Emotsioon. Pereväärtused - kus ?

Mind ajendas kirjutama juba tükk aega tagasi Karl Kermese võetud seiskoht (vt tema fb lehel) ning olen mõelnud minagi, et mida inimesed väärtustavad? Ma sügavalt kahtlen, et selleks on perekond. Täiesti jahmatav. Sattusin 2011. aasta statistikale. Väike osa teilegi:

·         Sünde 14 679 (982 isa tuvastamata, 7777 väljaspool abielu sündinud lapsed, 5920 registreeritud abielusse sündinud lapsed)
·         Abiellujaid: 5543!!
·         Lahutajaid 3099!!
·         Lastega leibkondi on 164 200,
·         Millest üksikvanemaga leibkondi on 29 304 (17,8% lastega leibkondade arvust!!)

Põhiline seisukoht perekonna lõhkumiseks on „polnud õige inimene”, „tunne kadus”, „koguaeg tülitsesime”, „mees peksab või joob”, „kaaslane pole truu”. Tõsiselt, võtke end kokku nüüd. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see osa, kui inimesed saavad kokku ja hakkavad kohe koos pere looma. Teevad üheskoos valmis mitu last ja siis otsustavad, et enam ei viitsi ja läheks lahku. Ja need pole enam üksikud juhud. Ligi 20% on üksikvanemaga leibkondi ning Eestis elab ainult ca 1,3 miljonit inimest. Ma ei saa aru, kas tõesti on neid inimesi, kes arvavad, et suhe toimib lihtsalt niisama? Või milleks sigitada lapsi, kui te ei tunne end suhtes kindlalt ? Ma ei kujuta seda hästi ette. Kaks inimest tutvuvad, suhtlevad aasta, mõtlevad, et pole küll kindel, aga teeks igaks juhuks lapse ? Mõelge palun kaine peaga. Laps vist tehakse enam jaolt enda rõõmuks ning ei mõelda väga tema vajadustele. Minu seiskoht kindlasti pole see, et  suhet peaks jätkama lapse pärast. See on väär, sest ükski laps ei taha kasvada perekonnas, kus teeseldakse head olemist ja nurga taga sõimatakse teineteisel nägu täis.

Miks lastakse üldse suhe nii kaugele, et enam ei suudeta teineteist tolereerida? Kord olete armastuse olemasolul kokku saanud, siis nähke oma suhte nimel „vaeva” – suhelge teineteisega, ärge laske käest seda, mis teid tegelikult kokku on viinud. Elus pidigi kõige raskem olema inimestevahelised suhted. Olge oma egost üle ja rääkiga ning tooge kõik ilus, mis varem oli, oma suhtesse tagasi.

Nüüd, miks peavad kannatama lapsed ? Miks nad peavad kasvama ühe vanemaga? Sest tema vanemad ei viitsinud oma suhtega vaeva näha? Ja ei tasu rääkida, et see ei muuda midagi kui lahku minnakse, mõlemad kasvatavad võrdselt oma ühiseid lapsi. Lubage naerda. Kuidas see võrdne kasvatamine välja näeb? Üks hoiab ühe nädala, teine teise nädala – solgutada last edasi tagasi? Ah ei, selle peale tulevad lapsevanemad ise ka! Laps jääb rõõmsalt hoopis ühe vanema juurde ning teine helistab sünnipäevadel ja saadab raha (kui sedagi suudetaks teha). Minu enda vanemad on abielus olnud 35 aastat. Muidugi tekib nii pika aja jooksul arusaamatusi ja tüdimust – sellega tuleb lihtsalt õigel ajal tegeleda. Sama hästi oleks võinud ka nemad raskematel aegadel lihtsalt loobuda. Mul on tunne, et sel generatsioonil on tegelikult väheke teine mentaliteet. Inimeste iseloom on tugevam ja ei lasta kõike nii lihtsalt käest.

Ja tegelikult ma mõistan väga hästi neid inimesi, kes abielluda ei taha. See on konkreetselt vastutuse mittevõtmine. Ei ole asi rahas, ega milleski muus („paberi olemasolu on nii mõttetu” stiilis). Ei taheta end siduda, sest nii lihtne on ükspäev ära kõndida, kui selleks vajadus peaks tekkima. Ja tihti ma kuulen seda, et mõeldaksegi „kui me lahku peaks minema, mis siis saab ?”. Oled inimesega koos, kellega plaanid varsti lahku minna? Abiellud inimesega, kellega plaanid lahku minna? Millest sa räägid? Abiellujaid 5543, lahutajaid 3099! Wow, tubli saavutus – 55,9% abielluvad ja ei tule toime koosolemisega. Tegelikult ma mõistan, et kõiki ei saa ühe puuga lüüa, sest ega inimesed pole selgeltnägijad.  Aga siiski, % on minu meelest nii suur, et võiks ennast paremini tundma õppida, enne kui end kellegiga seod ja pere lood.

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)