siis oled otseselt vene rahvust vihkav inimene, kes tahab nende igapäeva elu keerulisemaks muuta. See on täpselt samasugune tagakiusamine. Eesti-venelased, kes suhtlevad vaid vene keeles ei saa oma igapäeva asju lihtsamalt ajada, kuigi nende osakaal Eestis on märkimisväärne -  ¼ rahvast.  Ma usun, et paljud venelased tunnevad end täpselt samamoodi ahistatuna ning seadusega piiratuna, nii nagu ka homoseksuaalid, keda on ju kordades vähem. Jabur on see, et homoseksuaale ja heterosid nii must-valgena eristatakse ja neid teineteisele vastandatakse, et aina enam ja enam vihkamist süveneda. Nüüd keeleküsimuse juurde tagasi tulles, kahtlen ma siiralt, pannes see rahvahääletusele, et see ka vastu võetaks. Aga mis tunne tekiks sellel enamusel (usun, et see protsent oleks kindlasti suurem kui 67% kooseluseaduse küsimuse puhul), kes on vastu kuid ikkagi otsustaks Riigikogu sellise seaduse poolt. Pressides seda metsikut tolerantsust, millest kõik igapäevaselt räägivad, peale väevõimuga!

Ütlen veelkord, et minul ei ole homoseksuaalide vastu absoluutselt mitte midagi. Aga minus tekitab vastikust ja mu ihukarvad tõusevad püsti kui ma mõtlen kuidas riigis asju aetakse. Kellest otsustajad lõplikult lähtuvad? Häiriv on vaadata, kui mis tahes seadusi kiiruga tahetakse vastu võtta. Minu meelest on teavitustööd ja inimeste harimisega selles küsimuses ikka väga vähe tööd tehtud. Mina vaatan seda küsimust hoopis selle pilgu alt, et kui tulekski teemaks hoopis sisulisem debatt, näiteks kasvõi „vene keel riigikeelena” küsimus ning Riigikogu vastu rahva tahtmist selle ikkagi vastu võtaks, siis kas see oleks normaalne? Kas siis mõtleksime ikka, et tuleb olla lihtsalt tolerantne? Sügavalt kahtlen. Seega ärge olge nii väiklased.

Ja mul on ausalt siiralt rõve ja vastik lugeda sõimu erinevas suunas, nii ajakirjanduses, arvamusavaldustes, kommentaarides, erinevatel veebilehtedel jne. See on tõsiselt rõve ja ebainimlik.  Ja palun, oled sa homoseksuaal või heteroseksuaal, kooseluseaduse pooldaja või vastane, katsu olla inimene ja ära pressi oma arvamust ja nägemust teisele vägisi peale. Usu mind, see ei vii kuhugile, ainult suurema vihkamiseni. 

Rasedusest & kursustest

Huh, aeg lendab nii et ise ka ei usu! Homme on 29 nädalat rasedust täis & 11 nädalat tähtajani ainult jäänud. Tundub, et raseduse lihtsam aeg hakkab mööduma. Erik juba naerab, et taarun vaikselt ringi. Lapse kaal iga nädalaga oluliselt kasvab ning aina raskemaks läheb. Koormus alakõhule on nii suur, et kohati on valus liikuda, eriti õhtuti kui päev tegemisi täis on olnud. Viimasel ajal näevad mu ööd välja sellised, et ärkan kell 4 üles, kobistan veits ringi, lähen 5 ajal magama ja ärkan 8-9 uuesti üles. Ööd on nii väsitavad, sest ei saa korralikult end välja magada. Ilmselt keha valmistab mind öisteks ärkvelolekuteks ette. Muid erilisi ilminguid polegi täheldanud. Söögiisus pole midagi erilist muutunud. Ei saa veel aru nendest juttudest, et raseduse ajal peaks olema meeletu isu ja ajad näost sisse kõike mis hing ihaldab. Ise söön enamjaolt samu asju mis varem.  Loodetavasti ei sõnunud nüüd ära ja kahe kuu jooksul ogaraks ei lähe. Mujalt pole väga paisunud, aga tunnen füüsiliselt kuidas kõht on tohutult kasvanud. Laps peaks olema 40 cm ligi ja kaaluma ca 1,3 kilo – umbes sama suur kui muskaatkõrvits. Toredatest asjadest nii palju, et laps liigutab aina rohkem ning nüüd tunnen käega katsudes täpselt kuidas ta mu sees on. Eile puudutasin ta kätt või jalga, millega ta mulle kohe vastu virutas.  

Vahepeal kirjutasin blogis, et võtsin ette raamatupidamiskursused ning saan usinalt oma viimased kuud õppimisega veel ära sisustada. Eile käisin siis esimeses tunnis ja sain täieliku shoki. Või õigemini ma ei olnud ainuke. Õppejõud oli pensionieas vanem mees. Alguses arvasin, et võibolla olen liiga kriitiline ning parem vaatan, mis saama hakkab enne kui kohe püsti tõusen ja minema jalutan. Esimese tunni ajaga tekkis mul tõsine hämming, kuidas üldse saab mõnda koolitust nii läbi viia. Õpetaja rääkis väga aeglaselt vaiksel ja monotoonsel toonil ning õppemeetodiks oli midagi taolist, et ta luges väljaprinditud paberilt infot maha ning eeldas, et meie selle endale märkmikusse üles kirjutaks ja osad kirjutasid ka. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kuhu ma sattunud olen. Mina muidugi vait ei olnud ja küsisin kohe, et kas sama materjal, millelt ta maha loeb, on internetis üleval. Siis ehmus ära ja tõdes, et on küll. No tõesti, mis asja, milleks me oma aega siis raiskame?? Huvitav oli vaadata, kuidas mõni inimene kõik usinalt kirja pani. Siis viskas mul täiesti üle, kui ta hakkas meile ette lugema, ise samal ajal sama juttu tahvlile kirjutades „Tänapäeval saab kasutada e-teenuseid, tänapäeval saab kasutada e-teenuseid, tänapäeval saab kasutada e-teenuseid (korrutas, et kõik ikka kirjutada jõuaks). E-teenuseid kasutades peab olema ID-kaart, e-teenuseid kasutades peab olema ID-kaart.. (kõik usinalt kirjutavad ja ma lihtsalt passisin suu ammuli, et mis toimub). 

Pärast 30 minutit lahkus esimene noormees, kes on samuti iseenda tööandja ning tuli lihtsalt harima end. Ma ausalt ei tea, miks ma seal edasi istusin, lootes vist et midagi muutub. Lõpuks kui tekkis paus, korjasin samuti oma kodinad kokku ja ütlesin kogu selle klassi ees õppejõule, mida ma sellisest asjast arvan. Minu jaoks oli lihtsalt nii tragikoomiline, et ma reaalselt maksin ettemaksu ära ja lootsin midagi asjaliku sealt leida. Eks see õpetaja natukene ka solvus ja küsis, kas nüüd hakkavad kõik järjest ära minema. Isegi vist natukene ärritus, aga ega ma võlgu talle ei jäänud ja tulin sealt lõpuks tulema.  Siiamaani ei suuda uskuda, kus kohas ma ometi käisin. Praktiliselt terve see jura aeg uurisin ma tarbijakaitseseadust, et kuidas ma küll ometi oma ettemaksu võiks tagasi saada. Nimesid ei nimeta ka seetõttu, et sain sekretäriga jutule, et ta mulle minu 64 eurot tagastaks. Kuigi mul on tunne, et tema poole pöörduvad ka kõik ülejäänud õpilased.  Aga no mis teha. Kui ikka raha tahad teenida, siis pead väärilist teenust ka pakkuma. Kahju on muidugi, sest olin oma aja ilusti ära planeerinud, aga ju siis pidigi nii minema!

Hakkab juba siiber saama.

Ausalt öeldes mul hakkab täiesti siiber saama kogu sellest trallist ümber kooseluseaduse. Endal on mul vastakad tunded selle suhtes. Ma püüan olla igati tolerantne ja aktsepteeringi seda, et meie ümber on paare, kes on omasooiharad. See on läbi aegade nii olnud ega kao ka kuhugile. Mind see ei häiri, mis inimesed oma kodudes teevad. Mind häirivad aga muud asjad, näiteks see, et ma pean absoluutselt iga päev kas uudistest või sotsiaalmeediast lugema selle kohta, kuidas geisid/lesbisid (keda iganes) diskrimineeritakse. Minu jaoks on ajuvaba suhtumine neisse, kes seda ei tolereeri. Kuidas saab üks inimene teisele peale pressida oma tahtmist, kui teine ei ole selleks valmis? Emor viis läbi uuringu, kus suurem osa eestlastest on kooseluseaduse vastu. Tehkem siis oma järeldus- meie ühiskond pole veel selleks valmis. Minu jaoks on müstika, kuidas saab näpuga näidata ja halvasti öelda neile, kes on selle vastu? Kes ütlevad, et nemad ei poolda kooseluseadust, sest leiavad, et homodel (ma ausalt ei tea, milliseid termineid on üldse viisakas kasutada) on juba praegugi võimalus oma vara ja muu notari juures registreerida. Igal inimesel on asjast oma arvamus ja ei tasu tuua mingeid nõmedaid paralleele mustanahaliste diskrimineerimisega. Ma arvan, et natukene vähe on tehtud ka rahumeelset teavitustööd, sest valdav osa heterodest kardavad seda, et kui nad tulevad kooseluseadusele vastu, siis nõudmised aina suurenevad ning hirm selle ees, et lõpuks puudutab see lasteaedades/koolides nende endi lapsi. See on täiesti inimlik, et inimestel on omad hirmud, kas need siis on alusetud või mitte. Nüüd pointi juurde tagasi tulles.. minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks see, et kooseluseadus läheb kolmandale lugemisele ning suure tõenäosusega võetakse see ka vastu. Olgu nii, paari kuu pärast on nii kui nii uued kuumad teemad ning kooseluseaduse vastuvõtmine on kauge minevik.  Aga kuidas saab olla võimalik, et rohkem kui 50% (oli vist 72%?)  ühiskonnast on seaduse vastu, aga vastu võetakse see ilmselt nii või teisiti?  Kas otsuseid võtavad vastu tõesti rahvaesindajad? 

Ma saan kõigest sellest aru, et mida rohkem me anname endast erinevatele inimestele õigusi ja mida tolerantsemad me oleme, seda parem on elada sellises keskkonnas. Aga olgem ausad, tolerantsust ja mõistmist ei saa peale suruda, sest see tekitab hoopis vastupidise efekti. Minu arvates on vale, et selliseid seaduseid võetakse kiirustades vastu, sest see tekitab ühiskonnas aina rohkem viha juurde. Milleks? Üldiselt ma leian, et see seadus ei anna ega võta kelleltki mitte midagi. Ei tekita see seadus rohkem homosid juurde, ei lõhu see seadus heteropaare, ei anna see neile oluliselt uusi õigusi juurde (sest juba praegu annab igasuguseid lepinguid, vara jagamine/pärand jms.., notari juures sõlmida). Samuti ei muutu ühiskond selle seaduse võrra tolerantsemaks või mõistvamaks.  Ma arvan, et alustama peaks hoopis mujalt kui mingisuguse seaduse pealepressimisega. Aga las jääda igale ühele oma arvamus ning katsuks jääda vähemalt siinkohal arusaajaks, et ongi kolme tüüpi inimesi: a) kes kooseluseadust pooldavad b) kes on kooseluseaduse vastu c) kes on erapooletud.

Üheksa ühist aastat!

03.10.2014 sai meil koos oldud üheksa ühist aastat! Nüüd hakkab juubeliaasta jooksma. Tähistasime siis päeva kohviku ja kinoga. Kuna õhtu oli Eriku poolt, siis kinkisin talle enda poolt Jan Uuspõllu monoetenduse piletid ja üht-teist veel. Käisime söömas kohvikus Komeet. Super-mõnus koht, väga meeldis. Hinnad küll kallimad kui mujal, aga väga seda väärt! Panime laua juba varem kinni, vaatega linnale. Hea, et seda tegime, sest kõik lauad olid reede õhtul täis. Mina sõin veise sisefileed ja Erik talleliha. Mõlemad toidud olid väga head & koogid veel paremad! Ühesõnaga ainult kiidusõnad! Polegi kuskil nii kaua kahekesi õhtustanud, olime kohvikus vist ligi kaks tundi.

Pärast läksime kinno "Kadunud" vaatama. Minu meelest kinos jookseb igasugust jura viimasel ajal ning heale filmile on raske pihta saada. Muidugi maitseasi ka, aga üldiselt valik on minu meelest nigel -  Maagiline Oz, Sipelgapoiss, Galaktika valvurid, Dracula jne jne. Aga film oli ise jälle kümnesse. Lõpp oli lihtsalt nii sürr, et me tükk aega pärast filmi vaatamist rääkisime sellest.

Õhtu oli super ja koju jõudsime alles pool üks öösel. Muidugi elevust tekitas ka see, et saime lõpuks oma esimese majajoonise arhitektilt kätte, aga seda laseme veel kõvasti muuta.

 

Ma tundun endale nendel piltidel hiiglama suur! Kilosid küll vähe juurde tulnud, aga samas 2,5 kuud veel jäänud. Järgmine pühapäev on plaanis beebiootuse pilte minna tegema, siis peab vist kõhu sisse tõmbama..