Minu hobist.

Ma olen aastast aastasse mõelnud, et mul pole ühtegi sellist asja, milles ma tõeliselt hea oleks või mida saaksin oma hobiks nimetada – ei ole suur kalastaja, ei käi küttimas, ei mängi hästi korvpalli, ei ole super-kokk, ei kogu marke, ei ole suur tantsu-fanatt  ja võibki loetlema jääda.

Nüüd aga avastasin, et mul ikkagi on üks suur hobi. Ma olen suur albumite meisterdaja. Kodus on iga olulisema sündmuse kohta album.

Fotoalbumitest on mul:

·         „Laura sünnist tänaseni” album
·         „Erik sünnist tänaseni” album
·         Meie ühine koolialbum, kus sees on kõik tunnistused, klassipildid, diplomid, autasud ..
·         Poissmeeste – ja tüdrukuteõhtu album
·         Pulmaalbum
·         Eriku sõjaväe album
·         Perekonna album – pildid 50’st aastast
·         Kaks albumit Erikule 17’ndaks ja 20’ndaks sünnipäevaks – sisuks pildid ja kirjutised kõikidest suurematest sündmustest, mis koos teinud oleme. Albumites on sadu kirju, mida Erikuga teineteisele kirjutanud oleme.
·         Reisialbum

Lisaks olen päevikuid pidanud 2007’ndast aastast. Just saigi teine „raamat” täis. Esimene päevik oli 157 A4 pikk, teine 163 A4 pikk. Seitsme aastaga 320 lk. Ca 45 lk aastas ja ligi 4 lk kuus. Nii umbes ongi olnud, iga kuu püüan kirjutada mõned korrad „raamatusse”, mis toimunud on. Enne pulmi kirjutasin ka „pulmade planeerimise päevikut”, kuhu koondasin kõik plaanid, summad, kulutused, emotsioonid, muudatused esimesest päevast.

Ühesõnaga ma olen suur fotode ja kirjutiste fänn!  Miks ma seda teen ? Ma teen seda selleks, et jäädvustada oma nooruspõlv ja mõtted ning see on üks suurimaid mälestusesemeid kunagi, mida näidata järgmistele põlvedele. Tänasel arvutiajastul  on enamus pildid ja mõtted kõik arvutis. Ajapikku mingi osa lihtsalt kaob sealt- kas suurte puhastuste vms.  jooksul. Seetõttu ma püüangi kõik talletada paberil. Ilmselt mingi osa on tulnud ka sellest, et minu ema on ammusest ajast alati pilte ilmutanud ja albumitesse need pannud. Nii tore on need vahel välja võtta ja neid vaadata.  Suur põhjus, miks kirjutan, ongi sellepärast, et ka lisaks piltidele mõtteid koondada. Kui näiteks 30ne aasta pärast minu enda lapsed abielluma hakkavad ja sellest juttu tuleb, siis saan ilusti oma albumid lahti võtta ja rääkida detailselt, kuidas „meie ajal” oli. Kindlasti tuleb neid albumeid juurde, nii et kunagi peab oma koju tegema eraldi ruumi albumite jaoks.

Tegelikult on kõik albumid ja päevikud minu suurim vara. Ma olen alati mõelnud, et materiaalsetest asjadest oleks need esimesed, mille alles jätaksin või tulest päästaksin.  

Nädal ilma nutitelefonita!

Minu armas Samsung Galaxy S3 streigib. Ostsin telefoni eelmise aasta jõulude ajal.  Suvel juba paljud kurtsid, et kuulevad mind halvasti kui telefonis suhtlesime. Viisin siis esimesel korral telefoni garantiiremonti. Pärast kahte nädalat teatati, et telefon on tagasi ja viga ei leitudki ning uuendati tarkvara. Tore küll.

Kõik tundus okei olevat, aga nüüd sügisel hakkas sama asi pihta. Viisin siis telefoni eelmisel esmaspäeval hooldusesse. Nüüd lubati midagi asjaliku ära teha. Tegelikult probleem selles, et Tele2’st uurisin, kaua ma nii edasi tagasi käima pean. Öeldi, et kui viga pole leitud ja asi ainult tarkvaras, siis jäängi käima seni kuni garantii läbi saab. Täna sai telefoniga ühele poole ja õnneks tarkvara uuendamise asemel vahetati midagi  mehaaniliselt ära. Seega nüüd on lootus, et kõik on pikemaks ajaks korras.

Erik ostis meile koju varutelefoni, juhuks kui vaja läheb – Samsung E1170. Muidu on tüütu teistelt laenata. Telefon on imeväike ja nuppudega, nii nagu vanasti. Nädal ilma nutitelefonita oli päris värskendav. Kui esimesel päeval ma mõtlesin, et kuidas ma küll toime tulen ilma pideva interneti olemasoluta, siis nüüdseks täitsa ära harjunud. Asendustelefon on konkreetselt ainult helistamiseks ja sõnumeerimiseks. Muid funktsioone, mida vaja läheks, sealt eriti ei leia –  äratuskell ehk.

Ühesõnaga see nädal oli päris huvitav, sest sain aru, et pole absoluutselt vajadust koguaeg telefonis istuda. Iga meil ei pea sekundiga su telefoni jõudma. Samuti nuppudega telefoni kasutades märkad üha enam neid inimesi, kes oma nutitelefonidesse klammerduvad. Sellistel hetkedel tahaks kohe midagi öelda. Ainuke funktsioon mida igatsesin oli kaamera.  Tihti on hetki,  mida tahaks üles pildistada, neid kordi tuli isegi selle ühe nädala jooksul ette. Lisaks sellele kippusin ma nuputelefoni igale poole unustama, sest see ei tundunud kuidagi tarvilik olevat kaasas tassida.  Telefoni plussiks on kindlasti see, et nädal aega on aku vastu pidanud nii, et ükski kriips pole langenud. 

Kokkuvõtteks polnud see nädal nii hull midagi ! J Täitsa mõistan neid inimesi, kes ei pea oluliseks nutitelefoni endale osta. 

Nutika asemel nupukas.

Natuke jõulutoitu teiseks advendiks!

Pole just suured kartuli - sõbrad, aga täna mõtlesime, et teeks teise advendi puhul midagi jõulutoidule sarnast.

Ahjukartulid- ja porgandid:

·         4 kartulit
·         2 porgandit
·         4-5 küüslaugu küünt
·         Sool
·         Pipar
·         Prantsuse ürdisegu
·         Taluvõi

Kõigepealt viilutasin kartulid- porgandid, keetsin 5 minutit. Siis nõrutasin ja raputasin tugevalt juurviljad kaane all läbi. Panin taluvõi tükid ahjuplaadile ning lasin ahjus ära sulada. Siis kartulid- porgandid plaadile ning segasin need või sees ära, nii et kõik kaetuks saaks. Pane maitse järgi soola, pipart, ürte. Viilutasin küüslauku juurviljadele juurde.  

Kõik ahju ja 220 kraadi juures 40-50 minutit.
Ise panin 30 minuti peal juurviljadega kokku verivorstid ja hoidsin ahjus 40 minutit.

Juurde hapukurki, pohlamoosi ja muud head.

Lihtne & hea.

PS! Tegin neljaks toidukorraks, seega üheks päevaks kahele tehes, vähenda koguseid.

Meenutused pulmadest & ideid uutele noorpaaridele!

Aegajalt sirvin arvutis erinevaid pildialbumeid läbi. Jõudsin otsapidi pulmaalbumisse. Mõtlesin jagada pilte, mida kuhugile üles laadinud pole. Muidu on neid tohutult palju, aga mõned siis.

Et sisu ka oleks, siis mõned mõtted tulevastele pruutpaaridele. Kirjutan siis, mis me oma pulmas läbi viisime. Kava koostasin täitsa ise, muidugi Erikuga läbi arutades. Detailselt siia kirjutama ei hakka, aga panen kirja mõned mängud, traditsioonid.

·         Üks põhjus, miks me registreerimist peokohas läbi ei tahtnud viia, oli pulmarong. Nimelt on see vahva traditsioon. Pulmavanem jagab külalistele valged autolindid ja sõidetakse kõik koos pulmakohta.
·         Pulmarongi vahepeatus. Pulmaisa peatas autorongi kinni ning viis läbi pruudi neiupõlvenime ärasaatmise (kirjutasin siis kaardile oma vana nime, kuupäeva ja telefoninumbri ning lennutasime õhupallidega õhku). Samuti kinkisin isale vana rahakoti. Uueks rahakotiks sai Erik!

·         Tegelikult ka vahetult enne pulmakohta oli veel üks peatus, kus viina eest pidime pulmaväravad avama. Kahjuks oli asukoht halva koha peal ja üks osa autorongist jäi kurvi taha, siis mõned ei teadnudki peatumise põhjust. See selleks.

·         Pulmakohta jõudes ootas meid ees „kirjade” laegas (ümbrikute jaoks), pakkusime tervitusjoogiks Astit ja pulmavanem tutvustas külalisteraamatut, kuhu kõik said siis õhtu jooksul sisse kirjutada.

·         Külalised võtsid esimesed toidud ja siis pidasime Erikuga tänukõne.
·         Pulmaisa jagas vahepalaks paar ametinimetust, mis inimestelt palju ei nõudnud (näiteks: näppaja, toostitõstja, noh-mees, kibekarjuja, vetelpäästja, jurist, ämmavalvur)
·         Muude tegevuste kõrval toimus „roosimäng”, kus meid Erikuga pandi seljad vastamisi istuma ja pidime küsimustele vastama, mina sain valge ja mees sinise roosi. Küsimused olid stiilis: „kes on teie peres perepea?”, kes kiiremini tõstis, selle vastus luges.

·         Noorpaari avatants

·         Viktoriin lõbusate küsimustega (Näiteks: kelleks tahtis Erik väiksena saada? Politseikoeraks)

·         Siis võistkonnamäng, kus moodustati kaks üheksaliikmelist võistkonda, kus joonistades ja luuletades kujutati meie abielu 50 aasta pärast.

·         Lastele tegevuseks joonistasid nemad oma lauas teemal „abielu”.

·         Lunastused. Näppaja näppas õhtu jooksul külalistelt 10 asja, mis tuli „tagasi teenida”. Oma asja tagasisaamiseks pidi iga üks valima ühe ümbriku, mille sees oli lotopilet ja ülesanne stiilis „vii pruutpaar kolme kuu jooksul pannkooke sööma”. Lotopileti võit oli toetavaks summaks.

·         Muidugi sukapaela äravõtmine ja viskamine vallalistele meestele.

·         Pruudikimbu viskamine.

Kõik see mahtus ära 6,5 H sisse ning jäi aega ülegi kõigi külalistega suhelda, pildistada, tantsida, süüa- juua ja lihtsalt aega nautida.

Kõik sujus suurepäraselt  ning ise ei pidanud absoluutselt muretsema, sest tegevuste eest kandis hoolt pulmaisa.

Ametlik osa:

 Lõpuks sai vabalt võtta:

 Ühiseid pilte:

Rõõmsaid hetke:

 Vaateid Küla Villast:

Hambapesu enne või pärast söömist?

Mõtlesin kirjutada ja uurida, kas te pesete hambaid hommikuti enne või pärast söömist? Õhtuti on asi selge, sest hambaid üldjuhul pestakse vahetult enne magama minemist. 

Ma tean palju inimesi, kes pesevad hambaid pärast söömist ja see tundub nii veider. Ise pesen hommikul esimese asjana hambad, käin pesemas ja siis alles söön.  Erik tihti käitub vastupidi. Püüan talle igakord selgeks teha, et see pole hammastele kasulik, aga inimestel on harjumus nii tugev.  Õnneks ikka midagi jääb külge!

Igatahes, mina mõtlen nii, et kui sa hommikul ärkad ja terve öö on bakterid su suus tegutsenud ning kui esimese tegevusena hommikust süüa, siis sööd need bakterid toiduga alla.
Teiseks minu jaoks on loogiline see, et pärast hammastepesu oled sa nö. „kaitsekihi” peale pannud . Kui nüüd sööd pärast pesu, siis on hambad juba kaitstud. Kui sööd enne pesu, siis rikud hambaid juba eos ja mis sellest hilisemast nühkimisest kasu siis on?
Kolmandaks, pärast söömist pidi suus toimuma happerünnak, millele järgnevalt ei tohiks hambaid kohe pesta, sest nii kahjustad sa hambaemaili.

Paljud pesevad pärast söömist hambaid, et „värskena” välja minna. Aga ma usun, et piisab ka suuloputamisest ning milleks on välja mõeldud näts?

Nii, et lõppkokkuvõttes ei jõua ma ühegi mõistliku arusaamani, miks peaks pesema hambaid pärast söömist?

Meie jõulud algasid!

Olen nii põnevil selle aasta jõuludest. Esimesed jõulud, mis Erikuga koos  suuremalt ette võtame. Sel aastal otsustasime ehtida kodu ja tuua kuuse. Ostsime igasuguseid põnevaid kaunistusi ja muud põnevat. Oma esimese kuusejala, mis on lahedalt retro!

Põhimõtteliselt 20 päeva jõuludeni aega, aga jõulutunne on juba praegu sees. Tõimegi täna siis kuuse koju, ehtisime ära ja kuna jõuluvanal on nii palju tööd, siis meie juurde tõi ta oma kingid esimesena. Nimelt ei hakanud oma kingitusi kappidesse peitma, kust me need nii kui nii mingil ajal avastaks, vaid panime need rõõmsalt kuuse alla ootama. Nii on põnevam ning leppisime kokku, et enne 24. detsembrit  kumbki kingitustesse  ei piilu.

Me tavaliselt oleme jõulude ajal omavahel kokku leppinud, et kingitusi ei tee. Samuti ka perekondadega pidades ei tee, kui siis ainult lastele. Kuid kuna sel aastal on jõulud erilisemad, siis otsustasime ikkagi teineteisele teha. Eks siis kingitustest saab 24. pikemalt kirjutada :)

PS! Jõulukuuse langetasime aianduskeskusest Hansaplant. Seal on suur ja hea valik, nii et soovitan oma ost sealt teha!

Mõnusat detsembri jätku!

Tervislik hommikusmuuti

Need kogused siis kahele:

·         Pool Alma maitsestamata jogurtist
·         Pool La Crema maitsestamata jogurtist
·         Puuvilju (ise külmutasin suvel maasikaid – 10-15 maasikat) või näiteks üks banaan
·         Piima (nii palju, et marjad ära kataks)

Ühesõnaga pane silma ja tunde järgi. 

Lõpuks siis blenderda kõik kokku. Toitev!