Minu hobist.

Ma olen aastast aastasse mõelnud, et mul pole ühtegi sellist asja, milles ma tõeliselt hea oleks või mida saaksin oma hobiks nimetada – ei ole suur kalastaja, ei käi küttimas, ei mängi hästi korvpalli, ei ole super-kokk, ei kogu marke, ei ole suur tantsu-fanatt  ja võibki loetlema jääda.

Nüüd aga avastasin, et mul ikkagi on üks suur hobi. Ma olen suur albumite meisterdaja. Kodus on iga olulisema sündmuse kohta album.

Fotoalbumitest on mul:

·         „Laura sünnist tänaseni” album
·         „Erik sünnist tänaseni” album
·         Meie ühine koolialbum, kus sees on kõik tunnistused, klassipildid, diplomid, autasud ..
·         Poissmeeste – ja tüdrukuteõhtu album
·         Pulmaalbum
·         Eriku sõjaväe album
·         Perekonna album – pildid 50’st aastast
·         Kaks albumit Erikule 17’ndaks ja 20’ndaks sünnipäevaks – sisuks pildid ja kirjutised kõikidest suurematest sündmustest, mis koos teinud oleme. Albumites on sadu kirju, mida Erikuga teineteisele kirjutanud oleme.
·         Reisialbum

Lisaks olen päevikuid pidanud 2007’ndast aastast. Just saigi teine „raamat” täis. Esimene päevik oli 157 A4 pikk, teine 163 A4 pikk. Seitsme aastaga 320 lk. Ca 45 lk aastas ja ligi 4 lk kuus. Nii umbes ongi olnud, iga kuu püüan kirjutada mõned korrad „raamatusse”, mis toimunud on. Enne pulmi kirjutasin ka „pulmade planeerimise päevikut”, kuhu koondasin kõik plaanid, summad, kulutused, emotsioonid, muudatused esimesest päevast.

Ühesõnaga ma olen suur fotode ja kirjutiste fänn!  Miks ma seda teen ? Ma teen seda selleks, et jäädvustada oma nooruspõlv ja mõtted ning see on üks suurimaid mälestusesemeid kunagi, mida näidata järgmistele põlvedele. Tänasel arvutiajastul  on enamus pildid ja mõtted kõik arvutis. Ajapikku mingi osa lihtsalt kaob sealt- kas suurte puhastuste vms.  jooksul. Seetõttu ma püüangi kõik talletada paberil. Ilmselt mingi osa on tulnud ka sellest, et minu ema on ammusest ajast alati pilte ilmutanud ja albumitesse need pannud. Nii tore on need vahel välja võtta ja neid vaadata.  Suur põhjus, miks kirjutan, ongi sellepärast, et ka lisaks piltidele mõtteid koondada. Kui näiteks 30ne aasta pärast minu enda lapsed abielluma hakkavad ja sellest juttu tuleb, siis saan ilusti oma albumid lahti võtta ja rääkida detailselt, kuidas „meie ajal” oli. Kindlasti tuleb neid albumeid juurde, nii et kunagi peab oma koju tegema eraldi ruumi albumite jaoks.

Tegelikult on kõik albumid ja päevikud minu suurim vara. Ma olen alati mõelnud, et materiaalsetest asjadest oleks need esimesed, mille alles jätaksin või tulest päästaksin.