Reisimessi saak

Pole pikalt kirjutanud, vahepeal igasugu tegemist olnud. Eile oli sõbrapäev. Me tavaliselt selliseid päevi väga ei tähista. Tore muidugi, et on üks päev, mil siis võiks midagi armsamatega teha, aga seda võib sama hästi ka teistel päevadel teha. 

Käisime täna Erikuga Tourestil, sest saime mõlemad piletid sinna. Sõbrapäeval sai ka tuludeklaratsiooni esitada, sel aastal siis tegime abikaasadena ühisdeklaratsiooni. Summa oli tõesti meeldivalt üllatav, nii et rõõm missugune! Eelmisel aastal saime kahe peale kuskil 700 euro ringis tagasi ja panime kõik raha pulmaeelarvesse. Sel aastal mõtlesime, et teeme mingi osa raha eest midagi koos.  Tourestile läksime niisama mõttega ringi vaadata. Mess oli väga suur ja pakkujaid palju. Välisreisi ei plaaninud kindlasti, sest rahadega on muud plaanid. Siiski mõtlesime vaadata spa-pakkumisi, et ehk jääb midagi soodsat silma. Johan Spa ja Strand spa poolt olid päris head pakkumised. Johan spa pakkus paketti „Üheskoos Saaremaale” hinnaga 149 eurot 2 ööd ja 3 päeva, hinnas siis hommikusöögid, veeskeskus, hoolitsus, privaatsaun. Miinuseks, mis meile ei meeldinud, oli veekeskus, kus praktiliselt on üks bassein. Strand spa pakkus samuti kahte ööd, hinnaks 130 eurot.  Muidu kõik 5+, aga meile ei meeldinud, et see Pärnus on, sest Tervise Paradiisis Pärnus mitmeid kordi juba käinud. Pakkumisi oli veel erinevatelt spa'delt, aga mõnes kohas jättis teenindus soovida, nii et ei hakanud süvenemagi.  Mõtlesime lõpuks, et vahet pole, ei peagi miskit ju ostma, ei tulnud selle eesmärgiga messilegi. Hakkasime ära minema ja tee peale jäi Meresuu spa ja sattusimegi kõige parema pakkumise otsa. Saime siis aprillis nädalavahetuseks 2 ööd, 3 päeva, hommiku- ja õhtusöökidega, vee- ja saunakeskuse piiramatu kasutusega ja kõik muu juurde nagu ikka, pakkumise.  Hind jäi alla 200 euro.  Meeldiv klienditeenindus oli ka ja sisetunne ütles, et õige asi.

Kui kellelgi on Meresuu spa või selle kandi kohta head infot, võib jagada! Ehk on mõni hea protseduur, mida võiks seal kindlasti võtta või mõni tore koht mida külastada Narva-Jõesuus.

PS! Homme on Touresti viimane päev, nii et seadke sammud sinnapoole, kui huvi!

Tervisekuu

Otsustasime, et jaanuar möödus väga ebatervislikult ning aeg end nüüd kokku võtta. Eelmisel kuul oli nii palju tegemist igasuguste muude asjadega, et väga ei jälginud, mida suust sisse pistsime. Küll oli meil kodus karastusjooke ja Erik tõi õhtuti magusat ja nii ta käest läheb. See on ammu selge, et trenni tegemine ei ole määrav, et end hästi tunda. Enne kõike ikka toitumine.

Nüüd veebruar tuleb tubli kuu! Sööme rohkem juur- ja puuvilju ning erinevaid salateid ja suppe. Magusat ei tarbi ja joogiks on vesi.  Õhtul pärast seitset ei söö ja noo sellised muud põhilised reeglid nagu ikka. Juba esimeste päevadega on enesetunne hoopis teine. Nii, et tore on olla back on track!

Üldse kuna palju jama juhtus aasta esimesel kuul, siis lisaks tervisekuule on ka enese kokkuvõtmise kuu – kooli,- raha ja koduasjades.  Koguaeg ei saagi hästi minna ning tuju ei saa täielikult nulli lasta. Alati kui tunnen, et kõik on mu ümber halvasti ja igati negatiivne, siis võtan ma pliiatsi ja paberi ning kirjutan üles kõik, mille üle elus õnnelik olen. Stiilis „olen õnnelik, et ma näen/kuulen/saan kõndida/olen terve/mul on perekond/mul on sõbrad/mul on võimalik koolis käia/mul on oma voodi ..” jne jne.  Viis minutit sellele kulutada ja selgub tõsiasi, et elus läheb kõik tegelikult suurepäraselt! Inimesed võtavad üldse omale kinnisideeks tähtsusetuid asju ning tegelikult need probleemid, mida igapäevaselt endale ette kujutame, pole midagi katastroofilist.

Cheers!

Nostalgia lainel

Üha enam ma mõtlen, et see on ikka nii oluline, et laps kasvaks terves perekonnas. Ilmselt saab ka teisiti, aga oskan kirjutada ainult sellest, mida ise tunnen. Ma olen ikka väga õnnelik inimene, et mul oli/on ema – isa, õde – vend, kass- koer, oma kodu, sõbrad. Kõik, mida ühel väiksel lapsel vaja läheb, et kasvada normaalseks terveks inimeseks. Mul on väga vedanud, et olen sündinud just sellisesse perekonda ja et mu  mõlemad vanemad on nii tublid ja heaks eeskujuks olnud kõigile kolmele lapsele. Just eeskujuks, sest ema räägib alati kui temalt küsida, kuidas nad lapsed nii normaalseks kasvatasid, et ise nad lihtsalt kasvasid. (Tavaliselt kui peres on palju lapsi, siis ikka võib juhtuda, et kellelgi võivad olla kas õpiraskused või mingid muud teab mis probleemid).

Üldse on lapsepõlv põnev olnud. Meil elas kodus isegi vahetusõpilane, tegelikult on meil neid kaks olnud. Esimene vahetusõpilane oli imetore Heather, kes õpetas mulle inglise keelt ja oli muidu vahva. Teine vahetusõpilane elas meiega lühikest aega – ca üks kuu. Ta tuli Brasiiliast ja temaga oli ikka probleeme ka. Suveti käisin ma lasteaialaagrites, kus oli alati väga lõbus. Lastelaagrid tegelikult nii hea idee, sest suvel saavad vanemad mõneks ajaks puhata ja laps saab sotsialiseeruda ning lõbusalt aega veeta. Kaks ühe hoobiga. Veel sai palju käidud Rootsis ja Norras, kuna õde elas Rootsis ja vend töötas Norras. Toredad mälestused sellest, kuidas kogu pere koos käis! Ma olin küll üksik laps, sest mul polnud minu vanust õde-venda, aga üldiselt mul igav küll polnud. Mul oli naabripoiss, kellega sigadusi teha ja hunnik vanemate sõprade lapsi, keda nädalavahetuseti tihti nägi. Üldse mäletan, et suveti käidi meie Nõmme kodus palju külas – grilliti ja niisama oldi.  Veel mäletan, kuidas ma õele ja vennale, mil nad veel kodus elasid, närvidele käisin. Küll segasin õde õppimise ajal või panin vennal vannitoas tuld pidevalt kustu ja pidin hiljem nurgas seisma. Ma olin juba kolme aastaselt kõva jutupaunik. Evelyn ükskord salvestas meie vestluse kasseti peale (mõlemad kassetipooled sai täis lindistatud), küll ma siis laulsin ja jahusin juttu kurjast oravast, kes mind lasteaias kimbutas. Minu meelest oli koguaeg mingisugune action. Algklassid käivad ka veel lapsepõlve alla. Siis oli ka tore ja muretu aeg, sest koolitööd olid minimaalsed ja erilist pingutamist ei vajanud. Koolis sai võtta igasuguseid ringe juurde, käisin veel näitlemas ja kunstitunnis ning õppisin isegi prantsuse keelt. Veel oli meil kodus klaver ja vanemad mõtlesid, et igavesti hea mõte oleks, kui ma natukene klimberdada oskaks. Siis pandi mind klaveritundi, mis oli samas koolis kus õppisin. See oli ikka jube küll, üldse ei meeldinud. Õpetaja oli väga vana ja natukene tige. Õnneks ei pidanud seal kaua käima. Algklassides käisin veel flamencot tantsimas, mõned sammud on isegi  meeles! Ühesõnaga võikski kirjutama jääda..

Olen ikka väga tänulik, et minul just selline lapsepõlv oli. Eks tegelikult igal ühel ole oma lapsepõlvest armsad mälestused! 

Gäng-bäng minu sünnipäeval!

Vahetusõpilase Heatheriga

Oskan vaid öelda, et vägev pats on mul peas!

Rootsis Evelynil külas. Ema on siin pildil nagu neljas õde!

Esinesin

Norras

Esimese klassi gäng!

Vanavanaema 90's juubel!

Taktitunde puudumine

Ma panen tihti tähele, et inimestel puudub taktitunne ja nad ajavad selle segamini julgusega. Mõned arvavad, et nad on nii otsekohesed ja julged, kui ajavad igasugust jama suust välja, mis parasjagu pähe tuleb. Tegelikult on see lihtsalt taktitundetus. Olen selliseid inimesi päris palju kohanud ja kõrvalt kuulanud. Ma olen alati mõelnud, kas inimesed ei tunne, et nende ütlemised on kohati kohatud. Eriti veider on, kui esimest korda kohtutakse ja üks hakkab teiselt eriti intiimseid või isiklike asju küsima või isegi ütlema. Juba kõrvalt vaadates on piinlik kuulata, õnneks pole veel ise vastaja rollis olnud. Ma usun, et need küsijad ise arvavad, et nad on väga otsekohesed ja see on igati normaalne uurida igasugu detaile teiste eraelu kohta. See on ikka nii veider ja kuidagi arusaamatu. Ma alati mõtlen, et kui kelleltki midagi uurida, siis normaalne oleks inimesi ebamugavasse olukorda mitte panna. Muidugi see on teine asi, kui suhtled perekonna, sõprade või lähedastega, kuid ka siis võib imelikult välja kukkuda.

Üleüldse on palju inimesi, kes ei oska õigel ajal suud kinni hoida. Alati ei pea kõva häälega kuulutuma oma emotsioone. Ma saan aru, et see on inimlik, kui emotsioonid üle käivad ja tõesti tahad midagi öelda. Ise ka libastunud. Siiski on mõistlik ikkagi kaks korda enne sisse hingata, kui lasta olukorral kontrolli alt väljuda. Ja veel on neid inimesi, kes alati ikka „otsekoheselt, julgelt, ausalt” teisele inimesele „näkku sülitavad” (olenemata kas tegu on võõra või lähedasega), ilma ette mõtlemata, et antud isikuga on ehk vaja edaspidi ka suhelda.Üldse on palju meie ümber mõtlematust. Ju siis nii peabki olema, et elu huvitavam oleks. 

Üldiselt olen ise püüdnud järgida: "ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks". 

Koolitee hakkab lõpule jõudma

Aeg ikka lendab nii kiirelt, et vahepeal peaks vahekokkuvõtteid tegema. All on pildid lasteaia lõpuklassist kuni praktiliselt tänaseni. Esimesel pildil olen vanematega 1999. aastal lasteaia lõpuaktusel. Sama aasta sügisel läksin esimesse klass Tallinna Rahumäe Põhikooli. 2005 vahetasin kooli ja läksin Tallinna Nõmme Gümnaasiumisse. Kooli vahetasin sellepärast, et kõik head sõbrannad vahetasid samuti koole või kolisid. Mu õde ja vend õppisid Tallinna Nõmme Gümnaasiumis, seega tundus loomulik jätk sinna edasi minna. Praegu meenus naljakas seik, õppisin seitsmenda klassi esimesel veerandil veel vanas koolis kui tundsin et asi pole ikka õige. Rääkisin siis klassijuhatajaga, kelle mees oli kooli direktor, et plaanin kooli vahetada. Mind kutsuti isegi direktori kabineti aru andma, et kas vahetan kooli oma kuti pärast, kes oli põhikooli just lõpetanud ja ka TNG'sse läinud või mõnel muul põhjusel. Praegu tagant järele tundub ikka natukene veider küll, et sellist asja üldse küsiti. Tallinna Nõmme Gümnaasiumisse sisseastumine oli ka omaette nali. Oli vist neljapäev- reede, kui Evelyn ütles, et lähme koos TNG'sse ja uurime, kas saad kohe sisse astuda. Läksime siis kooli ja otsisime direktorit, kelleks oli Heiti Aarna. Evelyn sai temaga omal ajal hästi läbi, sest oli koolis aktiivne õpilane. Niisiis leidsime direktori koolisöökla ukse tagant nii mööda minnes. Õde on alati hea rääkija olnud ja rääkis mu ilusti kooli sisse. Ega direktor vist hästi ei jõudnudki reageerida, kui oli juba öelnud, et tooksin vanast koolist paberid ära ja võin esmaspäevast koolis õppima hakata. Nii ma siis otsapidi Tallinna Nõmme Gümnaasiumisse sattusin ja tõepoolest, parim valik, mis kooliteel teinud olen.  Seitsmendas klassis leidsin kooli pealt Eriku ja nii põhikooli kui ka keskkooli ajast tervelt 7 - liikmelise toreda sõbrannapundi, kellega siiani suhtleme. Samuti nende kuue aasta jooksul on palju sõpru ja tuttavaid tekkinud. 90% minu sõprusseltskonnast tulebki Tallinna Nõmme Gümnaasiumist. Ja heldimusega vaatan ka lasteaia lõpetamise pilti, kus vanemad mu kõrval seisavad kui ka keskkooli lõpuklassi pilti, kus on täpselt sama koosseis :)

Aeg lendab just sellepärast, et sel aastal hakkan lõpetama ülikooli bakalaureusekraadi riigiteadustes. Tervelt 15 aastat olen ma järjest õppinud. Ülikooli tutvumispeolt leidsin ma ühe vahva Laura, kelleta need kolm aastat oleks ilmselt täielik katastroof olnud. Nii et Tallinna Ülikooli astumist ma kindlasti ei kahetse, juba ainuüksi Laura pärast. 

Koolist veel nii palju, et tegelikult plaanisin lõpetada talvel, seetõttu sai ka varasemalt kõvasti aineid ära tehtud. Kõik ained on tänaseks läbitud ja lõputöö on veel jäänud teha. Lõpetamine jääb siiski kevadesse. 

Lasteaia lõpetamine 1999

 Esimese klassi aktusele minek

 Teine klass

 Kolmas klass

 Neljas klass

 Viienda klassi sõbrapilt Stinaga

 Kuues klass

 Seitsmes klass Tallinna Nõmme Gümnaasiumis

 Kaheksas klass 

 Üheksas klass

 Kümnes klass

 Üheteistkümnes klass (kõige veidram pilt, mis üldse olnud)

 Kaheteistkümnes klass

 Keskkooli lõpetamine

2 x Laura

Lisanduvad siis lõputöö seminar 3EAP + lõputöö 9 EAP.

Tüngakõne Erikule enne pulmi

Viimasel ajal on populaarseks läinud tüngakõnede tegemine. Oma tutvuskonnas on juba mitmele Power Hit Radio poolt kõne tellitud. Ise tegin sama nalja eelmine aasta enne pulmi. 

Ma sõidan autoga ühel ja samal kellaajal hommikuti tööle ja sõidan täpselt sel ajal kui Power Hit Radios tehakse 7.30 iga tööpäeva hommik tüngakõne. Mõtlesin, et lahe oleks kellelegi tuttavale teha. Ja kellele siis veel, kui mitte oma tulevasele abikaasale. Mõte oli juba pikalt peas & lõpuks sai see ka teostatud.

Igatahes kukkus välja nii:

Kindlasti pole mõtet tüngakõne lasta teha inimesele, kes nalja ei mõista. Õnneks Erikuga seda probleemi pole ja ta oli ideaalne tünga-kandidaat.

Erik ei saanud pihta, millisest teisest Erikust jutt käis. Õnneks on mul alles fototõestus, et selline Erik ikkagi eksisteeris meie tüdrukuteõhtul. 

Soovitan ise ka ankeet ära täita (http://www.power.ee/dj-show/730-tungakone/) , võimalikult täpselt, sest mis elu see ilma naljata ikka on. Ärge mulle siis kõne tellige!

Šokolaadikook

Kodus oli suur šokolaaditahvel ja külmutatud vaarikaid. Tekkis mõte sellest hoopis üks kook teha.

     Vaja:
·         200 g küpsetusmargariini
·         200 g suhkur
·         200 g jahu
·         200 g tumedat šokolaadi
·         4 muna
·         Kaneel
·         Külmutatud marju
·         Küpsetuspulber

Sulata küpsetusmargariin ja sokolaad ühes kastrulis. Klopi munad ja suhkur ning lisa sinna jahu, kaneeli ja sulatatud margariin koos šokolaadiga. Sega ja vala vormi. Kaunista marjadega, ise panin koogile külmutatud vaarikaid.

Ahjus 17 – 20 minutit 200 kraadi juures.

PS. Kook peabki keskelt pehmeks jääma.