Ma olen viimase paari nädala jooksul näinud mitmeid
üllatunud nägusid, kes kõik uurivad, et kuidas sa ikka sünnitada plaanid. Kas
saadad Eriku ilusti ukse taha või hoopiski koju? See tundub ikka nii veider.
Minu meelest ei ela me enam vene ajal, kus mehi ei lastud haiglasse lapsi
vaatama ja siis tehti aega parajaks sõpradega õlli juues. Tänapäeval on
võimalik laps ilmale tuua inimlikult ja nii heades tingimustes. Võimalus hiljem
kasutada perepalatit, kus koos üheskoos esimesi tunde veeta. Veider kuulata
neid „macho-mehe” jutte, et laps on nii kui nii rohkem naise oma ja saagu ise
hakkama seal haiglas. Mees siis hiljem võibolla võtab lapse ehk sülle ja ostab
talle mõne püreetoidu, siis on tema töö kasvatamise osas tehtud. Piinlik. Mina
ausalt öeldes ei kaalukski sellise inimesega lapse saamist, ei mõtleks ka. Kahjuks on selliseid naisi, kes valivadki oma
lapsele taolise isa.
Meil on õnneks kõik risti vastupidi. Erik
tahab just kõigesse kaasatud olla ja ka sünnituse juures kohal olla. Tema jaoks pole see mingi küsimus ning ta on lapse saamisest võrdselt sama vaimustuses kui
mina.. kui mitte isegi rohkem veel. Inimestel, kes väga selle teemaga kokku
pole puutunud, omavad mingeid erilisi väärarusaamu sünnitusest ja sünnituse
ajal toeks olemisest. Midagi taolist nagu nad ise peaks arsti asemel lapse vastu võtma. Ma
tean, et paljud naised ei taha meest juurde, aga kui loengutes käidud, siis
muudetakse tihti meelt.
Eriti humoorikas on see jutt, kuidas
räägitakse, et hirm vere ees on nii suur ja raske on vaadata kui naine mitmeid
tunde valude käes kannatab. No tõesti? Ärge ajaga naerma. Mis
mees sa oled, kui sa ei suuda oma naisele toeks olla ja teda sünnitusele
eelnevalgi ajal aidata?