Mis pärast kooli ? Kiilist, tööst, Vaela Koostöökeskusest

Kus Kiili vald asub ja miks Kiili?

Linnast Kiili valda sõidab ca 20 minutit. Ideaalne linnalähedane vald, kus pole palju müra. Naabriteks on Tallinna linn, Kose, Saku ja Rae vald. Kiili vallas elab inimesi ca 4500 ligi. Sealhulgas siis ka minu perekond. Vanaisa pärandas ühe Vaela külas asuva suure maatüki minu isale, kes on aastaid seda kohta arendanud. Mu vanemad ning venna ja õe perekonnad elavad kõik Kiilis ning samuti töötavad seal. Praktiliselt kui Kiili kolime, oleks mu paremal käel naabriks vend ning venna majast üle tee elavad vanemad. Metsatuka taga aga õde oma perekonnaga. Kõik familia oleks jälle koos, ainult et erinevates majades. Meid on just nimelt nii kasvatatud, et itaalia perekonna stiili me kindlasti ei järgi, kus mitu põlvkonda suudaksid elada ühes majas.  Soov Kiilis elada tuleb enne kõike sellest, et mu perekond on seal, asukoht on hea ning sisetunne ütleb, et just see on õige koht. Muidugi ei tähenda see seda, et Kiili kolides ma seal ka surmani elaks.  Samuti igapäevased toimingud hakkaksid olema palju lihtsamad, sest Erik töötab Kiilis, minu töökoht hakkab olema samuti Kiilis, sest avame nüüd mai kuus seal Koostöökeskuse, mis juhuslikult hakkaks olema ka meie kodust üle tee. Ühtlasi tärendavad ka silme ees uued väljakutsed, mis samuti on seotud Kiili vallaga. Aga sellest kirjutan ehk siis kui asi kindel on. Pole ju mõtet enne hõisata. Üldiselt ma tunnen, et kui ise olla tubli ja positiivne, siis tuleb ka kõik hea su juurde iseenesest. Ilmselt Kiiliga mind seobki emotsionaalne side.

Punased katused venna ja vanemate omad. Üleval ringtee juurde valgele pinnale ehitati Koostöökeskus.

Vaela Koostöökeskus

Minu usin ja ettevõtlik isa otsustas aastaid tagasi, et oleks tore kui Kiilis oleks selline koht, kus inimesed saaksid kokku tulla ja ühiselt mõelda. Alguses olid mõtted hoopis teised, aga arusaadav et need ajaga muutuvadki. Ja võivad ka hiljem muutuda. 2009. aastal asutasime MTÜ Vaela Külakoda, mis nüüd kannab kõnekeeles nime Koostöökeskus. Käisin siis alles 10. klassis ja tundus naljakas, et kuulun ühtäkki kuhugile juhatusse. Kogu projekt oli tõeliselt aega ja pingutust nõudev. Sellest oskab rääkida ilmselt kõige paremini mu isa, kes kogu oma jõu sellesse suunas. Üldjuhul mu perekonnaliikmete puhul on alati nii, et kui keegi midagi endale ette võtab, siis tehakse see ka ära. Sai kirjutatud erinevaid projekte ja Euroopast rahasid taodeldud oma eesmärkide täitmiseks. Selle projekti teostamiseks oli vaja endast anda 100%, palju oli närvipinget ja väga suur omavastutus, ka rahaliselt. Tänaseks, 2014. aastaks, on asjad läinud täpselt nii nagu nad minema pidid. Koostöökeskus on praktiliselt valmis, paneme kokku viimast mööblit, nipet-näpet haljastus ja üldiselt proovime endale luua positiivse meeleolu seal töötamiseks. Sõna koostöö ütleb juba Koostöökeskuse kohta küllaltki palju. Maja teisel korrusel leiavad endale koha kohalikud väikeettevõtjad, kes ei pea enam töö tegemiseks linna sõitma ja oma väärtusliku aega liiklusummikutes kulutama. Koostöökeskus pakubki kontoriruume inimestele, kes tahavad kodu lähedal töötada. Selleks, et kontoritöö liiga igavaks ei muutuks, on esimesel korrusel suur kööginurgaga saal, kus on võimalik läbi viia erinevaid koolitusi, seminare, beebikooli, huviringe jpm. Samuti on esimesel korrusel kaks käsitöö õpituba, kus on võimalik kunstiinimestel kokku tulla ja oma loomingut ka teistega jagada.  Viimased asjad veel viimistleda ja siis saab elu sisse puhuda. Ääretult tore on, et pole veel kuskil Koostöökeskust väga reklaaminud, kuid kohalikud tunnevad juba iseenesest huvi ning ootavad juba praegu, et saaks ruume kasutama hakata. Ja kõige lõpuks, ise olen seotud Koostöökeskusega, sest hakkan seda juhatama. Pöidlad pihku ja positiivsust, siis läheb kõik hästi!

 Kõik mööbel sai kolme päevaga kokku pandud. Kui õhtu lõpuks enam ei jaksanud, siis sai lapstööjõudu kasutatud. Vähemalt talle endale väga meeldis.

 Selline vaade igal õhtul Koostöökeskusest!

Kirjutaksin hea meelega ka muudest plaanidest, aga veel on natukene vara :)

Nädalavahetus Meresuu Spas

Varasemalt sai ka blogis kirjutatud, et käisime turismimessil ja soetasime sealt endale spa-piletid Meresuu Spasse, kaheks ööks. Hinnas oli kaks ööd majutust, hommiku- ja õhtusöögid + veekeskus.

Mitu nädalavahetust sai järjest õpitud ning ajastus oli ideaalne, et üks väike puhkus teha. Asusime siis reedel enne kolme teele. Narva sõidab umbes kaks tundi ja 15 minutit. Jõudsime kohale viie ajal, tegime check in’i ja seadsime end sisse. Saime endale toa üheksandale korrusele ja merele vaatega. Tuba oli väga mõnus ja vaade super! Kahjuks aga rõdu polnud.  See selleks. Asusime kohe veekeskusesse end sättima kui hakkas patsikummi ja plätusaaga.  Mina unustasin ühed, Erik teised koju. Küll sain ma registratuurist mehelt küsitud, kas neil patsikummi pole mulle laenata. Lõpuks siis leidsime hotelli pealt suveniiripoe, kus müüdi ikkagi patsikumme. Siis sai Erik aru, et ta ei saa paljajalu ringi käia. Läksin uuesti registratuuri, et hotellisusse küsida. Siis oli meil seal arusaamatus, sest minust ei saadud hästi aru. Lõpuks saime plätud Erikule. Puhkus sai alata.

Veekeskus oli täitsa mõnus. Kaks suuremat basseini, siseruumides kolm mullivanni, õues üks mullivann ja igast muud lahedat. Saunakeskus oli eriti mõnus. Tavaline, - aroomi,- soola, - aurusaun. Saunast sai hüpata kohe jääkülma basseini. See oli meie lemmik.  Veekeskus järele proovitud, läksime õhtust sööma.  Restoran jättis tõsiselt hea mulje. Teenindus oli suurepärane ja toidud väga head.  Valik oli väga suur – lõhe, kana, veis jms. Pärast sööki läksime ümbruskonnaga tutvuma. Käisime kohalikus Maximas, kus kõik rääkisid vene keeles, aga kassapidaja oskas isegi mõnda eestikeelset sõna, mis oli igati positiivne. Reede õhtul oli veel super päikeseloojang ja kuna hotell asub praktiliselt mere ääres, siis läksime sinna veel jalutama. Õhtu möödus lõbusalt.

Laupäeva hommikul käisime söömas ja võtsime endale FISH spa protseduuri  - 20 minutit kahele. Nii lahe oli! Seda prooviks uuesti. Soovitan! Siis otsustasime, et kui juba Narva-Jõesuus oleme, siis oleks imelik ainult spas istuda. Läksime Narva peale, polnud seal kunagi käinud. Mõtlesin, et seal on kindlasti mingi keskus, mille ümber on söögikohad. Parkisime siis kõigepealt auto ära ja läksime külastasime Narva kindlust. Koguaeg oli tunne , et oleks Venemaal, ainult et sildid olid eestikeelsed. Linnus oli iseenesest päris võimas. Nägime ka tollipunkti, mis otse seal kõrval oli ning teiselpool asuvat Venemaad. Nurga taha oli peidetud Lenini kuju. Uskumatu! Üleüldse tee peal nägime igasuguseid monumente, kuidas venelased ikka tulid meid päästma fasistliku Saksamaa käest ja kuidas vene sõdurid meie eest on oma elu andnud.  Päris karm, et sellist jura pole maha võetud.  Otsisime siis pärast linnuse külastamist raekoda ja seda nö keskust. Läksime google mapsi järgi ja järsku avastasimegi end raekojast, kus oh imet , oli kirik ja Tartu Ülikooli Narva Kolledz. Ümberringi olid kortermajad. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin.. Mul sai villand ja otsustasime kuhugile lõunat sööma minna. Sattusime lõpuks German pubisse. Täitsa tore koht. Kõik oli vene keeles nagu ikka, aga vähemalt olid inimesed sõbralikud ja toidud head. Õhtul käisime veel veekeskuses ja söömas, kus kaks neidu laulsid. Mõnus õhtu oli!

Erikule laulsin terve Narva reisi  vot seda laulu: 

Ida-Virumaa kohta ütleks üleüldse nii palju, et elada seal ei tahaks. Need elamurajoonid, mida nägime, olid täiesti kohutavad. Eriti Sillamäel. Kõik oli räämas ja väga halvas korras. Samas kui võrrelda tallinna-venelasi ja ida-virumaa omi, on erinevus väga selge. Kohalikud on seal toredad ja tulevad igati vastu. Huvitav mõelda, et elatakse seal totaalses venekeelses keskkonnas, aga riigiks on Eesti. 

Puhkusega jäime 110% rahule. Kõik oli suurepärane! Meresuu Spad soovitaks teistele ka!

Viielised

Nädalavahetus oli järjekordselt üliväsitav. Jumal tänatud, et ilm oli suurepärane, muidu oleks vist eriti kurnav olnud. Kolmas nädalavahetus järjest sai bakalaureusetööd kirjutatud. Minu teemaks on kohalike omavalitsuste pooltargumendid Viljandi, Kose, Tapa ja Ambla valla näitel. Kui kool lõpetatud, siis kirjutan ka miks selline teemavalik. Mina sain oma töö praktiliselt valmis, puudu on veel resümee ja abstract. Need kirjutan siis kui juhendaja töö heaks kiidab. Sain laupäeval oma töö valmis ja see tunne oli nii imelik, tundus uskumatu et mitukümmend tundi kestnud töö on tehtud.

 Pühapäeval sundisin ma Eriku uuesti lõputööd kirjutama, et ta ka ikka tehtud saaks. Erikul on vist eriliselt siiber, sest ta on töö juures kolm nädalat järjest iga päev praktiliselt 8-10 tundi veetnud.  Neljas nädal jookseb. Tõsiselt tubli on! Tema üle kohe rohkem hea meel, kui enda üle. Ise sisustasin terve oma pühapäevase päeva kodu kraamimisele, sest Erik oli jalust ära.. Pesin kõik aknad, koristasin kõik kapid ja ruumid, triikisin pesu. Panin talveasjad kappi ja võtsin kevadasjad välja, viskasin minema kõik, mis lihtsalt niisama kapis vedeles, ilma et keegi neid kunagi veel kasutaks.  Talveriided sai viidud keemilisse.  Kogu see tegevus võttis aega umbes täpselt 7 tundi!! Tore oli muidugi täna hommikul ärgata ja kraadiklaasist -1 c näha, aga 5. aprillist pidi jälle ilm toredaks minema, nii et kannatan nüüd nädala lõpuni oma kevadriietega.

 Pildil ei tundugi nii palju kraami, aga prügikasti läks 5 kotitäit asju.

Tegelikult on tore, kui tunned, et oled midagi kasuliku ära teinud ja see tunne korrutada kolmega.  Ülimalt hea meel, et oleme mõlemad Erikuga kõik oma viimased nädalavahetused kulutanud õppimisele. Nagu kaks väikest nohikut, kes laupäeviti ja pühapäeviti kell 8 üles ärkavad, et õppima jälle saaks minna. Lõpuks ometi on need tööd valmis. Erikul nipet-näpet veel teha. Kodu korras ja ilmad lähevad loodetavasti kohe-kohe aina ilusamaks.  Preemia ootab juba sel nädalavahetusel, sest reedel sõidame rõõmsalt Erikuga Meresuu spasse ja vedeleme basseinis kõik need nädalavahetused tagantjärele. 

"Sõbra"listi korrastamine

Mõni on kindlasti mingit pidi tähele pannud, et ta pole mul enam listis. Asi selles, et mul oli aja jooksul kogunenud facebooki sõbralisti nii palju inimesi, kellega ma ehk mõned üksikud korrad suhelnud olen ja palju oli koolikaaslasi, kellega kontakti ei hoia. Inimesi oli juba 530. Otustasin, et aitab küll ja võtan maha need, keda väga ei tunne. Lõpuks siis kustutasin ka need, kellega läbi ei käi või ammu suhelnud pole. Jäid vaid lähedased sõbrad, perekond, inimesed, kelle pilte ja tegemisi ikka jälgin ja muidu vajalikud isikud, kellega vaja vahel kontakti hoida.  Nii jäi mul alles 87 inimest. Ma loodan, et keegi nüüd ei solvunud. Ei olnud üldse isiklikult mõeldud. Ei tasu tõsiselt võtta ja tänava peal võib ikka edasi teretada J Kes tundis, et tahab mu tegemistega kursis olla ja vahel suhelda, siis võib tagasi lisada.

Vot selline lugu siis.