Ei taha üldse alustada postitust jälle
sellega, kuidas aeg lendab. Aga tõesti läheb nii ruttu! Kui ma mõtlen, et olime
haiglas 3 päeva, siis kuhu need ülejäänud 11 päeva kodus kadunud on??
Mõtlesin täna kirjutada, mis on minu mõtted
siiani tagantjärele. Kui kaks aastat tagasi hakkasime mõtlema, et meil võiks
olla üks armas beebi, siis mõte lapsest oli hoopis teistsugune. Isegi raseduse
ajal. Kui ootad last, siis paned end vaimus ikka valmis selleks, et tuleb
magamata öid ning mõni öö saab ehk paar tundi ainult magada. Siiski ootasin ma
nii väga, et laps juba kiiresti-kiiresti sünniks. Mäletan, et viimased nädalad
olid mul unetud ning istusin öösiti
diivanil ning vahtisin lakke. Mõtlesin, et küll oleks tore kui üks väike põnn
oleks meiega, et siis poleks öösel vähemalt igav ja saaks temaga tegeleda.
Samuti olin valmis selleks, et kõik päevad saavad olema küllaltki sarnased.
Naljakas isegi mõelda, et kahe nädala jooksul olen ma kolm korda kodust väljas
käinud. Uskumatu! Reaalsus on ikkagi hoopis teine. Minu meelest ei olegi
võimalik täielikult ette valmistada oma esimeseks lapseks, sest teiste pereelu
võib kõrvalt ju vaadata, kuid see mis endal ees ootab, on ikkagi midagi muud.
Esimesed kaks nädalat on olnud puhtalt harjumise ja tutvumise aeg. Pidev
katsetamine ning teineteise tundma õppimine. Kui ise koguaeg kõigilt küsisin, et
noooh, said beebi kätte, kas nüüd on tugev emaarmastus tekkinud, siis mind
üllatas alati vastus, et ei ole. Nüüd saan ise ka aru, miks. Kui alguses see
ilmaime esimest korda kõhule pandi, siis emotsioonid olid nii laes. Ja need
olid hoopis teistsugused tunded! Laps on minu jaoks imearmas, kuid peamine
tunne on see, et pigem on kohustus kellegi eest hoolitseda, sest tean, et olen
tema jaoks kõige olulisem. See tunne on mõnus, aga ei saaks öelda, et
eksisteeriks ülevoolavat emaarmastust. Eks see tekibki ajaga, siis kui elu
rohkem paika loksub ning Lennalt väikest emotsiooni hakkan saama. Hetkel
domineeribki enim vastutustunne selle pisikese inimese ees, kes sõltub ainult
minust. Ei kujuta ette ja ei saa aru, kuidas üldse osad emad tahavad jätta oma
vastsündinud beebisid teiste hoolde. Mul ei tuleks hetkel pähegi, et hakkaks
sellega oma last traumeerima. Seda on näha, et tema ematunnetus on nii tugev,
et ta tajub mind iga oma rakuga. Minu jaoks on ääretult oluline, et ta end
hästi tunneks!
Hetkel näeb meie päevakava laias laastus välja
selline, et ärkame hommikul 7 ajal, kui Erik tööle läheb. Uneajad on
10.00-13.00, 15.00-18.00, 21.00-00.00, 04.00-07.00 – midagi taolist, kuigi kõik
päevad on erinevad. Sel ajal, mil ta ei maga, puhastan teda (peamiselt naba,
silmi, mähkmed jms), söödan, võimlen veits ning siis ülejäänud aeg ta kas
hakkab uinuma või röögib kena tunnikese. Kuna iga päev õpime midagi, siis eile õhtul
avastasime, et ta ei röögi kui hoida teda koguaeg enda vastas. Ilmselt on tal
lähedusevajadus või siis kerge trauma sünnitusest. Beebid pidid kuid meenutama
seda valu ja emotsiooni, mis nad sünnitusel tundsid. Ja mis ma veel raseduse
ajal mõtlesin, oli see, et oma lapsele panen ma kindlad reeglid. Sünnist saati
panen ta ilusti oma voodisse magama jne. Aga nii need asjad päris ei käi. Nii
väike beebi ei ela sinu reeglite järgi, vaid lõpuks elad hoopis tema rütmis.
Tunnen, et varsti võiks hakata taas sotsialiseeruma,
kuigi täna esimesel arstil käies soovitati mitte väga seltskondadega kokku
puutuda, eriti lasteaialastega. Aga eks tasapisi. Üritan ka ise hakata rohkem
väljas käima ning julgemaid väljasõite ette võtma. Ainult ise saab rutiini
murda.