Lapsevanemana on koguaeg midagi õppida!

Lenna on meil juba 11 päeva vana. Naljakas, et nii palju oleks justkui tegemist, samas nagu pole ka. Päevad lähevad nii ruttu, kuigi Lenna enamuse ajast magab. Tegime suuremaid muudatusi meie igapäevaelus. Kirjutasin ka, et esimesed ööd ja päevad olid nii keerulised, tundus justkui oleks päev ja öö segamini. Lõpuks tuli mul ema külla ja analüüsisime kogu päevakava läbi. Avastasime nii palju valesid asju, mida teinud oleme. Pole ime, et laps on olnud närviline ja ei saanud aru, mida me temast tahame. Kõige suurem viga oli ilmselt see, et ajasime taga mingisugust päevakava ja rutiini, mida ilmselgelt nii väikse inimese puhul pole mõtet teha. Tuleb tema rütmiga kohaneda ning lasta tal vabalt kulgeda. Meie muudkui lugesime tunde ja äratasime teda ise üles. Nüüd täna on kolmas päev, kus laseme tal elada oma elu omas rütmis ning asi on tunduvalt paremaks läinud. Magab nüüd 3-4 tundi järjest, siis muud toimingud ning siis uuesti magama. Öösel ja päeval on kaks pikemat vahet, kus me temaga jaurame, aga need elab üle. Vähemalt nüüd saame öösel natukene magada ka! Samuti enne lasime magada tal diivanil, nüüd magab kõik uned oma voodis. Teab, et seal on tema kindel koht. Ühesõnaga neid pisiasju on veel, mida muutnud oleme. Tundub, et hakkab vaikselt looma ning loodetavasti läheb ajaga ainult paremaksJ

Täna tegime väikse inimesega esimese välisreisi Tabasallu. Käisime tõime oma vankri Eriku vanemate juurest ära. Mõtlesime, et nii tore, laps saab emotsiooni täna. Välja nägi nii, et kohe kui kodus kombesse panime, jäi magama ning magas seni kuni koju jälle tagasi jõudsime. Ehk siis ärkas ikka oma voodis ja ei saanudki aru kus ta käinud oli. Tore oli kodust välja saada. 11 päeva jooksul olen vist ühe korra 200 m kaugusel poes käinud. Nüüd tahaks vaikselt hakata temaga väljas käima, siis on päevad vähekese sisukamad. Homme teeme esimese vankrikatsetuse ka. Muidu on tore, et autosõidu vastu pole tal midagi ning talveriietesse pakkimisest on tal ka täiesti ükskõik.

 Koerad olid põnnist täitsa huvitatud! Tiibetlane jõudis isegi kiirelt keelega üle näo tõmmata.

Endast nii palju, et tore on jälle olla omas kehas tagasi. Rasedusega võtsin juurde 13 kilo ning esimese nädalaga on alla läinud 10,5 kilo (haiglasse jätsin 5,5 kilo). Nii, et 2,5 veel ning olen oma algkaalus tagasi. Kaal kaaluks, eks varsti kui lubatud trenni teha, siis alustan keha vormimist. Kõhuke on veel pehme, kuid praktiliselt täitsa tagasi tõmmanud. Kahjuks on armid tugevalt peal. Eks näis, mis aeg nendega teeb. Aga tõsine rõõm on kanda just vanu riided. Teksaseid ja jopesid, mis lähevad lõpuks eest korralikult kinni! Kuna sünnitus läks lihtsalt siis muid hädasid mul polegi ning selles osas muljetada ei saa.

Väike update ka. Vahepeal saime kingituseks nimelise lutiketi, nii et see on nüüd olemas! Kuigi neid kulub ilmselt alati. Luti kohta veel nii palju, et paar korda andsime talle ning otsustasime siiski praegu loobuda. Ta on nii väike, et vehib oma luti suust minema ja siis on kisa lahti, nii et öösel magama pannes ei näe erilist mõtet selle kasutamisel. Rohkem tüli kui kasu. Kett ise on imearmas. Aitäh Marion! :)

Ahjaa ja siis veel mainisin ühes postituses, et beebi sünnikaal oli 3,445 kilo. Järgmise päeva hommikuks oli kaotanud kaalu kuni 3,090 kilo peale, kuid nüüd oh seda rõõmu, on sünnikaalu tagasi söönud. Koguaeg kussutades tunneme ka, et läheb aina raskemaks. Ma ausalt ei tea, kuidas ma näiteks 7 kilost last tassida jaksan. 

Nüüd vist sai jutt otsa. Tegelikult on veel igasugustest asjadest kirjutada, sest vahepeal sai lapsele nimi pandud ning erinevaid hüvitisi ja toetusi taodeldud. Postitus läheb juba liiga pikaks, nii et tõmban otsad kokku!

Mõnusat nädalavahetuse jätku! :)