Puudutab meist igaüht - Rail Baltica.

Kirjutan Rail Balticast, sest see tundub huvitav teema ja puudutab praktiliselt meid kõiki. Kui mõni ehk kuulnud pole, siis Rail Baltica idee on ühendada Põhjamaid, Balti riike ja Lääne-Euroopat raudteitsi. Hea kirjutada tegelikult teemal, kus seisukoht on neutraalne.

Palju räägitakse selle vajalikkusest ning olulisusest. Nimelt, et see on üks kiiremaid raudteeühendusi Tallinnast Poola. Ajaliselt umbes meie pealinnast Pärnusse üks tund, Riiga kaks tundi ning Poola piirini 4 tundi. Võrdluseks, siis autoga sõidab Riiga kuskil 4-5 h (oleneb kuidas sõita). Samuti rõhutakse energiasäästlikule ja keskkonnasõbralikule transpordile, mis ühendaks meid Lääne- Euroopaga. Rail Baltica on rahvusvaheline projekt ning üheks eesmärgiks oleks majanduse ja turismi elavdamine läbi kiirema inimeste- ja kaubaveo. Tallinnast saaks nn reisijate transiitkeskus, kust liigutakse Põhjamaadest või Venemaalt edasi Lääne-Euroopasse. Samuti edendaks Rail Baltica ettevõtlust ning eksporti.  Veel üheks oluliseks teguriks peetakse Rail Balticu loomisel luua Eesti jaoks juurde võimalust muuta riik rahvusvaheliseks kaubavedude sõlmpunktiks.
Tehniliste andmete poolest oleks rongide maksimaalseks kiiruseks 240km/h.   Eestis on plaanitud peatusteks Tallinn (Ülemiste) ja Pärnu ning kaalutakse ka võimalust Raplas. Eestis on vahemaad küllaltki lühikesed, selleks et kahte suuremasse keskusesse rongi peale minna. Eesti ulatuses oleks trassi pikkus 200 kilomeetrit pikk ning projekt iseenesest on rahaliselt üsna mahukas – kuskil üks miljard eurot. Koguprojekt 3,6 miljardit eurot.  Mul on tunne, et seda summat rõhutatakse ajakirjanduses tahtlikult dramaatiliselt „miljardiprojekt”. Seda ta ka on, kuid summat ei maksa täies ulatuses asjaosalised ise. Kogu projektile on plaanitav Euroopa Liidu toetus kuni 85%.
Rail Baltica loomisel on ka kõrvalkasud, sest läbi selle luuakse prognoositavalt üle 3000 töökoha ning tööd saavad erinevad ettevõtted. Majandustegevusele on see kindlasti kasulik.

Teisest küljest vaadates on ka projektil miinuseid. Räägitud on, et püütakse vältida hooneid, olulisi paiku (kalmistud, looduskaitsealad), kuid on ka tõdetud, et 100%  seda järgida ei suudeta, sest tuleb kinni pidada ettenähtud kilometraažist ning kuna tegemist on otseteega, siis ei saa seal palju marssruudiga mängida. Paljud Eesti inimesed (ma räägin ka sellest, mis toimub väljaspool Tallinnat) on aetud tagajalgadele. Inimesed on ääretult häiritud sellest projektist, eriti need, kes elavad väikestes linnades ja valdades. Sisuliselt kardetakse, et Rail Baltica jagab laias laastus Eesti (väiksed külad, linnad) kaheks ning see hävitaks kohaliku elu. Kurdetakse selle üle, et Euroopa rahadega on kohalikud näinud vaeva, et külaelu arendada ning nüüd tõmmatakse sellele vesi peale. Samuti hõivab Rail Baltica vägagi suure  maa-ala, sest kaartidele on kantud trassikoridor, mis on 350 meetri laiune ala. Küll aga on öeldud, et kogu see ala ei pruugi raudtee alla minna.
Peamine küsimus on siiski selles, mida sellel raudteel tegelikult vedama hakatakse? Kas tõesti oleks nii palju reisijaid, kes reaalselt vahetaks muu transpordi rongi vastu välja, et näiteks Poola sõita? Või hakkavadki edasi-tagasi voorima ainult kaubarongid? Pealegi reaalsuses rongid ei hakkaks väikestes kohtades peatuma, nii et kohalikele väikevaldade- ja linnade elanikele see otsest kasu ei tookski. Pigem kahju pideva müra näol, kui sul maja kõrvalt rongid mööda vuhisevad.

Huvitav on ka lugeda vandenõuteooriaid, seda ka Rail Baltica kohta. Sisuliselt viidatakse sellele, et Eestis on väärtusliku kildagaasi, mis kogub maailmas üha enam populaarsust, sest aitab vähendada riikide sõltuvust naftast, põlevkivist ja tuumaenergiast. Ning kokkusattumus on ka selle koha pealt, et kaevandamisega plaanitakse algust teha hiljemalt 2020. aastal ning selleks ajaks valmib ka Rail Baltica. Küsimusega, miks just Eestis kildagaasi vaja kaevandada, on vastus olemas. Kaevandamine nõuab suurtes kogustes vee kasutamist ning Eestis on puhast vett palju, hõre asustus ja inimesi küllaltki vähe. Väidetakse, et suurriigid nagu Prantsusmaa ja Saksamaa on loobunud oma territooriumil kaevandamisest, sest joogivesi solgitakse ära. Ühesõnaga teooria sisu peitub selles, et Rail Balticat ongi vaja antud kaevandamiseks. Täpsemalt saab lugeda siit: http://blog.kaitseomatervist.ee/rail-baltica-on-vajalik-hoopis-uute-suurte-kaevanduste-teenindamiseks

Küll aga  lastakse väikestes valdades ja linnades inimestel koguneda, et asja arutada. Elanikel on võimalus oma arvamust avaldada. Samas on see natukene silmakirjalik, kui lugeda Siim Kallase seisukohta. Piisab vast ühest lausest - „Kui valitsused tahavad ja nii ka otsustavad, siis ressursid raudtee ehitamiseks on olemas ja Rail Baltica ka tuleb” .

Eks iga üks peab ise otsustama, mida ta õigeks peab ning kas pooldab antud suurprojekti või mitte.

Kas ise oled poolt või vastu?

PS! Võtan teisipäeval ise ka osa Saku, Rae, Kiili ja Kose valda puudutavast koosolekust Rail Baltica teemal. Ehk kogun mõtteid ning saan uut ja huvitavat informatsiooni ka teiega jagada.

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Shoppamisest, brändiriietest ja muust.

Üheks soovituseks oli kirjutada shoppamisest. Minu kohta siis nii palju, et mina brände ei jälgi. Pole vist kunagi jälginud, et mul oleks Calvin Kleini teksased või mõni muu rõivaese Chanel’ilt. Pean pigem oluliseks kvaliteeti. Ise ostan palju ka selliseid riideid, mis peale vaadates on näha, et ehk ühe hooaja kannab ära ning samas ka neid rõivaid, mida kannaksin aastaid. Eestis üldjuhul väga kirjut poevalikut pole. Ise käin Kristiines ja Rocca al Mares.

Kui nooremana jooksin esimese asjana New Yorkerisse, sest kõik tundus nii odav ja lahe, siis nüüd sinna väga ei satu. Kui satun, siis ostnud vast midagi pole. Juhtun tihedalt poodidesse nagu Reserved,  Vero Moda, Zara, Gerry Weber, Mohito, Monton, Orsay.  Üldjuhul leian sealt endale midagi sobivat. H&M tuli küll Eestisse ja olen seal ühe korra käinud ning tegelikult midagi väga ei leidnud. Ilmselt maitse asi. Spordikraami tellin Suurbritanniast SportsDirect’ist http://www.sportsdirect.com/, vahel tuulan ka ringi teistel netilehekülgedel – üheks leheküljeks näiteks Everything5pounds http://everything5pounds.com/ . Tavaliselt siis tuleb hoolikamalt sirvida, sest sealt võib saada ka mittekvaliteetset kaupa. Tihti olen tellinud jalanõusid ja praktiliselt kõik tellitu on sobinud. Lihtsalt üks odav variant.

Mulle on jäänud mingi imelik harjumus sisse, et üleriided ning jalanõud ostan ma millegipärast kallimad. Hea on ikka, kui on korralikud talveriided – mantel linnaskäimiseks, jope vabaks ajaks, sportlik poolmantel külmemaks ilmaks ning valik jalanõusid.

Ma pole iseenesest eriline shoppaja tüüp. Kui poodides käin, siis tavaliselt nädala sees kui on vähe inimesi.  Kuskil järjekorras riiete proovimiseks ma üldjuhul seista ei viitsi. Viimasel ajal tihti tabavad mind hood, kus ma olen tüdinud kapis seisvatest riietest. Ma tean, et ma neid ei kanna, aga minema ka ei raatsi visata, sest riided on täiesti korralikud. Viimati kui Erik tööl oli, tühjendasin meie mõlema kapid nii, et andsime ära 4 prügikotitäit riideid. Ja hea tunne oli. Ma leian, et kui vana eest ära ei vii, siis ei saa ka uued asjad asemele tulla.

Riiete taaskasutamise kohapealt oli küsimus Humana kohta. Sinna pole kuskil kaks aastat ära eksinud. Ma mingi aeg ikka käisin neis ja väga üksikud korrad leidsin midagi, mida ehk kannaks. Siiski jäid need asjad kappi seisma ja tegelikult sai mõttetult raha kulutatud. Pealegi, ega seal nüüd nii soodne ka pole. Kasutatud asja eest 15 eurot maksta pole vast mõtet. Parem panna 5 eurot juurde ja leiad juba midagi uut ja värsket. Idee iseenesest on hea ning tegelikult ka mõistlik variant nendele, kes sealt midagi kihvti leiavad!

Viimati saigi endale ostetud mõnus Puma sulejope ja tutimüts. Värvivalik tuli sellest, et tänavapildis on enamjaolt näha kas halli või musta ning miks mitte särada hoopis roosas.

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Emotsioon. Pereväärtused - kus ?

Mind ajendas kirjutama juba tükk aega tagasi Karl Kermese võetud seiskoht (vt tema fb lehel) ning olen mõelnud minagi, et mida inimesed väärtustavad? Ma sügavalt kahtlen, et selleks on perekond. Täiesti jahmatav. Sattusin 2011. aasta statistikale. Väike osa teilegi:

·         Sünde 14 679 (982 isa tuvastamata, 7777 väljaspool abielu sündinud lapsed, 5920 registreeritud abielusse sündinud lapsed)
·         Abiellujaid: 5543!!
·         Lahutajaid 3099!!
·         Lastega leibkondi on 164 200,
·         Millest üksikvanemaga leibkondi on 29 304 (17,8% lastega leibkondade arvust!!)

Põhiline seisukoht perekonna lõhkumiseks on „polnud õige inimene”, „tunne kadus”, „koguaeg tülitsesime”, „mees peksab või joob”, „kaaslane pole truu”. Tõsiselt, võtke end kokku nüüd. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see osa, kui inimesed saavad kokku ja hakkavad kohe koos pere looma. Teevad üheskoos valmis mitu last ja siis otsustavad, et enam ei viitsi ja läheks lahku. Ja need pole enam üksikud juhud. Ligi 20% on üksikvanemaga leibkondi ning Eestis elab ainult ca 1,3 miljonit inimest. Ma ei saa aru, kas tõesti on neid inimesi, kes arvavad, et suhe toimib lihtsalt niisama? Või milleks sigitada lapsi, kui te ei tunne end suhtes kindlalt ? Ma ei kujuta seda hästi ette. Kaks inimest tutvuvad, suhtlevad aasta, mõtlevad, et pole küll kindel, aga teeks igaks juhuks lapse ? Mõelge palun kaine peaga. Laps vist tehakse enam jaolt enda rõõmuks ning ei mõelda väga tema vajadustele. Minu seiskoht kindlasti pole see, et  suhet peaks jätkama lapse pärast. See on väär, sest ükski laps ei taha kasvada perekonnas, kus teeseldakse head olemist ja nurga taga sõimatakse teineteisel nägu täis.

Miks lastakse üldse suhe nii kaugele, et enam ei suudeta teineteist tolereerida? Kord olete armastuse olemasolul kokku saanud, siis nähke oma suhte nimel „vaeva” – suhelge teineteisega, ärge laske käest seda, mis teid tegelikult kokku on viinud. Elus pidigi kõige raskem olema inimestevahelised suhted. Olge oma egost üle ja rääkiga ning tooge kõik ilus, mis varem oli, oma suhtesse tagasi.

Nüüd, miks peavad kannatama lapsed ? Miks nad peavad kasvama ühe vanemaga? Sest tema vanemad ei viitsinud oma suhtega vaeva näha? Ja ei tasu rääkida, et see ei muuda midagi kui lahku minnakse, mõlemad kasvatavad võrdselt oma ühiseid lapsi. Lubage naerda. Kuidas see võrdne kasvatamine välja näeb? Üks hoiab ühe nädala, teine teise nädala – solgutada last edasi tagasi? Ah ei, selle peale tulevad lapsevanemad ise ka! Laps jääb rõõmsalt hoopis ühe vanema juurde ning teine helistab sünnipäevadel ja saadab raha (kui sedagi suudetaks teha). Minu enda vanemad on abielus olnud 35 aastat. Muidugi tekib nii pika aja jooksul arusaamatusi ja tüdimust – sellega tuleb lihtsalt õigel ajal tegeleda. Sama hästi oleks võinud ka nemad raskematel aegadel lihtsalt loobuda. Mul on tunne, et sel generatsioonil on tegelikult väheke teine mentaliteet. Inimeste iseloom on tugevam ja ei lasta kõike nii lihtsalt käest.

Ja tegelikult ma mõistan väga hästi neid inimesi, kes abielluda ei taha. See on konkreetselt vastutuse mittevõtmine. Ei ole asi rahas, ega milleski muus („paberi olemasolu on nii mõttetu” stiilis). Ei taheta end siduda, sest nii lihtne on ükspäev ära kõndida, kui selleks vajadus peaks tekkima. Ja tihti ma kuulen seda, et mõeldaksegi „kui me lahku peaks minema, mis siis saab ?”. Oled inimesega koos, kellega plaanid varsti lahku minna? Abiellud inimesega, kellega plaanid lahku minna? Millest sa räägid? Abiellujaid 5543, lahutajaid 3099! Wow, tubli saavutus – 55,9% abielluvad ja ei tule toime koosolemisega. Tegelikult ma mõistan, et kõiki ei saa ühe puuga lüüa, sest ega inimesed pole selgeltnägijad.  Aga siiski, % on minu meelest nii suur, et võiks ennast paremini tundma õppida, enne kui end kellegiga seod ja pere lood.

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Retsept mammade ajastust.

Hakklihakotletid:

·         1 porgand
·         Karp shampinjone
·         1 muna (ise kasutasin 2 muna, sest hakkliha oli rohkem)
·         600 g hakkliha (ise kasutasin 800 g hakkliha)
·         Hapukoor
·         Sibul
·         Hakkliha maitseaine
·         Sool
·         Pipar

Haki seened  ja sibul väikestekst tükkideks (mida väiksem, seda paremini kotletid kokku jäävad), riivi väikse riiviga porgand. Pane kaussi hakkliha, porgand, seened, muna, sibul, maitseaineid ning hapukoort  nii palju, et segust oleks lihtne vormida.

Pane tükid plaadile ning 200 C juures 20 minutit.

Praekartulid:

Tegin vist teist korda elus praekartuleid ise. Otsisin erinevaid variante, kuidas kõige paremaid saada. Tulid head. Koori kartulid ja kuivata paber-rätikuga ära. Viiluta omale sobivad tükid. Haki sibul. Kuumuta pann kõigepealt üsna kõrgel kuumusel kuumaks, määrdeks vali taluvõi, lisa sibul, küüslauk ja kartul. Prae 10 minutit kõrgel kuumusel kuni kartulid pruuniks lähevad. Siis alanda kuumust, lisa maitseaineid (sool, pipar) ning hoia veel mõned minutid kaane all, seni kuni valmis. 

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Mida kinkida jõuludeks?

Kindlasti on neid, kes on oma mõtetega kimbatuses ning saabuvad poodi viimasel hetkel, ostes esimesi ettejuhtuvaid asju. Tihti leiavadki paljud oma kingikotist just küünlaid, kruuse, nipsasju jms. Mitte, et ka neis asjades midagi halba oleks, pigem selles, et pole südamega tehtud, vaid lihtsalt poeriiulilt kiiruga haaratud.

Minu siiras soovitus - ärge vaevake pead, mida kinkida oma tuttavatele ja sõpradele. Kingitus tehke ikka kõige kallimale või nii kuidas peres kokku lepitud :) Kingi tegemine tulgu ikka omast tahtest!

Mõningaid kingiideid:

1.       Midagi igapäevast ja vajaliku -  näiteks uus rahakott, sallid – mütsid - kindad, lõhn, ilutooted (kreemid, juuksehooldus jm), kihvti mustriga kudumid (näiteks villased sokid), käekell, graveeringuga pläsku (läheb harva vaja, aga hea kui olemas on), lemmik muusikaga CD – plaat autosse (lihtne ka ise teha), hommikumantel, sussid ja riideesemed (lasta midagi lahedat peale tikkida), habemeajamisvahendid, ehted (eriti kui tead, mis inimesele eriti meeldida võiks), käsitööna valminud šokolaad, alkomeeter, kokaraamatud, mõni hea raamat, mälupulk, lips, vöö, maitsekohv- või tee, lemmikajakirja aastatellimus, harivad kursused (veini, -õlle,- kohvi,- šokolaadikoolitused), isekujundatud termos.
Riskantne valik on osta midagi pesupoest, kui õiget suurust ei tea - muidu iseenesest hea idee .

2.       Meelelahutus, elamused – erinevad kihvtid seltskonnamängud (pitsidega lauamäng, Scrabble, Monopol, Eesti, Alias, paarimängud, Baila, Reaalsuskontroll, Tipsy Tower jne), kontserdi,- kino,- teatripiletid, minek lemmikrestorani, spa- külastus, massaaž või muud kehahooldused, koos uisutama või snowtubima minna, fotosessioon, erinevad väljasõidud teise keskkonda, mootorsaanisõit, langevarjuhüpe, paraplaaniga sõit,ratsamatk, tatoveering (juhul kui inimene on sellest ikka huvitatud).

3.       Loomingulist – fotoraamatud, fotokruusid, fotokalendrid, lihtsalt kirjuta oma kõige kallimale (kõige lihtsam ja romantilisem), fotoalbum ühistest tegemistest, lasta pilt joonistada kingisaajast. Ma arvan, et see võiks pigem lisakingitus olla.

4.       Võimalus ka kinkida kinkekaarte, kui ei julge midagi konkreetset osta.

Mõned lingid:

·         www.fotomeened.ee

·         www.nodi.ee

·         www.kingitus.ee

·         www.superhind.ee/diilid

·         www.kink24.ee

Kaks nädalat on veel aega kink soetada, nii et ärge jätke viimasele minutile!

Loodetavasti sai keegi mõtteid juurde J

Meil oli kodus kokkulepe, et mõlemad teeme teineteisele ühe kingi. Mina pidasin leppest kinni, sest parempoolne pakk on Erikule. Temal aga selle eest jäi midagi arusaamatuks!

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks :)

Esimesest postitusest on aasta möödas. Palju vaatamisi?

10.12.12 kirjutasin oma esimese postituse „Tervitused kõigile!”. Aasta tagasi mõtlesin ma tükk aega, kas hakkan blogi pidama või mitte – tundus natukene võõras ja ei osanud aimata tagasisidet.  Aasta jooksul kirjutasin vahelduva eduga. Iga kuu sai midagi postitatud, august jäi vahele. Tuli ka kuid ette, kus kirjutasin ühe postituse. Pulmadega oli palju tegemist ning kirjutamine jäi unarusse. Nüüd novembris mõtlesin, et võtan end kokku. Paljud juba nurisesid, et miks ma midagi ammu kirjutanud pole. Nüüd mõtlesin võtta aasta kokku. Tegelikult postituste vaatajaskond on üsna suur. Mõnel postitusel vähem, mõnel rohkem.

Aastaga on postitused vaatamisi kogunud tänase päeva seisuga 10 880.  Ise olen väga rahul, sest tegelikult pole blogiaadressi mujal reklaaminud kui oma facebooki sõpradele. Samuti pole postitusi väga palju – 74. Ühe postituse peale keskmiselt 150 vaatajat. Aga nagu öeldud, siis mõni kirjutis on olnud populaarsem, mõni vähem. Kõige populaarsem oli pulmapostitus, mida vaadati 479 korda.

Huvitav on ka tõdeda, et blogi on vaadatud üle maailma erinevatest kohtadest – üheksast võõrriigist.

Lõpetuseks tahan öelda, et mul on hea meel, et te kallid inimesed ikka loete! Ilma teieta ma blogi ei peaks :) 

Minu hobist.

Ma olen aastast aastasse mõelnud, et mul pole ühtegi sellist asja, milles ma tõeliselt hea oleks või mida saaksin oma hobiks nimetada – ei ole suur kalastaja, ei käi küttimas, ei mängi hästi korvpalli, ei ole super-kokk, ei kogu marke, ei ole suur tantsu-fanatt  ja võibki loetlema jääda.

Nüüd aga avastasin, et mul ikkagi on üks suur hobi. Ma olen suur albumite meisterdaja. Kodus on iga olulisema sündmuse kohta album.

Fotoalbumitest on mul:

·         „Laura sünnist tänaseni” album
·         „Erik sünnist tänaseni” album
·         Meie ühine koolialbum, kus sees on kõik tunnistused, klassipildid, diplomid, autasud ..
·         Poissmeeste – ja tüdrukuteõhtu album
·         Pulmaalbum
·         Eriku sõjaväe album
·         Perekonna album – pildid 50’st aastast
·         Kaks albumit Erikule 17’ndaks ja 20’ndaks sünnipäevaks – sisuks pildid ja kirjutised kõikidest suurematest sündmustest, mis koos teinud oleme. Albumites on sadu kirju, mida Erikuga teineteisele kirjutanud oleme.
·         Reisialbum

Lisaks olen päevikuid pidanud 2007’ndast aastast. Just saigi teine „raamat” täis. Esimene päevik oli 157 A4 pikk, teine 163 A4 pikk. Seitsme aastaga 320 lk. Ca 45 lk aastas ja ligi 4 lk kuus. Nii umbes ongi olnud, iga kuu püüan kirjutada mõned korrad „raamatusse”, mis toimunud on. Enne pulmi kirjutasin ka „pulmade planeerimise päevikut”, kuhu koondasin kõik plaanid, summad, kulutused, emotsioonid, muudatused esimesest päevast.

Ühesõnaga ma olen suur fotode ja kirjutiste fänn!  Miks ma seda teen ? Ma teen seda selleks, et jäädvustada oma nooruspõlv ja mõtted ning see on üks suurimaid mälestusesemeid kunagi, mida näidata järgmistele põlvedele. Tänasel arvutiajastul  on enamus pildid ja mõtted kõik arvutis. Ajapikku mingi osa lihtsalt kaob sealt- kas suurte puhastuste vms.  jooksul. Seetõttu ma püüangi kõik talletada paberil. Ilmselt mingi osa on tulnud ka sellest, et minu ema on ammusest ajast alati pilte ilmutanud ja albumitesse need pannud. Nii tore on need vahel välja võtta ja neid vaadata.  Suur põhjus, miks kirjutan, ongi sellepärast, et ka lisaks piltidele mõtteid koondada. Kui näiteks 30ne aasta pärast minu enda lapsed abielluma hakkavad ja sellest juttu tuleb, siis saan ilusti oma albumid lahti võtta ja rääkida detailselt, kuidas „meie ajal” oli. Kindlasti tuleb neid albumeid juurde, nii et kunagi peab oma koju tegema eraldi ruumi albumite jaoks.

Tegelikult on kõik albumid ja päevikud minu suurim vara. Ma olen alati mõelnud, et materiaalsetest asjadest oleks need esimesed, mille alles jätaksin või tulest päästaksin.