Juhtumiste jada jätkub vol2

Ma ei tea mis toimub, aga 2014 jaanuar minu lemmikute hulka kindlasti ei kuulu. Kui reedel sain ma kuidagi lapse luku taha ja laupäeval pildid ära kaotatud, siis pühapäeval külastas mind kiirabi. Hommikul hakkas lihtsalt nii halb ja tohutud valud olid, võtsin siis rõõmsalt valuvaigistit ja mõtlesin, et kannatan pool tundi ära, küll siis paremaks läheb. Aga ei, 10 minutit pärast valuvaigisti söömist läks mul süda pahaks ja enesetunne veel hullemaks, nii et olin valmis pilti taskusse viskama. Erik tegi siis kõik aknad lahti (õues -10 kraadi) ja ikka ei läinud paremaks ning kutsus oma hädisele naisele kiirabi. Nii nad süstisid mulle veeni terve kotitäie vedeliku, mis pidavat asja paremaks muutma. Õhtuks oli juba täitsa okei.

Esmaspäev möödus õnneks hästi, vaid ühe halva uudisega. Aga ega siis nii lihtsalt pääse. Täna hommikul tulin oma saja asjaga tööle ja telefon kukkus vastu kivipõrandat. Ma tavaliselt selliste asjade peale ei ehmata, sest mu Samsung Galaxy S3 on üldiselt tubli telefon olnud ja iga kõksu peale ei reageeri. Seekord viskas tal siibrisse ja otsustas, et muutub kõigepealt roheliseks ja nüüd roosaks. Ilmselt ikka probleem natuke suurem ning parandus läheks ca 150 euro kanti, mis iseenesest on mõttetu, sest uue telefoni saaks alla 300 euro juba kätte. Eks tuleb edasi uurida ja seni oma nuputelefoni kasutada.

Lihtsalt, igasugune ebaõnn hakkab juba ära tüütama. Õnneks pärast mõõna tuleb tõus. Homseks peab lotot ostma, ehk peitub tõus seal.

Nii ilus ta mul siis ongi :)

Mereannisupp

Superhea ja lihtne teha. 

Vaja:

·         3 kartulit
·         2 porgandit
·         300 ml vahukoort 35% (1,5 pk)
·         Kalapuljongi kuubik
·         350 g lõhe
·         200 g mereande
·         1 sibul

Kõigepealt haki sibul ja porgand, pruunista potis. Lisa 1 L (keevat) vett ja kalapuljong. Lase vesi keema ja lisa kartul. Keeda ca 10 minutit. Lisa mereannid, lõigatud lõhekuubikud ja koor – sega ja hoia kaane all mõned minutid, et lõhe valmiks (lõhe saab kuumas vees paarikümne sekundiga küpseks, nii et ärge eraldi keetke või muul viisil valmistage).

Cheers! 

Juhtumiste jada jätkub

Kõigepealt eile käisin väikest Rebecat hoidmas. Olime just võimlemistrennist koju jõudnud, kui viskasin ruttu võtmed, kaamera ja kõik muu tuppa ja võtsin garaažipuldi, et veel natukene maja ees õues olla ja koos rõõmsalt lund lükata. Saime oma asjadega valmis ja ütlesin siis mannile, et ta võib hakata tuppa minema ja et ma lähen panen labida garaaži ära ning tulen ka. Rebeca läks uksest sisse, tõmbas ukse enda järel kinni ja ma siis ootasin, et garaažiuks kinni korralikult läheks. Katsun siis välisust ja UKS ON LUKUS! Esimese hooga ma hakkasin naerma, mõtlesin, et ei ole võimalik et sellised asjad minuga juhtuvad. Katsusin siis igaks juhuks ust uuesti ja siis jõudis reaalsus kohale, et toas on 2-aastane laps lukus ja mina rõõmsalt väljas. Õnneks Rebeca on nii rahulik ja tark laps, et tuli ilusti välisukse juurde ja siis me hakkasime seal arutama, kuidas ma sisse saaksin. Kuna ta on ikkagi nii väike, et ei ulatu ukselukku keerama, siis sellest üritusest abi polnud. Siis tuli mulle meelde, et ka garaaži kaudu on võimalik tuppa saada. Aga oh üllatust, garaažis olev uks oli just sel päeval samuti lukus. Läksin siis välisukse juurde tagasi ja ütlesin Rebecale, et ta rahulikult alla korrusele garaažiukse juurde läheks. Kuna seal on väike aste, siis äkki ulatab lahti teha. Aga ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänud muud üle kui manni emale helistada. Lõppude lõpuks kõik lahenes ja sain hoopis naabrilt võtme. Üllatav oli see, et laps ise nii rahulikult kõigesse suhtus. Muidugi ma rääkisin talle läbi ukse, et selliseid asju ikka juhtub ja valisin jututeemaks tema lemmikteemad, nii et kuskil 20 minutit rääkisime läbi ukse, mis me täna sööme ja mis venna parasjagu lasteaias teha võib.

Teine tore lugu juhtus siis täna. Tegime eile ja täna terve hommikupooliku kõvasti pilte, proovisime oma kaamerat. Ja siis koju jõudes tõmbasin kõik pildid arvutisse. Arvasin, et tõmbasin, sest vaatasin kiiruga et laadimine on lõppenud. Esimese asjana ma alati teen mälukaardi tühjaks. Hakkasin siis oma ca 150 pilti arvutist vaatama. Avan kausta ja kaustas on AINULT 10 PILTI! Siis mõtlesin küll, et tere talv. Roomasin eile õhtul põrandal maas, et kassist ja koera varvastest pilte saada ja nüüd mul pole ühtegi pilti! Õnneks on tänapäeval tehnika niivõrd arenenud, et sellised vead annab likvideerida. Lõpuks mulle siis kuskilt kuklast meenusid õe sõnad, et kogemata kustutatud pilte on võimalik taastada. Hakkasin siis googeldama ja esimese hooga leidsin 4-5 programmi, kus on seda võimalik teha, kuid selleks võid mõnusalt 50-60 eurot välja käia. Tekkis juba ahastus. Õnneks sain head informatsiooni ning siis teistele õnnetutele ka, kel selline asi juhtub, kasutage programmi nimega Recuva!

Mul on kolm suurt ehmatust olnud & kõik nii järjestiku, et ei teagi, mida see mulle näidata tahab. Pean vist olema tähelepanelikum.

Natuke siis pilte ka siis pika teksti lõppu.

 Eile sai sauna ja lumeleili!

Erikul tuli nostalgiahetk

Gluteenivaba ahjuvorm

Eriku venna kaaslane kinkis jõulude ajal meile retseptiraamatu „Gluteenivabad retseptid”. Proovisin sealt mehhikopärast riisi-kanavormi. Päris hea tuli, nii et jagan teiega ka.

Vaja:

·         450 g kanafilee
·         Paprika
·         Punane sibul
·         250 g konserveeritud punaseid ube (järgmine kord jätaksin need välja)
·         1,5 dl kohvikorrt
·         300 g juustu
·         300 g salsakastet
·         2 dl keetmata täisterariisi

Keeda riis, lisa oad ning pane see segu ahjuvormi. Riisi ja ubade peale pane 150 g juustu. Siis haki kana, paprika, sibul ning lisa kohvikoor ja salsakaste- sega. Kogu segu pane ahjuvormi riisi, ubade ja juustu peale.  Kõige peale ülejäänud 150 g juustu. Ahjust 200 kraadi juures 40 minutit ja ongi valmis.

Meile tegelikult oad ja paprika kummalegi ei meeldi. Paprika toidu sees ei häirinud, kuid oad võtsime välja. 

Investeering mälestuste jäädvustamiseks

Olen super rahul uue ostuga. Ostsime oma esimese peegelkaamera – Canon EOS 600D. Canoni valisime selle järgi, et seda peetakse kõige kasutajasõbralikumaks ning algajatel on aparaadiga hea lihtne töötada.  Antud mudeli kasuks otsustasime, sest äsja oli uuem versioon välja tulnud ning sellele mudelile toimuvad igal pool lõpumüügid . Hinnavõit 370 eurot.  Tegime ikka eeltööd ka ja uurisime välismaa saitidelt arvamusi selle kaamera kohta.  Palju oli positiivset  ning kaamerat peetakse oma klassi parimaks.  Aga eks see on sama igavene vaidlus, kas Android või Apple süsteem jne. 

Objektiiviks võtsime esialgu Canon EF-S 18-55mm f/3,5-5,6 IS Type II stabilisaatoriga standardsuumi. Eks neid saab hiljem vajadusel juurde osta, kui aparaadiga sina-sõbraks saada.

Tegelikult ma arvan, et aparaat aparaadiks, peaasi, et kaamera taga oleks inimene, kes oskaks seda kasutada. Meil tuli kaameraga kaasa fotograafia algkursus ja workshop „Kuidas võtta oma peegelkaamerast maksimum?”.  Nüüd tahakski lihtsalt asja käppa saada, et saaks edaspidi ilusaid pilte nautida. 

Esimene katsetus meie kaelkirjakust.

Maitse lapsepõlvest

Proovisin esimest korda ise saiavormi teha. Maitsesin seda nädal tagasi ja ausalt öeldes ei  mäletagi, et kunagi seda söönud oleks. Aga maitse oli tuttav, äkki ikka lasteaias. Kuna me kodus tihti kooke ja küpsetisi ei tee ning saia ei söö, siis mõtlesin et võikski üle pika aja proovida lapsepõlvest pärit maitset.

Vaja:

·         2 õuna
·         5 dl piima
·         Purk moosi (kirsi, vaarika vms)
·         1 sai
·         4 muna

Lõika sai kuubikuteks. Kihiti läheb: saiakuubikud, õunaviilud, suhkur/kaneel, moos, saiakuubikud, õunaviilud, suhkur/kaneel, moos, saiakuubikud. Siis klopi eraldi munad ja sega piimaga ning vala vormile peale. Pane foolium peale ning ahjus 200 kraadi juures 40 minutit. 10 minutit enne valmimist võib fooliumi pealt ära võtta, et saiakuubikud pruunistuksid. Süüakse piimaga.

Üks tüütumaid tegevusi

Ma ei kujuta ette, kas on mõni inimene olemas, kellele tõsiselt meeldiks triikida? Tean ka neid, kes üldse ei triigi. Minu jaoks on see igatahes üks tüütumaid tegevusi. See nädal pesime neli masinatäit pesu. Paljud riided on küll sellised, mida ei peagi triikima (dressid või riideesemed, mis ei kortsu). Samuti jäävad välja voodipesu, rätikud, pesu, sokid jms. Kes eriti pendantlik ja muudmoodi ei saa, triigib vist sokke ja pesu ka. Mina igatahes nii tubli pole. Samas ei saa ka triikimata jätta.  Riided näevad palju korralikumad välja ja hea on neid võtta kapist, ilma et need kortsus oleks.

Ehk on võimalik see endale meeldivaks muuta? Ma hirmuga juba mõtlen, et kui tulevikus on ka lapsed, siis ma elangi kuskil riiete kuhja all, sest ei taha triikimata asju kappi panna.

Lisaks triikimisele on mul veel eriti tore abikaasa, kes tahab et asjad pärast triikimist ikka õigesti kokku oleks pakitud. Ja temamoodi pakkides läheb mul poole rohkem ilmselt aega kui muidu. Nii et oma riided pakin kokku nii kuidas mulle sobib ja Eriku omad eritellimusel. Kõige toredam kogu asja juures on veel see, et enamus riietest on alati Eriku omad, sest ta topib kõik ühe korra kantud asjad kohe mustapesukasti. Sellest tulenevalt olen ma teda ikka vahel sundinud oma enda riideid triikima.

Lisaks kõigele ma ei tea, kas ma olen lihtsalt aeglane või see tegevus võtabki nii kaua aega, aga ma triigin iga kord vähemalt tund aega. Selle aja jooksul jõuaks näiteks trennis käia või midagi muud asjaliku teha.

Hea meelega võin koristada, lilli kasta, lund lükata jms tegeleda, aga triikimine on minu jaoks üks tüütumaid tegevusi.

Vasakul Eriku soovi järgi, paremal minu.