Nädal ilma nutitelefonita!

Minu armas Samsung Galaxy S3 streigib. Ostsin telefoni eelmise aasta jõulude ajal.  Suvel juba paljud kurtsid, et kuulevad mind halvasti kui telefonis suhtlesime. Viisin siis esimesel korral telefoni garantiiremonti. Pärast kahte nädalat teatati, et telefon on tagasi ja viga ei leitudki ning uuendati tarkvara. Tore küll.

Kõik tundus okei olevat, aga nüüd sügisel hakkas sama asi pihta. Viisin siis telefoni eelmisel esmaspäeval hooldusesse. Nüüd lubati midagi asjaliku ära teha. Tegelikult probleem selles, et Tele2’st uurisin, kaua ma nii edasi tagasi käima pean. Öeldi, et kui viga pole leitud ja asi ainult tarkvaras, siis jäängi käima seni kuni garantii läbi saab. Täna sai telefoniga ühele poole ja õnneks tarkvara uuendamise asemel vahetati midagi  mehaaniliselt ära. Seega nüüd on lootus, et kõik on pikemaks ajaks korras.

Erik ostis meile koju varutelefoni, juhuks kui vaja läheb – Samsung E1170. Muidu on tüütu teistelt laenata. Telefon on imeväike ja nuppudega, nii nagu vanasti. Nädal ilma nutitelefonita oli päris värskendav. Kui esimesel päeval ma mõtlesin, et kuidas ma küll toime tulen ilma pideva interneti olemasoluta, siis nüüdseks täitsa ära harjunud. Asendustelefon on konkreetselt ainult helistamiseks ja sõnumeerimiseks. Muid funktsioone, mida vaja läheks, sealt eriti ei leia –  äratuskell ehk.

Ühesõnaga see nädal oli päris huvitav, sest sain aru, et pole absoluutselt vajadust koguaeg telefonis istuda. Iga meil ei pea sekundiga su telefoni jõudma. Samuti nuppudega telefoni kasutades märkad üha enam neid inimesi, kes oma nutitelefonidesse klammerduvad. Sellistel hetkedel tahaks kohe midagi öelda. Ainuke funktsioon mida igatsesin oli kaamera.  Tihti on hetki,  mida tahaks üles pildistada, neid kordi tuli isegi selle ühe nädala jooksul ette. Lisaks sellele kippusin ma nuputelefoni igale poole unustama, sest see ei tundunud kuidagi tarvilik olevat kaasas tassida.  Telefoni plussiks on kindlasti see, et nädal aega on aku vastu pidanud nii, et ükski kriips pole langenud. 

Kokkuvõtteks polnud see nädal nii hull midagi ! J Täitsa mõistan neid inimesi, kes ei pea oluliseks nutitelefoni endale osta. 

Nutika asemel nupukas.

Natuke jõulutoitu teiseks advendiks!

Pole just suured kartuli - sõbrad, aga täna mõtlesime, et teeks teise advendi puhul midagi jõulutoidule sarnast.

Ahjukartulid- ja porgandid:

·         4 kartulit
·         2 porgandit
·         4-5 küüslaugu küünt
·         Sool
·         Pipar
·         Prantsuse ürdisegu
·         Taluvõi

Kõigepealt viilutasin kartulid- porgandid, keetsin 5 minutit. Siis nõrutasin ja raputasin tugevalt juurviljad kaane all läbi. Panin taluvõi tükid ahjuplaadile ning lasin ahjus ära sulada. Siis kartulid- porgandid plaadile ning segasin need või sees ära, nii et kõik kaetuks saaks. Pane maitse järgi soola, pipart, ürte. Viilutasin küüslauku juurviljadele juurde.  

Kõik ahju ja 220 kraadi juures 40-50 minutit.
Ise panin 30 minuti peal juurviljadega kokku verivorstid ja hoidsin ahjus 40 minutit.

Juurde hapukurki, pohlamoosi ja muud head.

Lihtne & hea.

PS! Tegin neljaks toidukorraks, seega üheks päevaks kahele tehes, vähenda koguseid.

Meenutused pulmadest & ideid uutele noorpaaridele!

Aegajalt sirvin arvutis erinevaid pildialbumeid läbi. Jõudsin otsapidi pulmaalbumisse. Mõtlesin jagada pilte, mida kuhugile üles laadinud pole. Muidu on neid tohutult palju, aga mõned siis.

Et sisu ka oleks, siis mõned mõtted tulevastele pruutpaaridele. Kirjutan siis, mis me oma pulmas läbi viisime. Kava koostasin täitsa ise, muidugi Erikuga läbi arutades. Detailselt siia kirjutama ei hakka, aga panen kirja mõned mängud, traditsioonid.

·         Üks põhjus, miks me registreerimist peokohas läbi ei tahtnud viia, oli pulmarong. Nimelt on see vahva traditsioon. Pulmavanem jagab külalistele valged autolindid ja sõidetakse kõik koos pulmakohta.
·         Pulmarongi vahepeatus. Pulmaisa peatas autorongi kinni ning viis läbi pruudi neiupõlvenime ärasaatmise (kirjutasin siis kaardile oma vana nime, kuupäeva ja telefoninumbri ning lennutasime õhupallidega õhku). Samuti kinkisin isale vana rahakoti. Uueks rahakotiks sai Erik!

·         Tegelikult ka vahetult enne pulmakohta oli veel üks peatus, kus viina eest pidime pulmaväravad avama. Kahjuks oli asukoht halva koha peal ja üks osa autorongist jäi kurvi taha, siis mõned ei teadnudki peatumise põhjust. See selleks.

·         Pulmakohta jõudes ootas meid ees „kirjade” laegas (ümbrikute jaoks), pakkusime tervitusjoogiks Astit ja pulmavanem tutvustas külalisteraamatut, kuhu kõik said siis õhtu jooksul sisse kirjutada.

·         Külalised võtsid esimesed toidud ja siis pidasime Erikuga tänukõne.
·         Pulmaisa jagas vahepalaks paar ametinimetust, mis inimestelt palju ei nõudnud (näiteks: näppaja, toostitõstja, noh-mees, kibekarjuja, vetelpäästja, jurist, ämmavalvur)
·         Muude tegevuste kõrval toimus „roosimäng”, kus meid Erikuga pandi seljad vastamisi istuma ja pidime küsimustele vastama, mina sain valge ja mees sinise roosi. Küsimused olid stiilis: „kes on teie peres perepea?”, kes kiiremini tõstis, selle vastus luges.

·         Noorpaari avatants

·         Viktoriin lõbusate küsimustega (Näiteks: kelleks tahtis Erik väiksena saada? Politseikoeraks)

·         Siis võistkonnamäng, kus moodustati kaks üheksaliikmelist võistkonda, kus joonistades ja luuletades kujutati meie abielu 50 aasta pärast.

·         Lastele tegevuseks joonistasid nemad oma lauas teemal „abielu”.

·         Lunastused. Näppaja näppas õhtu jooksul külalistelt 10 asja, mis tuli „tagasi teenida”. Oma asja tagasisaamiseks pidi iga üks valima ühe ümbriku, mille sees oli lotopilet ja ülesanne stiilis „vii pruutpaar kolme kuu jooksul pannkooke sööma”. Lotopileti võit oli toetavaks summaks.

·         Muidugi sukapaela äravõtmine ja viskamine vallalistele meestele.

·         Pruudikimbu viskamine.

Kõik see mahtus ära 6,5 H sisse ning jäi aega ülegi kõigi külalistega suhelda, pildistada, tantsida, süüa- juua ja lihtsalt aega nautida.

Kõik sujus suurepäraselt  ning ise ei pidanud absoluutselt muretsema, sest tegevuste eest kandis hoolt pulmaisa.

Ametlik osa:

 Lõpuks sai vabalt võtta:

 Ühiseid pilte:

Rõõmsaid hetke:

 Vaateid Küla Villast:

Hambapesu enne või pärast söömist?

Mõtlesin kirjutada ja uurida, kas te pesete hambaid hommikuti enne või pärast söömist? Õhtuti on asi selge, sest hambaid üldjuhul pestakse vahetult enne magama minemist. 

Ma tean palju inimesi, kes pesevad hambaid pärast söömist ja see tundub nii veider. Ise pesen hommikul esimese asjana hambad, käin pesemas ja siis alles söön.  Erik tihti käitub vastupidi. Püüan talle igakord selgeks teha, et see pole hammastele kasulik, aga inimestel on harjumus nii tugev.  Õnneks ikka midagi jääb külge!

Igatahes, mina mõtlen nii, et kui sa hommikul ärkad ja terve öö on bakterid su suus tegutsenud ning kui esimese tegevusena hommikust süüa, siis sööd need bakterid toiduga alla.
Teiseks minu jaoks on loogiline see, et pärast hammastepesu oled sa nö. „kaitsekihi” peale pannud . Kui nüüd sööd pärast pesu, siis on hambad juba kaitstud. Kui sööd enne pesu, siis rikud hambaid juba eos ja mis sellest hilisemast nühkimisest kasu siis on?
Kolmandaks, pärast söömist pidi suus toimuma happerünnak, millele järgnevalt ei tohiks hambaid kohe pesta, sest nii kahjustad sa hambaemaili.

Paljud pesevad pärast söömist hambaid, et „värskena” välja minna. Aga ma usun, et piisab ka suuloputamisest ning milleks on välja mõeldud näts?

Nii, et lõppkokkuvõttes ei jõua ma ühegi mõistliku arusaamani, miks peaks pesema hambaid pärast söömist?

Meie jõulud algasid!

Olen nii põnevil selle aasta jõuludest. Esimesed jõulud, mis Erikuga koos  suuremalt ette võtame. Sel aastal otsustasime ehtida kodu ja tuua kuuse. Ostsime igasuguseid põnevaid kaunistusi ja muud põnevat. Oma esimese kuusejala, mis on lahedalt retro!

Põhimõtteliselt 20 päeva jõuludeni aega, aga jõulutunne on juba praegu sees. Tõimegi täna siis kuuse koju, ehtisime ära ja kuna jõuluvanal on nii palju tööd, siis meie juurde tõi ta oma kingid esimesena. Nimelt ei hakanud oma kingitusi kappidesse peitma, kust me need nii kui nii mingil ajal avastaks, vaid panime need rõõmsalt kuuse alla ootama. Nii on põnevam ning leppisime kokku, et enne 24. detsembrit  kumbki kingitustesse  ei piilu.

Me tavaliselt oleme jõulude ajal omavahel kokku leppinud, et kingitusi ei tee. Samuti ka perekondadega pidades ei tee, kui siis ainult lastele. Kuid kuna sel aastal on jõulud erilisemad, siis otsustasime ikkagi teineteisele teha. Eks siis kingitustest saab 24. pikemalt kirjutada :)

PS! Jõulukuuse langetasime aianduskeskusest Hansaplant. Seal on suur ja hea valik, nii et soovitan oma ost sealt teha!

Mõnusat detsembri jätku!

Tervislik hommikusmuuti

Need kogused siis kahele:

·         Pool Alma maitsestamata jogurtist
·         Pool La Crema maitsestamata jogurtist
·         Puuvilju (ise külmutasin suvel maasikaid – 10-15 maasikat) või näiteks üks banaan
·         Piima (nii palju, et marjad ära kataks)

Ühesõnaga pane silma ja tunde järgi. 

Lõpuks siis blenderda kõik kokku. Toitev!

Mida silmas pidada lapsehoidja valikul?

Olen lapsehoidmisega tegelenud aasta aega ja selle aja jooksul palju kokku puutunud erinevate teiste hoidjatega. Lapsehoidjana on hea ülikooli kõrvalt raha teenida, siiski polnud see ainuke põhjus, miks selle viisi valisin. Mulle lihtsalt meeldivad lapsed väga, eriti pisikesed, sest nende arengut on kõige vahvam jälgida. Ja ma arvan see peaks olema esimene joon lapsehoidja valimisel – et talle meeldiks lastega tegeleda.

Palju on neid hoidjaid, kes „lihtsalt” hoiavad lapse ära. Ei räägi- tegele – mängi piisavalt, vaid piirduvad elementaarsega nagu söögi andmine, magama panemine jms.  Kahju on neist lastest, kellele on sellised hoidjad valitud, sest see pärsib väga nende arengut. On ka neid lapsehoidjaid, kes hoiavad lapsi pikad päevad ja ei käi nendega isegi väljas. Kui ma väikest kaheaastast manni hoian, siis ma räägin temaga koguaeg kui täiskasvanuga. Vanus pole määrav, lapsed saavad suurepäraselt kõigest aru ja mõtlevad iga su sõnale usinalt kaasa. Siiski laps on laps ja tahab mängulisust ning turvatunnet.  Ise hoidjana tekitan alati mingid „rutiinsed tegevused”, mis lapsele väga meeldivad. Näiteks iga päev patside tegemine, mänguasjade koristamine, koduloomale söögiandmine – ühesõnaga laps seostab kindlad tegevused sinuga ära ja teeb neid hea meelega.  Kokkuvõtvalt võiks lapsehoidja olla loov ja tegus. Muidugi on arusaadav, et täispikka päeva ei suuda pidevalt aktiivne olla ja seda pole vajagi. Laps tahab vahepeal omi mõtteid ka kuulda.

Noor või vana hoidja? Mina pooldan iga kell noort hoidjat, kellel on vastutustunne. Näen pidevalt neid vanaemasid ja vanemaid hoidjaid, kes käivad oma väikeste lastelastega väljas. Ei tohi astuda, ega istuda, sest äkki kukub/hakkab külm/teeb riided mustaks/astub porilompi jne.  Piiratakse neid igal võimalikul viisil ja ei lasta vabalt olla. Muidugi on oluline, et lapsega midagi ei juhtuks, aga igal sammul ei saa ka järel joosta ja jopeäärest kinni hoida.

Hoidja peaks olema kohusetundlik ja suutma end kehtestada. Kogu mängulisuse kõrval peab suutma lapsehoidja last vajadusel keelata, nii et ka laps teda kuulaks. Ma arvan, et see omadus lihtsalt kas on olemas või ei ole. Minul siiani ja usun, et ka edaspidi enesekehtestamisega probleeme pole. Lapsega ei vaielda kunagi ja öeldakse lihtsalt nii kuidas on. Reeglid on kõigile samad, kui hoidja ei röögi, jonni, märatse, siis ei tee seda ka laps. Ja rohkem polegi midagi rääkida.

Lõpetuseks, kui otsite oma lapsele lapsehoidjat, siis see paber ei ole üldse nii oluline. Tähtis on, et lapsehoidja oleks vastutus- ja kohusetundlik inimene, kellele meeldiks lastega tegeleda.